Miks me ometi ei naerata?

“Naerata ja maailm naeratab sulle vastu,” sest inimesed mõistavad hästi seda positiivset väljendusviisi ning see on rahu ja harmoonia märgiks meie rahutus maailmas.
Siiras naeratus teeb meid atraktiivsemaks, kui mistahes muu näoilme. Siiralt naeratades, tunneme ennast ka paremini, nagu on väitnud psühholoog Russ Buck.
 
Kui nii, siis miks me ei naerata paremale ja vasakule, sageli ja lahkelt? Loomulikult me oleme väsinud tänapäeval moodsa maailma sensoorsest koormusest. Naeratus, nagu iga liigutus, võtab natuke energiat, mida meil just üle ei ole. Ja võib-olla pole me ka piisavalt õnnelikud, et rohkem naeratada.
 
Aga see pole kõik. Esiteks on naeratus andmine ja andmine annab meile energiat. Õnnelikkuse uurija Sonja Lyubomirsky on uuringutega hiljuti kinnitanud Piiblis väljendatut: “parem on anda kui võtta”. Oma uuringus leidis ta, et need, kes teevad väikeseid lahkust väljendavaid tegusid, on õnnelikumad kui need, kes neid vastu võtavad. Me rikastame teisi oma naeratusega ja oleme ise samal ajal rikkamad.
 
Paljud teised kiired liigutused võtavad energiat rohkem kui sõbralik naeratus: juuste kammimine, riietuse kohendamine, telefoni kontrollimine jne. Kui me just ei ole liiga kurvad või vihased, siis peab miski muu olema põhjuseks, miks me ei jaksa kasutada väikeseid lihaseid oma suunurgas.
 
Depressiooniga inimeste hulgas viidi läbi uuring, mis hõlmas videoanalüüsi. Nad vaatasid mitmeid väga naljakaid videolõike. Kõik eeldavad, et depressioonis inimesed ei naera sageli. Aga uuringust selgus ka see, et kui nad naeratavad, siis seda on raske näha. Naeratusi vaadeldi aegluubis ja pandi tähele, et nende naeratusele järgnes liikumine näos, mis muutis või peitis nende naeratuse ja seda oli keeruline vaatlejal identifitseerida. Nad kas venitasid või krimpsutasid huuli, hammustasid huulde või kortsutasid kulme. Mõned inimesed lahkusid ruumist vihasena, sest teadlased olid sundinud neid naeratama. Depressioonis inimestele on tõenäoliselt ärritav naermise provotseerimine.
 
Uuringust võib aga järeldada, et me kõik - mitte ainult depressioonis inimesed – ei ole sageli teadlikud sellest, kuidas me ennast tagasi hoiame, ei soovi endast anda ning püüame säilitada status quo’d. Kui aus olla, siis teistele naeratamist ei peeta väga võimukaks või cool’iks, pigem moosivaks või nohiklikuks. Tõeliselt vaesed ja lootusetud inimesed Keenias naeratavad, samal ajal kui rikastes piirkondades näeme neid, kes näitavad oma külma olekuga, et ei vaja kedagi ega midagi. 
 
Me peame vaatama endasse ja tunnistama, et sageli oleme kinnised, hoiame naeratust tagasi ning ei soovi anda või ennast teistega siduda. Selle asemel, et mingil kindlal viisil käituda, võiksime kasutada hetke ning ennast avada. Kui seda teeme, siis võib juhtuda, et see muudab meid paremaks ja aitab mõista, et lihtne naeratus võib teha palju head.
 
 
Allikas: Psychology Today, A.F. Polard

Veel artikleid:
Naerul on positiivne mõju ajule ning see kasvatab ühtekuuluvust
​Kas sinus räägib muretseja, ohver, kriitik või perfektsionist?