​Passiivagressiivne kolleeg võib rikkuda tööinnu

Üheks oluliseks tööheaolu teguriks on avatud suhted meeskonnas. See tähendab, et me saame omavahel rääkida ka probleemidest ja leida neile ühiselt lahendusi. Kui meeskonda satub passiivagressiivse käitumisega kolleeg, võib see tekitada probleeme kogu meeskonnas või siis tema lähimate kaastöötajate hulgas.
 
Passiivagressiivsele käitumisele on omane, et negatiivseid tundeid ei väljendata otse (see võimaldaks leida probleemidele lahendust), vaid kaudsete vihjete või teatud käitumise kaudu. Näiteks võib passiivagressiivne kolleeg kokku leppida töödes, aga jätab need tähtajaks tegemata või teeb poolikult. Ta viivitab e-kirjadele vastamisega või sihilikult ignoreerib teist inimest (ei tereta, ei vasta, ei tekita silmsidet). Nii väljendab ta oma solvumist, pahameelt või püüab väljendada oma seisukohta.
 
Passiivagressiivsel inimesel võib olla ka vaenulik või küüniline hoiak, ta võib kaevata vähese väärtustamise, ärakasutamise või kõrvalejätmise üle – “minule ei räägita kunagi midagi”.
 
Me kõik võime vahel mõne tähtajaga eksida või kolleegi koridori peal teretamata unustada, aga passiivagressiivse inimese puhul on selline käitumine korduv ja sihilik.
 
Olukord on seda keerulisem, kui otsene juht ei märka probleemi või kui märkab, siis jätab sellega tegelemata, lootes, et probleemid lahenevad ise. Reeglina seda aga ei juhtu.
 
On mitmeid soovitusi, kuidas passiivagressiivse kolleegiga toime tulla. Laias laastus võib neid jagada kaheks:

1. Ignoreeri teda. Kui teine inimene soovib enda arvamust või soove maksma panna ning kasutab selleks passiivagressiivseid meetodeid, siis üheks võimaluseks on sellega mitte kaasa minna ning teda ignoreerida. Kui suudad, siis ära pane lihtsalt tähele ja sea temaga suhtlemisele piirid. Ignoreerida on aga raske, kui pead kolleegiga päevast päeva koos töötama ning ühiseid projekte ellu viima.

2. Püüa mõista, mis on selle käitumise tegelikuks põhjuseks ning julgusta teda jagama oma vaatenurka. Passiivagressiivset käitumist ei pea õigustama, küll aga võib mõista selle sõnumi sisu – võib-olla tunneb ta ennast kollektiivis üksikuna, kardab näida ebakompetentne jne. Selline emotsionaalne koorem võib olla raske kanda, eriti kui ei oska konstruktiivselt ebameeldivate tunnetega toime tulla. Kolleegile võib teha ettepaneku arutada, kuidas koostööd paremini korraldada, kuidas mingit konkreetset probleemi lahendada ning olla selle vestluse juures rahulik, vältida süüdistamisi ning püüda leida mõlemale poolele sobivaid lahendusi. Kindlasti peaks võtma vastutuse ka oma osa täitmise eest saavutatud kokkuleppes.
 
Võib aga juhtuda, et passiivagressiivne kolleeg ei soovi rääkida, sest “pole millestki rääkida” või vestlus jookseb ummikusse. Kui meeskonna sees ei õnnestu probleemi lahendada, siis peaks juht leidma abi professionaalidelt - näiteks pöörduma tööpsühholoogi poole, kes annaks konkreetse juhtumi puhul parimaid soovitusi ning vajadusel vestleks ka osapooltega. Kui lasta mürgisel õhkkonnal jätkuda, siis töötulemused kannatavad ning suure tõenäosusega kaotab organisatsioon mõne aja jooksul häid ja kompetentseid töötajaid.


Veel artikleid:
Mis on vaimne ergonoomia?
Ela kolleegide rõõmudele ja muredele kaasa