Tark ja tundlik inimene kogeb teistest enam üksildust

Paljud on üksildased ka inimeste keskel, nii võib juhtuda näiteks tööl. Õnneks on võimalik seda tunnet mõjutada, ütleb Soome teadlane Niina Junttila.
 
“Mõtlen teistmoodi. Ma oleksin nagu teiselt planeedilt. Tahaks lihtsalt ära minna.”
Just selline tunne on tüüpiline neile, kes kogevad üksildust. Neile tundub, et keegi ei mõista neid ega ole nendega samal lainepikkusel. Näiteks Soomes näitavad uuringud, et umbes 20% soomlastest kogeb üksildust aeg-ajalt, aga 5-10%-le see on pikaajaline ja sügav tunne.
 
Niina Junttila on Soome tuntumaid üksilduse uurijaid. Tema sõnutsi on üksilduse alusmehhanismiks mõte, et “kuna ma mõtlen täiesti teistmoodi kui teised, siis ma ise mõtlen valesti.”
“Üksildane tunneb sageli, et temas on midagi valesti ja et halb õhkkond tuleneb temast.”
 
Psühholoogilistes katsetes on leitud, et üksildased pööravad rohkem tähelepanu negatiivsetele asjadele. Seda nimetab Junttila tunnelitõlgenduseks. “On uuritud, et üksildane leiab inimeste grupi seast kergesti vaid ühe vihase näoilme, kuigi ümberringi on sada naeratavat nägu.”
 
Sageli on üksildased targad ja tundlikud inimesed, kes tõlgendavad vaevata teiste inimeste tundeid. “See on hea, aga nad võivad selles minna liiga kaugele ning tõlgendada teisi valesti.”
 
Depressioon ja üksildus on kaks eri asja, ütleb Junttila. Neil on küll tugev korrelatsioon, aga kõik üksildased ei ole depressioonis. “Üksildus on pinge ebapiisavatest inimsuhetest, depressioon on üleüldine halb enesetunne.”
Üksildus on mitmel moel kahjulik. Näiteks kasvatab see stressi ja kortisooli taset, mille tagajärjeks on sageli unetus. Üksildastel on ajuuuringutes leitud teistest vähem rõõmuhormoone. Kõige tähelepanuväärsem info on, et aju reageerib üksildusele samamoodi nagu füüsilisele valule.
 
Mehed kogevad sagedamini puudust tõeliselt lähedastest inimsuhetest, naised aga sotsiaalsetest võrgustikest. Siin ei ole vahet, kas tegu on linna- või maainimestega. “Mõni tunneb rohkem üksildust väikses maakohas, teine jälle suurlinnas.”
 
Kas üksildased võivad leida kaaslasi teiste üksildaste seast? Mitte alati, sest üksildasele ei sobi automaatselt kaaslaseks teine üksildane, ütleb Junttila. “Neil peab olema ka midagi muud ühist, kui üksilduse tunne.”
 
Kahjuks võib üksildus olla mitme juhuse tulemus – keegi lihtsalt sünnib kohta, kus ei ole temasarnast inimest. “Või vahetad kooli ja uued klassiõed jätavad sind sotsiaalsetest tegevustest välja,” kirjeldab Junttila. “Teises koolis oleks võinud minna teisiti.”
Üksildus aga ei tähenda alati seda, et inimesel ei oleks sotsiaalseid suhteid. “Töökoha populaarseim inimene võib sisimas olla üksildane, kui ta tunneb, et keegi ei mõista teda. Tal ei ole selliseid kaaslasi, nagu ta sooviks.”
 
Üksildus saab võimenduda just töökohas. Üksildasega ei suhelda, et see “ei nakkaks.” Juht jälle võib ette kujutada, et kõik tahavad temalt midagi. “Üksildane juht võib mõelda, et teised on huvitatud vaid tema positsioonist, mitte temast endast.”
 
Üks üksildaste grupp on väikeste laste emad. Seda võib teistel olla raske mõista. “Teised võivad imestada, sest emad on ju peaaegu koguaeg lapsega koos. Aga lapsele ei saa rääkida samadest asjadest, mis sõbrale,” ütleb Junttila.
 
Kauge suhe sugulastega on paljudel probleemiks. Vahemaad on pikad, vestluskultuur kesine ja suhted sugulastega harvad. Palju on lahutusi ja näiteks sageli üksikvanemate lapsed ei tunne teise vanema sugulasi. Nad ei tunne tädisid ja onusid, naabritel aga ei ole enamasti soovi või julgust aidata samal moel kui sugulastel. Soomes turvavõrgustik luuakse sõprussuhetest ja see on sageli palju keerulisem, kirjeldab Junttila.
 
Üksildaste vanemate lapsed on uuringute järgi üksildasemad kui teised lapsed. Üksildus pärandub kergesti, ütleb teadlane.
 
Hea uudis on, et üksilduse ringi võib lõpetada. “Kui oled ise üksildane, siis ära arva, et lapsest tuleb ka üksildane. Kuigi üksildusele on vanemate poolt eeldused, siis see ei pruugi avalduda”.
 
Junttila ärgitab viima lapsi huviringidesse ja soodustama teisi sotsiaalseid suhteid. “Lapsed õpivad sotsiaalseid suhteid kõige paremini normaalse elu kaudu. Nad võtavad eeskuju täiskasvanutest - näiteks kuidas käitutakse, kui koju tuleb külalisi.”
 
Mida võiks üksilduse võitmiseks teha? Junttila annab viis nõuannet.

1. Lastele tuleks õpetada sotsiaalseid oskusi juba lasteaias. “Kui laps ei ole olnud lasteaias, siis ta on sageli grupikäitumisoskustelt koolis teistest nõrgem. Vahel tuleb lastele lausa käest hoides õpetada, kuidas teistega käituda: teiste mängudesse ei saa sisse rünnata ilma luba küsimata, kuidas oodatakse oma järjekorda, teise käest ei tohi võtta labidat.” 

2. Teiseks tuleks üksilduse ring katkestada koolis. Seda peavad toetama nii õpetajate oskused kui ka süsteem. 

3. Töökohtades peaks olema sotsiaalseid ruume, kus kohtuda teiste inimestega: kohvinurk või puhkeruum, kus töötajad saavad natukeseks istuda ja juttu rääkida. 

4. Ka suhtumist tuleb muuta. Üksildust peetakse sageli häbiasjaks. “Mõeldakse, et üksildane on halb, laisk või vaene, aga nii see sugugi ei ole,” ütleb Junttila. “Kui inimesed tunnistaksid julgemini, et olen üksildane ja vajan seltsi, siis seda ehk leiakski. Samal ajal muutuks ka suhtumine.” 

5. Tasub õppida ära tundma mõttevigu. “Paljud üksildased mõtlevad endast sellises stiilis, et “keegi ei salli mind” ja see mõjutab tema enda käitumist. Mõttevigade muutmine on keeruline ja need ei muutu üleöö, aga kui märgata endas selliseid jooni, siis võib edasi liikuda sammhaaval teises suunas.” 

Junttila ütleb, et üksiolek võib olla väga meeldiv, aga ainult siis, kui see on vabatahtlik.
 

Allikas: Helsinkin Sanomat

Veel artikleid:
5 moodust, kuidas vastu astuda oma negatiivsetele mõtetele
Miks me ometi ei naerata?