1969-l aastal korraldas Stanfordi ülikooli professor Philip Zimbardo eksperimendi. Ta jättis kaks ilma numbrimärkideta ja lahtise kapotiga autot tänavale seisma, ühe Bronxi linnaossa ning teise Palo Altosse Kalifornias. Bronxis seisvat autot rüüstati juba mõne minuti pärast peale selle hülgamist. Esimesed “vandaalid” olid perekond – ema, isa ja väike poeg - kes võtsid kaasa radiaatori ja aku. 24 tunni jooksul eemaldati sõidukist kõik, mis vähegi väärtust omas. Peale seda löödi sisse aknad, lõhuti polster ja muud osad ning lapsed kasutasid varet oma mängupaigana. Samal ajal seisis teine auto Palo Altos puutumatuna enam kui nädala kuni lõpuks Zimbardo ise läks ning sellele vasaraga paar hoopi andis. Varsti peale seda hakkasid ka teised inimesed vandaalitsema. Zimbardo vaatluse kohaselt olid enamus vandaale mõlemal juhul hästi riietatud täiskasvanud, tõenäoliselt ühiskonnas lugupeetud kodanikud. 1982 aastal esitlesid James Q. Wilson ja George L. Kelling katkise akna teooriat, mille kohaselt korralagedusel on omane levida. Näiteks piirkondades nagu Bronx, kus on mahajaäetud hooneid ja vargusi, tekib vandalism kiirelt, sest kogukond on selle vastu apaatne. Sama juhtub ühiskonnas, kus tunnetus vastastikkustest kohustustest ja üksteise märkamisest on langenud. Edukas strateegia vandalismi ennetamiseks on probleemidega tegelemine, kui need on veel väikesed. Kui parandada katkine aken kiiresti, siis tõenäosus, et lisandub veelgi katkiseid aknaid, väheneb. Kui puhastada kõnniteed iga päev, siis visatakse oluliselt vähem prahti maha ja lõpuks on kõik harjunud, et tänavad on puhtad. Kanname selle teooria üle töö ja töökeskkonna konteksti:
Kui me ei taha oma organisatsioonis kasvatada apaatsust või veel hullem – negatiivset käitumist, siis tuleb küsimused ja probleemid lahendada kohe. Nii on asjad korras ja aknad terved ka organisatsioonis. Veel artikleid: Iga viies juht on toksiline Õnnelik töökoht ei välista ausust
0 Comments
Leave a Reply. |