“Töökohad tapavad inimesi ja keegi ei tee välja”

Uus raamat analüüsib kahju, mida tänapäeva töökultuur avaldab töötajatele.
 
Stanford Graduate School of Business’i organisatsioonikäitumise professoril Jeffrey Pfefferil on oma viimase raamatuga kõrged püüdlused: “Me kahjustame nii ettevõtete majandustulemusi kui ka individuaalset heaolu ning see raamat peaks olema meile äratuskellaks, et see lõppeks. Liiga palju kahju on juba tehtud.”
 
“Surra palga eest” (Dying for a Paycheck), mis ilmus käesoleva aasta märtsis, kaardistab moodsa töökeskkonna hädasid, alates korraliku tervisekindlustuse kadumisest kuni pikkade tööpäevade ning töö ja pereelu konfliktide psühholoogiliste mõjudeni – ning kuidas need töötajate tervist tapavad.
 
Insights of Stanford Business avaldas Jeffrey Pfefferiga intervjuu:
 
Mind lõi pahviks Barry-Wehmiller’i juhi Robert Chapmani sõnavõtt tuhande tippjuhi ees, kes ütles: “Teie olete tervishoiu kriisi põhjustajad.”
 
See on tõsi. Ta ühendas omavahel kolm teemat.
Esiteks, World Economic Forum’i ja teiste allikate andmete põhjal on arenenud riikides tervishoiule suureks koormaks kroonilised haigused nagu diabeet ning südame ja veresoonkonna haigused.
 
Teiseks on suur hulk epidemioloogilist kirjandust, mis toovad välja, et diabeedi, südame ja veresoonkonna haiguste, ainevahetussündroomi ning paljude tervisele oluliste individuaalsete käitumiste nagu näiteks ülesöömise, vähese liikumise ning narkootikumide ja alkoholi liigtarvitamise põhjuseks on stress.
 
Kolmandaks on olemas palju andmeid selle kohta, et kõige suuremaks stressitekitajaks on töökoht. Niisiis tegigi Chapman oma väljaütlemise tippjuhtidele: Teie olete stressi allikad, stress põhjustab kroonilisi haigusi ning need on kõige suuremaks komponendiks ülikõrgetes tervishoiu kuludes.
 
Kas see seos on alati selline olnud või on toimunud töökultuuris areng, mis on meid selleni viinud?
 
Ma arvan, et eelpoolkirjeldatud seos on alati olnud, sest haiguste psühholoogia ja põhjuseõpetus ei ole muutunud. Aga kõikide tõendusmaterjalide põhjal, mida mina olen näinud ja mis küll ei ole täiuslikud, võib siiski öelda, et üldiselt on töökeskkonnad läinud halvemaks.
 
Tööga seotus Gallupi uuringute kohaselt on madal. Usaldamatus juhtide vastu Edelmani usaldusindeksi põhjal on kõrge. Töörahulolu Conference Board’i andmetel on madal ja pidevas languses. Juhutööde majandus ja majanduslik ebakindlus kasvavad ning palgakasv on pidurdunud. Üha vähem inimesi omab ravikindlustust ning üllatavalt kõrge on ka nende protsent, kes vaatamata kindlustuse olemasolule loobuvad ravist ja ravimitest nende kõrgete kulude tõttu.
 
Ma vaatan töökohti ja näen stressi, koondamisi, pikemaid tööpäevi, töö ja pereelu konflikte ning suurt majanduslikku ebakindlust. Ma näen töökohti, mis on muutunud šokeerivalt ebainimlikuks.
 
Te viitate professor Nuria Chinchillale (IESE Business School), kes kirjeldab seda kui sotsiaalset reostust. Mida see tähendab?
 
Ta on öelnud, et tõeliselt ebamugav tõde ei ole mitte ainult see, et on olemas keskkonnareostus – mis tõesti on – aga et on olemas ka sotsiaalne reostus. Töötunnid, mida ettevõtted töötajatelt nõuavad, põhjustavad abielude purunemisi, raskusi laste kasvatamisel ning üldist pereelu häirimist. Aga perekond on oluline sotsiaalse toe allikas.
 
Te näete seda lugudest minu raamatus – näiteks mees GE-st, kes pidevalt sõitis ringi ja oma lapsi ei näinud kuni lõpuks otsustas töölt ära tulla.
 
Ettevõtted peavad hoolima sellest, mida nad teevad ka sotsiaalses keskkonnas, mitte ainult füüsilises keskkonnas.
 
Te tõite seda ka raamatus välja: fookus on vastutustundlikul ettevõtlusel, mis ignoreerib sotsiaalseid kahjusid.
 
Mitte keegi ei saa kunagi uhkustada “Me võtsime selle metsa maha” või “Me tegime selle mäetipu kivisöeks”, aga 3G Capital ütleb uhkelt: “Me vallandasime viiendiku töötajatest. Patsutame ennast selle eest õlale!”
 
Ja me lubame seda. Ma olen korduvalt rõhutanud, et on olemas käitumisi füüsilise keskkonna osas, mille osas oleme otsustanud, et need on lubamatud. Sa ei tohi enam ükskõik mida põletada ja õhku reostada või mingit kemikaali vette visata. Ettevõtted on seda aktsepteerinud ja  uhkustavad nüüd oma keskkonnaalase vastutustundlikkusega.
 
Samal ajal aga on ettevõtetes palju seda, mis kahjustab inimesi, kes seal töötavad. Need on asjad, millest tuleks samuti aru anda ning mida me ei tohiks tolereerida.
 
Te räägite ka töökohavahetuse barjääridest ja üks neist on psühholoogiline dünaamika. Mis see on?
 
Kui ma rääkisin sellest raamatust, siis paljud inimesed ütlesid mulle, et kui kellelegi ei meeldi koht, kus ta töötab, siis peaks ta uue töö leidma. Seda on kergem öelda kui teha.
 
Selleks on erinevaid põhjuseid. Üks põhilisemaid on, et me ei peaks alahindama väsimust. Töökoha leidmine on juba iseenesest töö. Kui sa aga oled füüsiliselt ja psühholoogiliselt kurnatud tööstressist, siis sul ei ole jõudu uut töökohta otsima hakata.
 
Ettevõtted mängivad ka meie egodega. Nad küsivad: “Mis sul viga on? Kas sa pole piisavalt hea? Meil on erakordne organisatsioon. Me muudame maailma ja ainult teatud inimesed on selleks võimelised.” Kes tahab tunnistada, et ta pole piisavalt hea?
 
Samuti oleme me mõjutatud sellest, mida meie kolleegid teevad. Inimesed on öelnud mulle: “Ma vaatan enda ümber ja kõik mu kolleegid töötavad ennast surnuks. Miks ma peaks ennast erilisemaks pidama?” Me oleme hakanud vastuvõetamatut pidama normaalsuseks. See on lubamatu.
 
Te olete ka selgelt välja öelnud, et jooga tunnid ning tukastamise ruumid ei paranda seda probleemi. Tooge mõned lahendused, kuidas kahjulikku kultuuri muuta?
 
Ma ei usu, et see muutub. Mis muutis keskkonna reostust? Inimesed otsustasid, et me ei luba enam ettevõtteid õhku ja vett reostada.
 
Ja ma arvan, et inimesed alati ei näe, tunne ära või hinda seda, mis töökohtadel toimub. Kuni selleni välja, et nad teevad seda, mida peavad möödapääsmatuks – kõik peavad palju töötama ja õnnetud olema.
 
Teate, mis seda muudaks? Ma esinesin Stanfordi vilistlaskogul ja hiljem tuli üks advokaat minu juurde ning ütles, et see viib kohtukaasusteni.
 
Mille alusel?
 
Samadel alustel nagu kaasused olid tubakatootjate vastu. Mõned ettevõtted tapavad oma töötajaid. Inimesi on kahjustatud. Kui ma peaksin kihla vedama kuidas see muutuks, siis mõni ettevõte kaevatakse kohtusse, mõni advokaat teenib suure preemia ja see avabki väravad.
 
Kui te kohtute tippjuhtidega, kas te suudate välja tuua ka strateegilise argumendi, miks nad ei peaks töötajaid sel viisil kohtlema?
 
Muidugi.
 
Kas see mõjub?
 
Sõltub, kas neil on arukust.
 
On olemas andmeid, mis toovad välja, et kui inimesed tulevad haigena tööle, siis nende tootlikkus on madalam. Ettevõtetel on probleeme presentismiga – kui inimesed on füüsiliselt töökohal, aga tegelikult tööd ei tee – ja kaotatud tööpäevadega, mis on põhjustatud psühholoogilisest stressist ja haigustest ning kõrgetest tervishoiu kuludest. Ühe uuringu kohaselt 7% inimestest vajasid haiglaravi (!) tööstressi tõttu, 50% on selle tõttu kaotanud tööaega. Selle kulud on ülisuured.
 
Kas te muutsite millegi suhtes ka oma arvamust, kui te oma raamatu kallal töötasite?
 
Jah, ma muutsin oma arvamust sel moel: see on hullem, kui ma arvasin. Ja loomulikult haigust tekitavad põhjused ei jagune elanikkonna seas võrdselt. Kui sa oled vähem haritud, sul on väiksem majanduslik turvalisus ning tõenäosus hüvede ja boonuste saamisel, su võimalus oma töötundide osas otsustada ja töö ise on kehvem, siis mõjud tervisele on ka halvemad. Aga ma ei uskunud, et see on nii halb nii paljude inimeste jaoks.
 
Ma tahan inimesed üles äratada. See on tõsine teema ja sellel on tõsised tagajärjed nii ettevõtete tulemustele kui ka töötajate heaolule. Me peame hoolima töötajate psühholoogilisest ja füüsilisest tervisest, mitte ainult kasumist.


 
Allikas: Insights of Stanford Business

Veel artikleid:
Selleks, et tööl hästi hakkama saada, ei pea üle pingutama
Usaldus on tööelus tähtsaim kapital