Veiderdamine töökohal

Professor istus ratastega kontoritooli ja ütles kolleegile: “Sõiduta mind laua äärde.” Kolleeg sõidutaski ja jäljendas samal ajal rongi häält.
 
Selline lugu juhtus koosoleku alguses ühes Soome ülikoolis. Koosolekul osales lisaks õppejõududele ka üks tudengist praktikant. Temalt küsiti: “Kui tulid siia praktikale, kas oskasid arvata, et need inimesed käituvad nii?” Tudeng raputas naerdes pead.
 
Kas pole piinlik? Täiskasvanud õppejõud veiderdavad! Ja veel koos tudengiga. See ei sobi professori rolliga kuidagi. Professor loomulikult teadis seda hästi. Eelnevalt oli ta toonud tööle ajaleheartikli, milles julgustati tööelus nalja saama ning teipinud selle kontori seinale. Artikkel kinnitas sama, mida professori tegevus – hetkeline väljumine sotsiaalsetest rollidest mõjub värskendavalt.
 
Eeskuju improteatrist
 
Improvisatsiooni kesksemaid põhimõtteid on eksimise kasulikkus ja võimalustest kinnihaaramine. Oma igapäeva elus väldime eksimusi viimase võimaluseni, üritame olla targad ja käituda ootustele vastavalt. Improvisatsioonist on arvukalt raamatuid. Üks neist on Pia Koponeni “Luba eksida”, mis käsitleb improvisatsiooni argi- ja tööelus. Oma raamatus määratleb Koponen eksimuse “hetkeks, kus sinu võim ei ulatu selleni, milline maailm on.”
 
Eksimine on ebaõnnestumise sugulane. Reeglina me ei jaga töökaaslasega oma prohmakaid. Untsu läinud projekte ja heakskiitu mittepälvinud taotlusi ei esitleta koolitustel. Aga võiks. Kõige olulisem on nii pisikeste vigadega kui ka suurte ebaõnnestumistega toimetulek, iseenda keskpärasusega leppimine. Eksimusi on nimelt meil kõigil ees ootamas.
 
Professor ei kartnud eksida või rumalaks jääda. Ta kasutas hetke ja muutis harjumuspärast. Aga kui professori kolleeg oleks vastanud tema üleskutsele: “Ei sõiduta”? Improkeeles kutsutakse seda vastuseisuks võimalusele. Vastuseisu kõige ilmekam vorm on öelda “ei”. “Ei” peatab tegevuse. Veelgi tavalisem on öelda “jah, aga”. Nii “ei” kui ka “jah, aga” võivad olla nii sõnalised kui ka sõnatud, kehakeeles öeldud reaktsioonid.  Vastuseis surmab nalja ühe hoobiga.
 
Impros püütakse öelda “jah, ja..”. See tähendab esitatud ettepaneku, võimaluse heakskiitu ja selle viimist samm edasi. Nii tegi õppejõud, kes sõidutas professori tooliga laua äärde, tegi “tšuhh, tšuhh, tšuhh” ja keerutas veel tooliga auringi. Sama ideed võib kasutada ka tõsisemates tööolukordades. See tähendab, et haarame kinni kolleegi ettepanekust ja täiendame seda oma ideega, selle asemel, et otsime põhjendusi, miks tema ettepanek ei sobi. Ettepanekute heakskiitmine kindlustab loo jätkumise.
 
Professori sõidust tooliga on möödunud 15 aastat. See on siiani meeles, kuigi olukord kestis kümme sekundit. Hetkelisel veiderdamisel on pikaajaline hea mõju. Võib proovida tööl ja kodus.
 
 
Allikas: ttl.fi

Veel artikleid:
Nii võib igaüks tööl õhkkonda parandada
Ela kolleegide rõõmudele ja muredele kaasa