Inimeste töövõimet raisatakse rutiinse tööga

Neuroteadlase Katri Saarikivi meelest on inimese üks olulisematest tööoskustest empaatia, sest seda ei saa masin asendada.

Soojenduseks tuleb ehitada plokkidest geomeetrilisi kujundeid. Katri Saarikivi mõõdab stopperiga aega, kui katseisik Elli ülesannet lahendab. Seejärel tuleb eksperimendi olulisim etapp: Elli mängib automängu oma sõbra Reaga. Üks annab gaasi ja teine juhib ning vastupidi.
Paaril on peas aju impulsse mõõtvad EEG aparaadi elektroodid, lisaks ka kehal kuus komplekti elektroode.

Eksperiment toimub Helsingi ülikooli kognitiivsete ajuuuringute üksuses. Teadlast ei huvita sugugi, kumb katseisikutest on automängus parem, selle asemel soovib Saarikivi välja selgitada, kuidas sujub sõprade koostöö virtuaalses keskkonnas.

Ta uurib automängu abil inimese empaatia tekkimist ajus.
Digitaliseerumine muudab märkimisväärselt inimese rolli ka töös, peaaegu igal alal. Masinad edestavad inimesi üha rohkemates tegevustes, aga üheks nad ei ole võimelised – tõeliseks empaatiliseks suhtluseks.

Katri Saarikivi meelest üks inimeste olulisematest tööoskustest ongi just empaatia: võime mõista teist inimest. Ja selle tähtsus tulevikus kasvab veelgi.
 
Empaatia, tunnete ja vastastikkuse mõju mehhanismid huvitavad neuroteadlast eriti just nüüd, kui üha suurem osa meie tegevusest läheb üle digitaalsesse keskkonda.
Juba alates tööstusrevolutsioonist ja ketrusmasina leiutamisest 18. sajandil on kardetud, et masinad võtavad inimestelt töö. Tänapäeval korratakse seda väidet juba küllastumiseni.
Saarikivi seda mõtteviisi ei jaga. Kuigi digitaliseerumine, automatiseerimine ja robotid on vältimatu areng, siis inimeste töö ei pruugi kaduda.
 
“Masinad ise ei tule, kui neil ei lasta tulla,” ütleb Saarikivi. “Neil ei ole oma tahet ja meelt. Nad on töövahendid, mida arendame, et oma elu lihtsamaks teha.”

Saarikivi usub, et nii kaua kui on inimesi, on ka inimtööd. “Töö sünnib inimestest, sest töö on teiste inimeste probleemide lahendamine. Ja veel selliste probleemide lahendamine, mida teised inimesed peavad nii väärtuslikuks, et on selle eest valmis maksma.”
Inimeste probleemid ja vajadused ei ole kadumas kuhugi, vastupidi. Kui üks probleem on lahendatud, tuleb asemele neli järgmist.
 
“See, mis muutub, on viis, kuidas töö sisuks olevaid probleeme lahendatakse. Meil on kiiresti arendatud palju uusi töövahendeid, mida inimene saab probleemilahendamisel kasutada. Neid töövahendeid võib siis kutsuda digitaliseerumiseks.”
 
Teadlane aga kardab, et inimesi raisatakse töös. Paljud teevad töid, mida peaksid tegema masinad.
 
Saarikivi toob välja, et digitaliseerumine ei ole kasvatanud tulemuslikkust sugugi nii palju kui on oodatud. Seda saab selgitada sellega, et organisatsioonides ei ole veel hästi mõistetud, kuidas uusi töövahendeid kasutada ja kuidas tehnoloogia abil võiks teha väärtuslikumat tööd.
 
Uued töövahendid muudavad tõesti inimeste rolli töös, olgu siis jutt rekkajuhtidest või arstidest.
 
Saarikivi visioneerib, et rekkajuhid võivad siirduda transpordiala spetsialistideks. Kellelegi ei tohiks tema meelest üllatusena tulla, et ühel hetkel teevad isejuhtivad autod läbimurde. Selle perspektiivi eitamise asemel peaks nüüd hoopis prognoosima, kuidas näiteks rekkajuhtide tööülesanded peaksid muutuma, et nad ei jääks töötuks. Transpordiettevõtted võiksid ka edaspidi rakendada autojuhtide ametioskusi.
 
“Kui inimesi ei vajata enam selleks, et ta viiks paki ühest kohast teise, siis võiks mõelda, kuidas see protsess võiks parimal moel toimuda. Ja siin vajatakse tehnilistele oskustele lisaks ka inimeste mõistmist.”
 
Saarikivi meelest on see vaid hea, et digitaliseerumine vabastab inimesed rutiinsetest tegevustest. Aega võib kasutada palju paremini.
 
Tõhusam ajakasutus ei tähenda pausideta rabelemist. Vastupidi. Aju peab vahel saama liikuda tühikäigul. Ainult nii sünnib täiesti uudseid mõtteid, mida paljudel aladel nii väga vajatakse.
 
“Kui inimtöö nõuab üha enam loovat mõtlemist, head suhtlemisoskust ja õppimist, siis tõhus töötegija ei ole enam see, kes kütab sajaga ning ohverdab ennast ja oma tervist. Efektiivsuse ja tootlikkuse määratlust peaks kaasajastama.”
 
Saarikivi ise ärgitab loovust ja uusi ideid lastes silmadel ringi ekselda ja pingel rahuneda. Mõtlemine vajab jõudehetke. Sageli läheb ta kõndima, sest liikumine paneb mõtlemise tööle.
 
Töökohtades palju rääkimas käiv Saarikivi on kuulnud ebameeldivaid näiteid infosüsteemidest. Inimene on süsteemi luues täiesti ununenud. “Tehnoloogia ei tõhusta tööd, kui seda kasutatakse valesti.”

Tehisintellekt teeb arsti abivahendina diagnoose üha paremini. Masin ei oska aga tõlgendada patsienti, kes ehk alles lahkudes küsib seda, mis tegelikult muret valmistab. Saarikivi soovibki arstidele infosüsteeme, mis hoiaksid kokku aega, et arst saaks patsiendiga suhelda.
 
Seda enam, et kui arst suhtub patsienti empaatiaga, siis uuringute kohaselt vähendab see nii patsiendi haiguspäevi kui ka põletikunäitajaid.
 
Aga kas masin võib õppida empaatiat?
 
Saarikivi seda ei usu. Masinat võib õpetada lugema inimeste tundeid ja reageerima empaatiale sarnaselt. Empaatia aga põhineb sellistele ajumehhanismidele, et tehisintellektile oleks neid keeruline ehitada.
 
“Et tehisintellekt võiks olla empaatiline, peaks sellel olema muuhulgas ka subjektiivne tundeelu ja kujutlusvõime. Empaatia eeldab teadlikkust ja vähemalt praegu tehisintellekt selleks suuteline ei ole.”
 
Kui tehisintellektil saaks kunagi olema teadlikkus, siis räägime juba täiesti teistsugusest maailmast, eluvormidest ja liikidest.
 
 
Lühendatult: Helsingin Sanomat

Veel artikleid:
5 küsimust aju heaolu kohta
Tehnoloogia on viinud meid tunnetuskriisi, kas midagi on võimalik ära teha?