Tuleviku tööelus on edukas see, kellel on suurem tundetarkus. Kuidas seda arendada?

Head emotsionaalsed oskused võimaldavad paremat karjääri ning on tulevikus üha olulisema tähtsusega, ütleb psühholoog Jarkko Rantanen. Igaüks võib oma tundetarkust arendada.

Kas suurtel tunnetel on tööl kohta?

Rantaneni meelest on see rumal küsimus. Inimese küljes ei ole nuppu, mille abil saaks tunded välja lülitada. Tööelus aga see sageli ununeb.

“Inimeste meeltes on ratsanik ehk mõistus ja elevant ehk tunded. Tööelus räägime ikka ratsanikuga ning ei näe, et ka elevant on koguaeg juures,” laenab Rantanen psühholoogiast tuntud metafoori.

Ta on olnud huvitatud elevandi tegevusest juba aastaid. Ta alustas oma karjääri paanikahäirega patsientide abiprojektis. Siis nägi ta konkreetselt, kuidas tundeelu võib hävitada töövõime.
“Töö patsientide tunnetega sai kiireid ja häid tulemusi. Kui hiljem läksin teistele töökohtadele, siis märkasin, et sama asi kordus: emotsionaalne õhkkond mõjutas kõige tegemist.”

Töötervisepsühholoogi ja hiljem konsultandina tegutsedes nägi Rantanen, et paljudes organisatsioonides valitses halb õhkkond. Nõupidamistel öeldi halvasti ja vaadati kella, selle asemel, et ühiselt asjadest huvitatud olla.

Rantanen taipas, et küsimus on halvast tunnete väljendamisest. Nõupidamistel ei jälgitud töötajate reaktsioone ega püütud äratada nende huvi. See omakorda vähendas nende soovi kuulata ja osaleda vestluses.

Hea emotsionaalne õhkkond on ettevõtte keskne edutegur, usub Rantanen nüüd. Ning tulevikus muutub see veelgi olulisemaks.
“Maailm muutub keerulisemaks. Töörollid muutuvad ja projektitööd lisanduvad. Siis peab õppima tulema toime väga erinevate inimestega ning samuti juhtima oma tundeelu paremini.”

Tunded võimenduvad ka noore põlvkonnaga töötades, ütleb Rantanen. Suhtumine töösse on muutunud. “Noori ei saa juhtida samamoodi kui varem, kui jagati käske ja eesmärke. Neile on kõige olulisem, kuidas töö tundub ja mis on selle mõte.”
 
Mida enam töökohas kogetakse positiivseid tundeid, seda kergem on tööl ennast hästi tunda ja seda innukamalt seal suhtutakse oma töösse.

“Hea emotsionaalne õhkkond ei tähenda siiski seda, et kõik peaksid kogu aeg olema õnnelikud. Selle asemel on õhkkond rikas, elav ja mitmekülgne.”

Rantaneni vaatluste kohaselt kehtib sama muster igasuguste töökohtade kohta. “Ühes tehases küsisin töölistelt, kas nad tunnevad külmavärinaid või kananahka tekitavaid vau-elamusi. Nad olid seda tundnud, kui ühe olulise protsessi läbiviimise aega oli saadud lühendada kaheksalt tunnilt kolmele.”

Õnnestumise kogemused lisavad tööle hoogu.

“Tunded mõjutavad meie tegutsemisvõimet kogu aeg. Näiteks rõõmustamine kasvatab eneseusku, loovust ja sotsiaalsust. Häbi jällegi halvab inimese. Hirm annab energiat, aga samal see kitsendab meelt ja mõtlemist,” kirjeldab Jarkko Rantanen.

Emotsionaalseid oskusi on kolme tüüpi. Kõigepealt tasub harjutada mõistma oma tundeid ja mõelda, kuidas neid võib töökohal näidata. Rantaneni arvates on kõigil tunnetel põhjus. Seetõttu ei tasu ehmuda suurematestki tundepuhangutest, vaid neid millegi jaoks ära kasutada.
“Näiteks kadedus on väga hea tunne - see räägib sellest, et teine inimene saab midagi sellist, mida minagi sooviksin. Seda peab vaid oskama endale tunnistada, et saaks olukorrast kasu.”

Teiseks kuulub emotsionaalsete oskuste juurde ka teiste inimeste tunnete mõistmine. See lihtsustab teistega läbisaamist märgatavalt. Valesti mõistmisi töös sünnib sageli just siis, kui teise inimese individuaalsust ja tema kogemusi ei mõista.
“Keegi ei ole negatiivne või keeruline tahtlikult. Halva käitumise taustal on halb enesetunne.”

Kolmas emotsionaalsete oskuste grupp sisaldab organisatsiooni või meeskonna emotsionaalse õhkkonna juhtimist. Rantanen soovitab meeles pidada inimeste psühholoogilisi baasvajadusi: igaühele on tähtis tunda ennast võimekana oma töös ja olla seotud teiste inimestega.
“Kõik soovivad olla õnnelikud ja kogeda väärtuslik olemise tunnet. Ka selline inimene, kes on enda jaoks täielik müsteerium, tahab kindlasti olla rahul ja teha oma tööd hästi.”

Millisele tundele tööelus tasub erilist tähelepanu pöörata?

Tänulikkusele, ütleb Rantanen. Selle väljanäitamises ei tasu koonerdada. “On palju motiveerivam teha tööd, kui keegi on päriselt tänulik selle eest, mida teen. Tänulikkus ärkab, kui mõista, et midagi ei ole töölgi iseenesestmõistetav.”

Igaüks võib Rantaneni meelest parandada tundetarkust. See õnnestub näiteks järgmiste harjutuste abi. Harjutusi tasub teha iga päev, et neist saaks harjumus.

Südamest tulev tänu

Tänu, mis tuleb südamest on tavalisest kiitusest põhjalikum. Selle juurde kuulub kolm etappi: esiteks kirjelda kolleegile, mida head oled tema tegemistes märganud. Seejärel kirjelda, millist kasu tema tegevus on toonud ning täna teda siiralt.

“Mõned kardavad, et kui positiivset tagasisidet anda liiga palju, siis see kaotab oma väärtuse. Praktikas on aga inimestel siiski suur väärtustamise vajadus ja puudus. Rusikareegel võiks olla: alati kui hindad kellegi tegevust, siis mõtle, kas ta on sellest teadlik,” selgitab Rantanen.

Avameelsus

Töökohas hästi tundmist kasvatab see, kui tead töökaaslastest ka tööväliseid asju. See loob turvatunnet ja töö tundub sisukam. Seetõttu tasub töökaaslastele aeg-ajalt endast rääkida ka isiklikke asju.
Ka oma tunnetest tasub rääkida. See on edasiviiv võimalus anda tagasisidet. Kui miski ei suju nii hästi, kui soovisid, siis ei tasu süüdistada teisi, vaid rääkida, kuidas ennast tunned.

“Pühendunumad töötajad on reeglina need, kes tunnevad, et neil on töökohas sõpru. Parimal juhul võib tööl sündida elukestvaid sõprussuhteid.”

Uudishimu äratamine

Kui soovid oma mõtetega teisteni jõuda, siis vähemalt alguses püüa minna nende rolli. Mis võiks neid huvitada? Mida nad tahavad kuulda? Oluline on äratada inimeste tähelepanu. Sageli aitab selles etapis kui öelda, et mul on teile väga oluline jutt.

“Kui vaadata head filmi magamaminekuajal, siis võib kauaks üles jääda, kuigi hommikul peab vara ärkama. See tuleneb uudishimust – tahad teada, kuidas lugu lõppeb. Samasuguseid tundeid peaks püüdma äratada ka oma kuulajates.”

Täielik kohalolek
 
Kohalolek tähendab kõige lihtsamas tähenduses kuulamist. Õpi keskenduma täielikult sellele, mida kolleeg tegelikult ütleb. Jälgi tema tundeid ning püüa neid tunnetada.

“Inimene tajub, kui teda kuulatakse. Kaasa tundmisele lisaks on oluline kaasa innustumine ehk positiivsete tunnete jagamine. Õpi ära tundma kolleegide positiivsed tunded ja kogemused ning sütita neid.”

Demineerimine
 
Alusta negatiivsete tunnete käsitlemist juba enne, kui need avalduvad. Kui pead kolleegidele või alluvatele rääkima halbu uudiseid, siis võta tunded jutuks juba enne teema käsitlust: väljenda alustuseks, et sa mõistad, et olukord võib tekitada negatiivseid tundeid.

“Ka lühike kinnitus võib aidata, et inimesed jõuavad natuke olukorraks valmistuda ka emotsionaalselt. Alati on hea hinnata eelnevalt, milline on olukord ning milliseid tundeid see võib äratada. Kui töö on oluline, on normaalne kogeda sellega seoses ka suuri tundeid.”
 
Südamest tulev vabandus
 
Kõik eksivad. Kui oled teisi solvanud, on põhjust tõsiselt vabandust paluda. Põhjalik vabandus on kui ümberpööratud tänu: kirjelda esiteks, kuidas sinu tegevus on võinud kolleege mõjutada. Räägi seejärel, kuidas olukord sinu meelest tundub ja kui kahju sul juhtunu üle on. Lõpuks palu andeks.
 
“Sageli on nii, et ei taha enam vihane olla, aga andeks ka ei saa anda, kui teine seda ei palu. Andekspalumine kergendab kõikide enesetunnet.”

Hirmude käsitlemine
 
Tööga liituvad hirmud on sageli ebamäärased. Mida paremini oskame tunnistada oma hirme, seda kergem on nendega elada.
 
Kui ärevus tuleb peale, siis tasuks mõelda samm sammult, millest tunne tekkis ning mis selles olukorras muretsema paneb. Mis oleks kõige halvem, mis võib juhtuda ning kuidas sellest välja tulla?
 
“Hirm tasub võtta osadeks. Mõttekulg võib olla näiteks selline: ei saa tööga hakkama, seda märgatakse, mul on häbi ja jään töötuks. Kui hirm konkretiseerub, siis inimene reeglina tajub, et see ei ole nii tõenäoline. Ja kui olekski? Halvimastki olukorrast võib mitmel moel välja tulla. Inimeste hakkamasaamise võime on üldiselt palju suurem kui nad ise usuvad.”


Allikas: Helsingin Sanomat


Veel artikleid:
Millist kiirabi vajavad tänapäeva töökohad?
Ela kolleegide rõõmudele ja muredele kaasa