Miks kiire-kiire eluviis haarab meid endasse? Miks me tunneme ärevust ja rahutust, kui meil polegi pikka nimekirja ülesandeid või projekte ootamas – kuigi peaksime tundma hoopis vastupidist. Hõivatusest on saanud normaalsus ja see on probleem.
Kiirustamisega kaasneb ka paradoks: igaüks, kellel on ambitsiooni ning kes soovib teha tööd hästi ning olla selle eest tunnustatud, on professionaalina hinnatud. Aga mida enam on ta nõutud, seda hõivatum on ja üha raskem on tagada sama töö kvaliteeti, mis algselt edu tõi. Kui hõivatud olemine on tõestuseks, et sa teed head tööd, siis on lihtne ekslikult vajada seda kui kinnitust. Aga kiire eluviisi vastand ei ole laiskus, tühjus või sihitu kulgemine läbi elu. See on eesmärk, valik, prioriseerimine. Kui oled liiga hõivatud, siis lased teistel kontrollida oma aega. Omades eesmärki juhid ise oma elu. Miks hõivatusest on saanud kultus ja kuidas see tapab loovuse, tootlikkuse ja õnne? Kui anda järele sellele kultusele, siis loobud ühest parimast töövahendist, et olla tootlik ja õnnelik ning kaitsta ennast läbipõlemise eest – puhkusest. Selleks, et teha tähendusrikast tööd, olla loovam ja tootlikum, peame me saama eemale tänapäeva pidevalt üleskruvitud, hektilisest ja hingamisruumi mittepakkuvast töökohast. Aga selle asemel, et eemalduda, enamus meist hoopis läheb vooluga kaasa. Me teeme rohkem, et korvata originaalsete ideede puudumist, kuigi peaksime tegema hoopis vähem. Kui ideas42 meeskond uuris olukordi ja tööstiile, mis viivad ületöötamise, kiirustamise ja läbipõlemiseni, siis nad leidsid ühe ühise omaduse. Kuigi peaaegu iga organisatsioon väidab, et tasakaal ning puhkus on olulised väärtused, siis vähesed tegelikult toimivad selle järgi. Miks see nii on? Miks me upume kohustustesse kuigi me seda ei soovi? Osade inimeste jaoks on põhjuseks ebareaalsed ootused. Ettevõtted, milles nad töötavad, on alamehitatud ja ülekoormatud ning töötajad tunnevad, et neil ei ole valikut. Teiste jaoks võib olla põhjus kehvas ajajuhtimise oskuses. Hüpatakse ühelt ülesandelt teisele ning ei ole fookust, mida päriselt on vaja teha. Aga on veel üks levinud põhjus: inimestele meeldib hõivatud olla. Kuidas kiire eluviis muutub läbipõlemiseks? Hõivatud olemine annab meile hea tunde, aga see põletab meid ka läbi. Isegi kui teame, et soovime töö ja pereelu tasakaalu, teha tähendusrikast tööd ning päeva lõpus töömõtted kõrvale jätta, on selle tegelik teostamine hoopis teine lugu. Selle põhjuseks on käitumuslik nähtus nimega tunnelnägemine. See toimib nii: kui me oleme hõivatud e-kirjadele vastamise, tulekahjude kustutamise ja koosolekutele jooksmisega, siis on aega koguaeg puudu. Selle puudusega toimetulemiseks kasutab aju nn silmaklappe. Me ei ole enam suutelised nägema suurt pilti ja selle asemel suudame keskenduda kõige kiirematele (samas sageli väheväärtuslikele) ülesannetele. Uuringud näitavad, et meie IQ väheneb 13 punkti võrra, kui me oleme sellises seisundis. Kui me niimoodi ennast vee peal hoiame, siis päeva lõpus saame aru, et me oleme vaevu teinud midagi, mis tegelikult oluline on. Uuringus, mis avaldati Harvard Business Review’s, leidsid teadlased, et enamus ettevõtetes kulutavad töötajad 80% oma ajast sellisele rabelemisele. See aga jätab töötajatele väga vähe aega teha olulisi asju, mida nad peavad tegema iseseisvalt. Kui midagi ei muutu, siis me kordame sama harjumust päevast päeva ja meie hõivatus kasvab kuni jõuame läbipõlemiseni. Mis on hõivatuse vastand? Kui kiirustamine on halb, siis mis on alternatiiv? Laiskus? Jõudeolek? Apaatia? Hõivatus ei ole mitte ainult ajapuudus, vaid see on ka valiku puudus. Aastad on teadlased tõestanud selliste seisundite positiivset mõju, mis on vastandiks kiirustavale eluviisile. Siinkohal mõned näited:
1. Mõista, kuhu su aeg tegelikult iga päev kulub Kõige lihtsam viis lõpetada tunnelnägemine on mõista, kuhu su aeg kulub ning seada ajakasutusele piiranguid. 2. Määra kiirete asjadega tegelemisele piirangud Ei ole võimalik kiirete asjadega tegelemist täielikult vältida. Alati on tulekahjusid, mida kustutada või nõupidamisi, millel osaleda. Aga probleem tekib, kui nad hakkavad sinu ajakava juhtima. Selle asemel määra nendega tegelemiseks kindel aeg. Üks meetod, mis selleks sobib, on ajablokkide kasutamine. Lihtsustatult peaksid oma päeva ette planeerima kasutades erinevat laadi ülesanneteks ajablokke. Päevaplaani tehes peaksid aga olema teadlik pettekujutlusest – me kipume olema liiga optimistlikud selle suhtes, kui palju asjad aega võtavad. 3. Aita teistel mõista, mida teed nii tööl kui vabal ajal Hõivatus on töö ühe laiema muutuse kaasnähtus. Teadmustöö kasvuga pole lihtne päeva lõpus näha käegakatsutavaid tulemusi. Meie töö ja eesmärgid on ebamäärased ning seetõttu on ka töö teostamine suhteline. Me rabeleme, sest me soovime, et inimesed arvaksid, et me oleme töökad. Aga kui tööülesanded on avalikud, siis me ei pea olema hõivatud selleks, et tunduda tähtis. Kui oled juht, siis sinu meeskond järgib sinu eeskuju. Kui küsitleti üle 700 töötaja, kuidas töösuhtlus tuleb nende eraellu, siis vastas 60%, et nad nii loevad kui ka vastavad töömeilidele väljaspool tööaega peaaegu iga päev. Kui töökaaslased teavad, kuidas veedad vaba aega, aitab see ka teisi tööasjadest lahti lasta ning taastuda. Elu ei ole ainult rabelemine Ei ole midagi kehvemat kui peale pikka tööpäeva küsida: “Mida ma üldse tegin?” Hõivatus röövib meilt eesmärgi ning rolli. Selle asemel, et juhtida ja edeneda sisuka tööga, jookseme me ühel kohal ning päeva lõpuks pole saavutanud mingit tulemust. Elu on enamat, kui pelgalt kiirustamine, ära jookse kõigega kaasa! Allikas: lühendatult väljaandest Fast Company
0 Comments
Enamus meist peab ennast emotsionaalselt intelligentseks inimeseks. Üha olulisemaks on see omadus muutunud ka töökoha kultuuri ning mentorsuhete osas. Aga isegi kui näidata üles empaatiat ning osavõtlikkust kolleegide suhtes, ei tähenda see, et ka igapäevased tööalased otsused oleksid emotsionaalselt intelligentsed.
Emotsionaalselt intelligentsed otsused võivad aga vähendada stressi, sest neil on pikaajaline mõju, nad on arvesse võtnud erinevaid tegureid ning toovad kaasa positiivseid muutusi, kirjutab Kerry Goyette, kes on raamatu “The Non-Obvious Guide to Emotional Intelligence”autor. Goyette toob välja, et emotsionaalselt arukate otsuste tegemine on enamat kui teiste tunnetest teadlik olemine ja neile vastamine. See sisaldab endas tunnete teadlikku kasutamist ning mina, meie ja miks läbi analüüsimist. Goyette nimetab oma lähenemist emotsionaalselt intelligentsete otsuste tegemisele EQ³. EQ³ algab endasse vaatamisega, seejärel analüüsib kogukonda ja gruppe sinu ümber, kes sind ja sinu keskkonda mõjutavad ning lõpuks käsitleb ka sinu eesmärki. Goyette ütleb, et tema lähenemine põhineb neuroteadusel, see sunnib meid teadlik olema meie otsuste emotsionaalsetest põhjustest. Näiteks hirm tõrjumise, kaotuse või ebaõnnestumise ees ja isegi sisemine võitle-või-põgene instinkt mõjutavad meie valikuid ja sageli me ei märkagi nende mõju. Lihtne viis mina, meie ja miks analüüsimisel on küsida endalt mõned lihtsad küsimused enne oluliste otsuste tegemist või oma käitumise muutmist. Millised isiklikud tegurid võivad seda otsust mõjutada? Võib-olla oled harjunud tegema impulsiivseid otsuseid või vastupidi, kulutama aega, et mõelda kõigile võimalikele tulemustele, mis sinu otsusest võib sündida. Igal juhul võib juhtuda, et sa ei arvesta individuaalseid tegureid, mis sinu otsust ühes või teises suunas mõjutavad. “Emotsioonidel on tohutu suur ja sageli alateadlik mõju meie otsustele. Paljud otsused püüavad ette näha tulemusi tulevikus. Kui meil on positiivsed tunded, siis me võime jõuda teistsuguste järeldusteni kui siis, kui on negatiivsed tunded,” ütleb Yale Center for Emotional Intelligence professor Marc Prackett. Brackett soovitab võtta aega ning määratleda, kuidas mingi emotsionaalne tegur võib sinu otsuses rolli mängida. “Küsi endalt: mida ma tunnen? Kas see, mida ma tunnen on seotud otsusega, mida ma olen tegemas või mõne eelneva kohtumise või telefonikõnega? Kui me seostame oma tundeid põhjustega, siis nad avaldavad märgatavalt vähem mõju tulemustele,” ütleb Brackett. Sellise mõtteaja võtmine võimaldab sul eristada oma tundeid nii, et asjassepuutumatud tunded ei segaks sinu otsustusprotsessi. Kuidas võivad mu otsused mõjutada teisi ja kuidas nemad mõjutavad ka minu valikuid? Iseenda kingadest välja astumine ja oma tegevuse mõju teistele analüüsimine on emotsionaalselt intelligentse otsustamise võti. See mitte ainult ei võimalda näha tagajärgi, vaid aitab ka mõista, kuidas teiste tunded võivad sind mõjutada. Kui sa mõistad nende tegevusi, mis tekitavad sinus võitle-või-põgene reaktsiooni, siis saad selleks ette valmistuda. Sa võid teha tegevuskava, et sinu limbiline aju ei tekitaks destruktiivset käitumist, selgitab Goyette. Kui pead vastu võtma otsuseid, mis võivad mõjutada teisi tiimiliikmeid, püüa küsida neilt, kuidas nad tunnevad ennast mingi valiku suhtes. Kui see on otsus, mida pead tegema ainuisikuliselt, mõtle, kuidas teeb see kellegi teise ülesanded lihtsamaks või raskemaks või kuidas konkreetne valik võib mõjutada teie suhteid tööl. Millised keskkonnategurid võivad otsust mõjutada? Sind ümbritsev keskkond mängib otsuste tegemisel suuremat rolli kui arvata oskad – eriti kui püüad toimida emotsionaalselt intelligentselt. Minnesota ülikooli vastutuse võtmise projektis leiti, et keskkond võib hõlbustada või pärssida sotsiaalseid suhteid, mõjutada tegutsemismotivatsiooni või isegi tuju. Veelgi enam, meie stressitase on meid ümbritseva keskkonna suhtes tundlik. Näiteks mürarikkad segamini keskkonnad muudavad meid murelikuks, kurvaks ja isegi abituks. Tööl otsuseid tehes mõtle, millist rolli võivad keskkonnategurid mängida. Kas tunned, et otsustamisega on kiire, kuna kolleegide töökohtadel valitseb kaos? Või tunned otsuse ees stressi, kuna kuuled pealt pingelist koosolekut seina taga? Kui oled pööranud tähelepanu ennast ümbritsevale, siis saad kasutada keskkonna positiivset mõju või sellest eemalduda, et mõtteid selgineda lasta. Allikas: Thrive Global Uus Stanfordi ülikoolis läbiviidud uuring emotsioonidest näitab, et inimeste motivatsioonil on määrav roll selles, kuivõrd nad lasevad teistel oma tundeid mõjutada.
Stanfordi psühholoogid uurisid, miks inimesed reageerivad erinevalt häirivatele olukordadele ja leidsid, et kui inimene soovib jääda rahulikuks, siis ta ei lase ennast vihastest inimestest häirida, aga kui ta tahab vihane olla, siis laseb ta ennast neist palju mõjutada. Teadlased avastasid ka, et inimesed, kes tahavad viha tunda, on emotsionaalsemad, kui nad saavad teada, et teised inimesed on sama vihased kui nemad. Uuring, mis avaldati väljaandes Journal of Experimental Psychology: General, näitas, et inimestel on oma tunnete üle suurem kontroll, kui varasemalt arvati. Stanfordi ülikooli psühholoogia professor James Gross ütleb, et on teada, et inimesed püüavad oma tundeid juhtida, aga käesolev uuring näitab, et inimesed saavad juhtida ka seda, kuidas teiste inimeste emotsioonid neid mõjutavad. Kuidas mõjutavad teised inimesed meie tundeid? Et välja selgitada, kuidas inimesed reageerivad häirivatele olukordadele ja vastavad inimestele enda ümber, uuriti 107 katses osaleja viha poliitiliselt pingelistele olukordadele. Lisaks uurisid teadlased ka ligi 19 miljonit tviiti sellest, kui politsei tulistas Michael Browni 2014-l aastal. Katsetes näitasid teadlased osalejatele pilte, mis võisid tekitada negatiivseid emotsioone, näiteks inimesi, kes põletavad USA lippu või ameerika sõdureid, kes vägivallatsevad vangide kallal Abu Ghraibi vanglas Iraagis. Teadlased rääkisid osalejatele ka seda, kuidas teised inimesed ennast tundsid neid pilte vaadates. Teadlased leidsid, et osalejad, kes soovisid mitte vihastada, olid kolm korda tõenäolisemalt enam mõjutatud inimeste poolt, kes väljendasid rahulikke tundeid kui vihaste inimeste poolt. Aga osalejad, kes soovisid viha tunda, olid jällegi kolm korda tõenäolisemalt mõjutatud vihaste inimeste poolt. Lisaks tekitas neis enam tundeid see, kui nad said teada, et teised tundsid nendega sarnaselt. Uuringu juhtiv autor Amit Goldenberg ütleb, et inimeste väljendatud motivatsioon teatud emotsioone tunda või mitte tunda võimaldas prognoosida teiste grupi liikmete emotsioonide mõju neile. Sotsiaalmeedia emotsionaalne mõju Teadlased uurisid ka sotsiaalmeediat, kus nad said näha emotsioonide väljendamist reaalajas. Nad keskendusid rahulolematusele, mis tekkis Twitteris peale Michael Browni tulistamist. Peale 19 miljoni tviidi analüüsimist leidsid teadlased, et inimesed olid rohkem mõjutatud jõulisematest emotsioonidest, mida väljendasid inimesed nende sotsiaalses võrgustikus, kui nõrgematest või rahulikematest reaktsioonidest. Nad leidsid ka, et kui Twitteri kasutajad vastasid tviitidele, mis olid emotsionaalse intensiivsuse poolest sarnased nende varasematele reaktsioonidele, siis nad võimendasid oma emotsioone, et väljendada suuremat raevu kui teised nende võrgustikus. Tunded kui tööriistad Teadlased on varasemalt enamasti eeldanud, et inimeste emotsioonid saavad mõjutatud automaatselt ja see väljendub alateadliku kohese reageerimisena teiste inimeste tunnetele, ütleb Goldenberg. Tema meeskonna uus uuring seab selle vaatenurga kahtluse alla. “Meie tunded ei ole passiivsed ja automaatsed,” ütleb Goldenberg. “Nad on pisut nagu töövahendid. Meil on võime kasutada oma tundeid teatud eesmärkide saavutamiseks. Me väljendame mingeid tundeid, et veenda teisi inimesi ühinema meie kollektiivse eesmärgiga. Sotsiaalmeedias kasutame emotsioone, et näidata teistele inimestele, et hoolime teatud grupile olulistest teemadest ja kindlustame nii, et teised teaksid, et me oleme osa grupist.” Tundub, et parim viis oma emotsioone juhtida, on alustada valikust, milliseid tundeid soovid tunda, seejärel saad valida sobiva keskkonna. Allikas: lühendatult Stanford News Kas ka sul on juba nädalavahetuseks tegemist vajavate tööde nimekiri tehtud? Sest aega ei saa ju lasta raisku minna.
Mis oleks kui püüaks vabal päeval mitte midagi teha? Kõlab uskumatult, aga tegevusetus võib olla suurepärane viis oma loovust ja tulemuslikkust kasvatada, ütleb New York Times’i Smarter Living lehe toimetaja Tim Herrera intervjuus CBS-le. “On palju uuringuid, mis näitavad, et planeerides jõude- ja laiskusehetki oma ajakavva ja päevarutiini võib kummalisel moel sind hoopis tulemuslikumaks muuta,” ütleb Herrera. “Kui lasta oma ajul laiselda ja mõtetel rännata mistahes unistustesse, muudab see meid tegelikult loovamaks, paremaks probleemilahendajaks ning aitab meil leida paremaid ja uudsemaid ideid pikas perspektiivis.” Olulisem veelgi mitte midagi tegemisest on Herrera sõnul see, et annad endale loa võtta päev vabaks. Uuringud näitavad näiteks, et ameeriklased saadavad ainult 40% vähem e-kirju pühadele jääval esmaspäeval kui tavalistel esmaspäevadel. “Me peame aktsepteerima päeva sellisena nagu see on – vaba päevana. Ei ole vaja lugeda e-kirju, ei ole vaja vastata. Maailm ei jää seisma, kui me pole päev otsa telefonides,” rõhutab Herrera. Ta rõhutab ka millegi sellise tegemise olulisust, mida tavalistel päevadel ei tee. Näiteks söövad vähem kui pooled ameerika peredest regulaarselt koos õhtust ja 20% einetest süüakse autos. Kasuta vaba päeva, et koguneda perega kokku ja einestada koos. Veel üks võimalus vaba päeva kasutamiseks on nende asjade käsile võtmine, mis on sind häirinud ja und rikkunud – ükskõik kui tühised need ka ei tundu. “Meil kõigil on asju, mis kukla taga kummitavad, mida me teame, et peaksime tegema, aga oleme mingil põhjusel koguaeg edasi lükanud. Paljud sellistest on tühised väiksed asjad. Kui need tehtud saavad, on selle tulemuseks suur kergendus.” Viimaseks nõuandeks heaks vaba päeva veetmiseks on võtta aega kellelegi andestamiseks. “Vimma pidamisel ja mitte andestamisel võivad olla reaalsed füüsilised tagajärjed. See võib kasvatada stressihormoone ja südamehaiguste riski. Me hoiame endas seda pinget ja viha. Asi pole niivõrd teistele andeks andmises kuivõrd enda vabastamises sellest mõjust, mis neil on sinu üle,” soovitab Herrera. Allikas: CBS News Mida on vaja, et iga tööpäev oleks äge? Kõrgem töötasu? Väiksem koormus? Toredamad kolleegid? Vastus võib olla nii- ja naasugune. Tänapäeval on võimalikud mitmed erinevad karjääriteed, sinust sõltub enda jaoks õige leidmine.
1. Sõnasta enda jaoks edu Rahaga ei saa osta õnne, samuti nagu uhke ametinimetusega. Määratle, mis sinu jaoks on edu tööl: kas see on nauding tegevusest, töö ja eraelu tasakaal, isiklik areng ning see võib sinu jaoks avada täiesti uued võimalused. 2. Mõtle välja, mis sind käivitab Mõtle ajale, kus said tööl tõeliselt särada. Mis toimus? Kuidas peegeldab see seda, mis on sinu jaoks tähtis? Kirjuta üles kolm asja, mis sind kõige rohkem innustab (vabadus, stabiilsus, loovus, väljakutse jne) ja kasuta seda nimekirja õige tee leidmiseks. 3. Võta vastutus Vaata, kes sinu tööd juhib. Juhid ja mentorid võivad palju aidata, aga ainult sinust sõltuvad otsused, mida sa tahad ning mida otsustad teha. Pühendu muutuse tegemisele ja võta endale vastutus. 4. Uuri kõiki võimalusi Mõtle oma karjäärist kui jõevoolust: otsi välja kõikvõimalikud teed. Kui ühel teel on takistus, jätkub mitmeid, mida avastada. Kasuta oma võrgustikku, ütle „jah“ nii palju kui võimalik, märka avanevaid võimalusi, et leida uus suund. 5. Hakka tegutsema Ära oota täiuslikku hetke, alusta ja katseta kohe. Vead on olulised sellel teekonnal ning selle asemel, et ennast tunnustamatuse või häbi hirmust tagasi hoida, proovi järgi ning õpi toimuvast. Allikas: Mind Gym Kas oled kunagi korraldanud sõbrale kohtingu või soovitanud kedagi tööle? Võib-olla oled lahendanud konflikti sõprade vahel (või hoopis selle tekitanud)?
Oled sellest teadlik või mitte, mõjutad sageli teiste inimeste isiklikke või professionaalseid suhteid. Millal iganes räägid kuulujutte, vahendad kontakte või annad kolleegile suhtenõu, oled sa sotsiaalse vahendaja rollis. Kuidas aga mõjutab sinu vahendustegevus seda, kuidas teised sind näevad? Stanfordi ülikooli professor Nir Halevy on koostanud koos oma kolleegidega mudeli, et mõista erinevaid sotsiaalse vahendamise vorme ning luua ühine arusaam kirjeldamaks seda, kuidas me mõjutame teiste inimeste sotsiaalseid ja professionaalseid võrgustikke. Ta leidis ka, et viis, kuidas me mõjutame teiste suhteid, kujundab positiivsel või negatiivsel viisil meie sotsiaalset kapitali – kui palju teised meid usaldavad ning meist lugu peavad. Sotsiaalse vahendamise kolm tüüpi Oma uuringus selgitab Halevy, et sotsiaalset vahendamist võib vaadelda selle põhjal, kuidas see muudab sidemeid teiste inimeste võrgustikes. Vahendajad võivad luua uusi suhteid või kahjustada olemasolevaid. Nad võivad muuta suhteid negatiivsetest positiivseteks ja vastupidi. Et teada, kuidas sa mõjutad teiste inimeste sotsiaalseid võrgustikke, tuleks võrrelda nende sidemeid enne ja pärast seda, kui sekkusid nende isiklikku või professionaalsesse ellu. Võib välja tuua kolm tüüpi sotsiaalseid vahendajaid: vahemehed, lepitajad ja lahutajad. Halevy ütleb, et vahemehed on “koostöö katalüsaatorid” – nad loovad sildu, aidates inimesi enda ümber ehitada positiivseid ühendusi teistega. Vahemehed loovad uusi suhteid läbi kokku viimiste, soovituste või tegevuste, mis ühendab inimesi positiivselt. Lepitajad aitavad teisi parandada katkisi suhteid. Nad on näiteks abivalmid kolleegid, kes püüavad leida lepitust, kui teised vaidlevad või tülitsevad. Nad otsivad kompromisse ja lahendusi konfliktidele, püüdes taastada usaldust ja koostööd kui vähegi võimalik. Kui vahemehed loovad uusi suhteid, siis lepitajad muudavad konkurentsi koostööks. Lahutajad on kahjulikud vahendajad. Nad on strateegid, kes otsivad võimalusi vastuolude ja konfliktide tekitamiseks. Lahutajad võivad kasutada pahatahtlikke kuulujutte või teisi viise, et luua ühtsusesse mõra ning tekitada hõõrdumisi ja tülisid. Kui vahemehed loovad ja lepitajad parandavad suhteid, siis lahutajad õõnestavad ja lõpetavad neid. Kuidas aru saada, millise vahendajaga on tegu? Olles välja töötanud raamistiku, kuidas erinevate vahendajate orientatsiooni kirjeldada, püüdis Halevy järgmisena uurida, kuidas inimeste kalduvus käituda kas vahemehe, lepitaja või lahutajana mõjutab nende endi sotsiaalset kapitali. Selleks viis ta koos kolleegidega läbi kuuest uuringust koosneva seeria, millega töötati välja ja valideeriti mõõdik, kuidas aru saada, kas käitume vahemehe, lepitaja või lahutajana. Uuringud leidsid, et osad inimesed käituvad kõiki kolme tüüpi kasutades rohkem kui teised. “Inimesed, kes vastasid, et nad sageli käituvad kui vahemehed, tutvustades ja ühendades inimesi, vastasid ka, et nad kipuvad üsna tihti käituma kui lepitajad,” kirjeldab Halevy. Teadlased tõlgendasid neid tulemusi nii, et need inimesed, kes soovivad sotsiaalset mõju, kalduvad kasutama ka erinevaid sotsiaalse vahenduse viise, erinevalt nendest, kes sotsiaalset mõju ei soovi. Uuring näitas ka, et inimeste isiksusetüübil ja väärtustel oli seos sellega, kuidas nad teiste võrgustikke mõjutasid. Ekstraverdid käituvad sagedamini vahemeestena. Inimesed, kes väärtustavad kõrget moraali, kalduvad olema lepitajad ning need, kes soovivad võimu ükskõik mis vahenditega, käituvad sagedamini lahutajatena. Vahendamise sotsiaalne mõju meile Teadlased leidsid, et inimeste kalduvused käituda kas vahemeeste, lepitajate või lahutajatena võimaldavad prognoosida, kui palju teised neid usaldavad, omistavad neile staatust või näevad neid kui domineerivaid ja võimu ihaldavaid inimesi. Kuigi vahemeestele omistatakse sageli paremat staatust, nende pingutused teisi ühendada tavaliselt ei too kaasa suuremat usaldust nende vastu. Lepitajad teenivad välja usalduse ja austuse oma kolleegidelt. Huvitav on, et kuigi lepitajad tegutsevad aktiivselt sotsiaalse mõjutajana, ei pea teised inimesed neid domineerivaks. Lahutajaid aga peetakse ebausaldusväärseks ja väga domineerivaks. “Me leidsime, et vahemehed ja lepitajad saavad oma panusele väärilise tasu. Nende abivalmidus saab positiivselt hinnatud,” ütleb Halevy. “Koostöö katalüsaatorid, kes on olulised igas organisatsioonis, saavad positiivset peegeldust oma sotsiaalsele mõjule.” Lahutajate jaoks on tulemus märksa kehvem. “Domineerivad bossid, kontori kuulujutud ja mõra löövad kolleegid võivad tunduda tugevate isiksustena, kes avaldavad tugevat mõju,” märgib Halevy. “Aga meie uuringud näitavad ka, et neid nähakse kui ebausaldusväärseid, vähem lugupeetud ja madalama staatusega inimesi. Nende tegevus kahjustab teiste sidemeid võrgustikes ning see rikub ja õõnestab nende endi sotsiaalset kapitali.” Parim sotsiaalne vahendus Halevy meelest on eriti põnev see, et kui eelmine uuring näitas, et inimestele sageli ei meeldi võrgustumine - see tähendab teistega kunstlikult sidemeid luua, siis vahemeestena tegutsemine kaotab selle probleemi, sest nii saavad nad olla samaaegselt abivalmid ja eesmärgipärased. Kui sa tutvustad või soovitad kedagi tööle, siis oled abivalmis teiste vastu, aga ühtlasi näitad selgelt enda sidemeid, mõju ja heatahtlikkust. Kokkuvõtvalt on sõnum see, et abivalmis sotsiaalne vahendus on võit-võit-võit olukord. Vahendaja saab kasu sellest, et teda nähakse heatahtliku ja mõjukana ning teised osapooled, keda vahendaja kokku viib, saavad kasu uutest koostöösidemetest. Allikas: Stanford News Väike stress kuulub elu juurde ja aitab meil hakkama saada keeruliste olukordadega. Kui aga stress ei anna järgi, vaid jääb kestma, siis positiivne mõju kaob ja asemele tuleb palju negatiivseid. Kuidas eristada head stressi halvast?
Tööasjad kipuvad unenägudesse, lähedase tervis teeb muret või tuul rahakotis tekitab halle juukseid? Väike stress on tuttav igaühele ja selles ei ole midagi halba. Stressi eesmärk on aidata meid toime tulla pingelistes olukordades. Lühiajaline ja mõõdukas stress parandab näiteks probleemilahendamise ja keskendumise oskusi ning ergutab meie loovust. Ka meie vastupanuvõime paraneb. Helsinki ülikooli neuroteadlane Katri Saarikivi toob välja, et näiteks kõne pidamine kasvatab tappurrakkude ja leukotsüütide arvu veres. Positiivne, lühiajaline stress paneb organismi tootma olulisi neurotransmittereid nagu dopamiini ja noradrenaliini. Neid aineid on vaja, et aju otsmikusagarad toimiksid hästi. Need aga on vajalikud igasuguseks keerulisemaks ajutegevuseks. Näiteks sõltub nendest empaatiavõime ning loov mõtlemine. Lühiajalisel stressil on ka oma puudus – see võib meie enesekontrolli vähendada. Ühes uuringus anti uuritavatele valida endale kas tervislik või ebatervislik maiuspala. Lühiajalise stressi all olevad inimesed valisid enamasti ebatervisliku variandi. Stress muutis aju otsustusmehhanisme nii, et kiiresti meelehead tekitav valik tundus ahvatlevam, kirjeldab Saarikivi. Pikaajaline stress mõjutab halvasti enesejuhtimisvõimet ning tervist Kõik on hästi, kui stress kestab vaid lühikest aega. Kui aga tass ajab üle ääre, siis stressi algselt positiivne mõju muutub vastupidiseks. Neurotransmittereid, nagu dopamiin ja noradrenaliin, eritub liiga palju. Siis need enam ei toeta, vaid vastupidi, häirivad aju tegevust. Võime öelda, et meie sisemine juht kaotab kontrolli. Näiteks tekivad kergemini emotsionaalsed pursked. Plaanikohane tegutsemine või mitmekülgne mõtlemine enam ei õnnestu. Lisaks nõrgenevad tähelepanuvõime ja mälu. Ka korduvad viirushaigused võivad olla märk liigsest stressist, sest krooniline stress soodustab haigestumist. Lisaks sellele võtab paranemine kauem aega. Põletikunäitajad veres on stressi tõttu kõrgemad. Seetõttu kasvatab pikaajaline stress riski haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse, diabeeti, osteoporoosi ning teatud vähivormidesse. Kroonilise stressi jäljed võivad olla ajus näha ning põhjustada lausa kudede hävinemist. Halvimal juhul võib stress sõna otseses mõttes aju närida. Näiteks kroonilist tööstressi on seostatud kudede hävinemisega otsmikusagara piirkonnas. See ei ole naljaasi, sest otsmikusagarat vajame loovaks mõtlemiseks. Saarikivi on mures tänapäeva töökultuuri pärast, kus hinnatakse eneseohverdamist ja pidevat kiirustamist. See kõlab halvasti, aga kas saab midagi veel teha, kui kudede hävinemine on juba toimunud? Õnneks on aju väga paindlik ning kui olukord muutub, siis reeglina koed ka taastuvad. Näiteks leiti ühes uuringus, et kaheksanädalane puhkeperiood vähendas stressi ja taastas aju. Tunne oma piire – nii teed vahet kahjutul ja kahjulikul stressil Saarikivi soovitab mõelda järgmistele asjadele: - Kas sa suudad keskenduda, loovalt mõelda ja ennast kontrollida? Kui vastuseks on “jah”, siis tõenäoliselt pole tegemist kahjuliku stressiga. Kui aga tundub, et mõtlemine jookseb kinni ja nähvamist on raske tagasi hoida, siis peatu hetkeks analüüsima, milles on tegelikult asi. Esmaabina tasub püüda rahuneda ning sügavalt hingata. Nii saad öelda oma kehale, et kõik on hästi. See muudab olukorra normaalseks ka ajus. Püüa kaotada võimalikud stressitekitajad oma ümbrusest ja leia regulaarselt hetki lõõgastumiseks. Päeva maandamine veiniklaasi või õllega ei ole hea lahendus. Alkohol ei ole hea lõõgastumisvahend. See tuleneb näiteks sellest, et ka väike kogus alkoholi võib mõjutada une kvaliteeti. Kui aga taastumine on halb, siis stressi lisandub omakorda ka sellest. Igavle ja aita teisi – nii väldid kahjulikku stressi Kuigi meie aju on paindlik, on siiski kasulik stressi käsitleda juba enne võimalike probleemide tekkimist. Stressimaandamisoskused on vajalikud ka töö seisukohalt. Kuna pikaajaline stress hävitab kudesid aju selles piirkonnas, mis on mõtlemise seisukohalt oluline, siis parim oleks stressi vähendada juba koheselt kui see tekib. 1. Lõdvestu ja anna endale luba igavleda Kui vajad töös või vabal ajal loovat mõtlemist, siis lõdvestumisest paremat vahendit ei ole. Harrasta joogat, mediteeri, mängi lemmikloomaga, käi looduses või tee midagi, millega unustad kiirustamise. Vahel on hea mitte midagi teha. Väike igavus on ajule viljakas seisund, ütleb Saarikivi. 2. Teadvusta stressi head mõjud Kas pead stressi ohuks või võimaluseks? Sinu vastus võib olla määravaks selles, kuidas stress sind mõjutab. USAs läbiviidud uuringu kohaselt stressi positiivsete mõjude teadvustamine aitab vähendada negatiivseid mõjusid. Kergem öelda kui teha, aga proovida tasub. Kui oled stressis ja usud selle negatiivseid mõjusid, siis stressi negatiivsed mõjud tervisele võivad olla suuremad kui siis, kui uskumused oleksid positiivsed. 3. Aita teisi Kas teed vabatahtlikku tööd, aitad regulaarselt lähedasi või oled muidu abivalmis? Hea, sest teiste aitamine vähendab nii stressi kui ka selle negatiivseid mõjusid. Viie aasta pikkuses uuringus isegi väga tugev stress ei prognoosinud suremust neil, kellel oli harjumus aidata teisi. 4. Upu muusikasse Muusika aitab stressiga toime tulla. Uuringus on leitud, et muusika, mida kuulati just lõõgastumiseesmärgil, vähendas kogetavat stressi. Allikas: yle.fi Teadus ei ole veel suutnud leida viisi, kuidas inimestel vaimse tervise probleeme üldse ei tekiks, aga me saame teha paljutki nende vähendamiseks. Väljaanne Thrive Global avaldas intervjuu psühholoogiadoktori ja Deloitte tegevjuhi Deborah Miscolliga, milles räägitakse “heast vaimse tervise hügieenist”.
Kas vaimse tervise probleeme on võimalik ennetada? Üldiselt on eksperdid ühel meelel, et vaimse tervisega seotud haigused on põhjustatud mitmekülgsest bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioonist, aga see ei tähenda, et ei ole viise, kuidas ennetada sümptomite avaldumist. Varajane märkamine ja ravi võib palju aidata. Ainuüksi oma tunnete ja mõtete regulaarne jälgimine aitab märkimisväärselt. Aga geneetika? Samuti. Näiteks, kui teil on vanemal olnud depressioon, siis võib ka teil olla kõrgem risk depressiooni põdeda. Aga teised tegurid mõjutavad samuti. See on nagu vähiga – see, et on olemas risk, ei tähenda, et haigestute. Teadmiste ja tegevustega saab teha palju, et oma vaimset tervist toetada - ükskõik, millised geneetilised riskitegurid ka on. Millised on viisid, kuidas inimesed saaksid ennetavalt oma vaimset tervist toetada? Eneseteadlikkusel on väga suur roll. Lisaks kergelt õpitavad ja lihtsalt teostatavad oskused nagu oma tunnete juhtimine, vastupidavuse arendamine, suhete hoidmine, optimismi ja tänulikkuse kasvatamine. Isegi head toitumisharjumused, vedeliku tarbimine, uni, liikumine ja kogukondlik tegevus aitavad meil olla hea vaimse tervise juures. Heaoluga seotud tegevused aitavad meil kasvatada vastupidavust ning reageerida muutustele paindlikult. Me ei saa tõuse ja langusi elus vältida – see ei ole realistlik – aga me saame kasvatada võimet nendega toime tulla. Üldised heaolu põhimõtted toetavad vaimset tervist samuti? Absoluutselt. Kui meil on vaimse tervise kriis, siis me ei saa alati muuta oma tunnetust maailmast, aga me saame võtta vastutuse oma tegude eest ning harjutada hakkamasaamiseks vajalikke oskusi. Nii saame sageli vältida kriisi süvenemist. Ja kui me oleme kriisi ületanud, siis vastupidavus, mille oleme sellega ehitanud, aitab taastuda. Millistest oskustest me räägime? On neli peamist gruppi oskusi: 1. Kognitiivsed oskused – see, kuidas me igapäevaelus tegutseme. Need kujundavad meie vaatenurka, mõjutavad meie kogemusi ning need on täielikult meie kontrolli all. Me suudame õppida kognitiivseid oskusi kiirelt ja neil on suur mõju sellele, kuidas me sündmusi käsitleme, alates tavalistest tõusudest ja mõõnadest elus, lõpetades depressiooni ning teiste haigustega. 2. Suhete loomise ja hoidmise oskused – need on eriti olulised tänapäeva maailmas, mis on täis sotsiaalmeediat ja mis viib meid eemale tõelisest lähedusest. Head, toetavad ja toimivad suhted on nii vaimse kui üldise tervise võtmeks. 3. Tänulikkus. Maailmas on ääretult palju negatiivsust. Kasvatades tänulikkust ja optimismi aitab meil keskenduda sellele, mis on hästi. Inimesed, kes muudavad tänulikkuse harjumuseks, tunnevad suuremat rahuldust elust. 4. Tunnete juhtimise oskused. Tegevused nagu hingamisharjutused, mediteerimine, liikumine aitavad meil toime tulla emotsioonidega. Samuti inimesed, kes väärtustavad und, on emotsionaalselt stabiilsemad. Nii et sellisel juhul ei pea minema teraapiasse? Teraapia ei pea olema esimene tegevus. Osade inimeste jaoks on teraapiasse minek suurem eneseületus kui teiste jaoks. Kui sa ei hoia ennast, siis võib kukkumine olla valusam. Nii et kui tahad esialgu katsetada iseseisvalt, siis alusta eneseanalüüsist. Harjuta kognitiivseid oskusi: ole oma tegevustes pühendunud ja vastutustundlik ning jälgi objektiivselt, kas teed edusamme. Ole aga teadlik sellest, et vaimse tervise kriisis, kui igapäevane elu on juba häiritud, annab professionaalne abi kõige kiirema võimaluse paranemiseks. Kael ja õlad koguvad märkamatult pingeid nii töös kui muudes argipäeva tegevustes. Meie tähelepanu on sellel, kuidas töödega valmis saada ja sellest sünnib teadvustamata stress.
Need viis soovitust aitavad leevendada õlavööndi pingeid, et enesetunne oleks vaba ja energiline: 1. Raskus peast mujale On võimatu töötada pingevabalt, kui mõttetöö viib kogu tähelepanu ja meie pea on sellest paks. Kehale meeldib, kui tähelepanu on aeg-ajalt ka mujal kehas. See väljendub selles, et hingamine kulgeb vabalt ja lihased on lõdvestunud. Rühti ei peaks hoidma kramplikult, vaid kehaasendit võib muuta siis, kui selleks on vajadus. 2. Teadlikkus kehast Harjutused, mis kasvatavad teadlikkust kehast, parandavad kohaloleku oskust ja vähendavad stressi. Küsi endalt: “Kas mu kaelas ja õlgades on praegu pingeid?”Sule silmad ja tunne, kas saad pingeid lõdvestada. Kas saad veel natuke pingetest lahti lasta? Tunneta seda. Korda harjutust mitmeid kordi päevas. 3. Vastupanu valule kasvatab seda On inimlik üritada valust vabaneda, aga vastupanu valule tekitab emotsionaalset stressi, mis hoopis tugevdab valu. Vahel on kasulik istuda vaikselt ja lasta valul olla. Hinga rahulikult, lõdvesta valulikku või pinges piirkonda ilma ootuseta, et valu kaoks. Anna pingele luba leevenduda. Vajadusel kasuta muid valu vaigistavaid viise. 4. Pea pause Kordusi, täpsust või käte jõudu nõudev töö ning pikaajaline töötamine pea ettepoole kaldu võivad kasvatada kaelavalu riski. Pea meeles, et peaksid pause ning vahetaksid kehaasendeid. 5. Mõnus liikumine ülakehale Liikumine on sageli parim ravim. Kui hoolitsed selle eest, et kael ja selg saavad liikuda, siis on närvijuurtel ruumi ja lihased töötavad kogu liikumisraadiuses. Mitmekülgsest liikumisest, jõuharjutustest ja kestvusliikumisest on kasu meie üldisele heaolule Allikas: Telma Ebapiisav uni võib su hommikuse mõtlemisvõime kaotada, aga mitte seetõttu, et oled lihtsalt uimane. Paljud uuringud on näidanud kestvate uneprobleemide negatiivseid järelmõjusid: puudulikud kognitiivsed võimed ja mälu, depressioon ja ärevus ning kõrgenenud risk paljudele terviseprobleemidele.
Uus uuring aga, mille viis läbi Karolinska instituut Stockholmis, leidis, et isegi üks halvasti magatud öö võib rikkuda tuju ning raskendab võimet oma emotsioone juhtida, mis tekitab sotsiaalseid pingeid ning mõjub halvasti heaolule. “Vähenenud võimekus juhtida emotsioone peale lühikest und võib avaldada mõju suhetele tööl, “ ütleb uuringut juhtinud teadlane Sandra Tamm Karolinska instituudist. Uuring hõlmas 117 osalejat, kellega viidi läbi viis erinevat une puudusega seotud eksperimenti. Kolmes eksperimendis hinnati nende võimet vastata kellegi teise emotsionaalsele seisundile, olla empaatiline ja kontrollida iseenda tujusid. Ajutegevuse hindamiseks kasutati PET ja MRI skaneerimist ning teadlased leidsid, et kehv uni rikkus aju võimet infot edastada ja töödelda. Uuring tõi välja “kalduvuse negatiivsusele”, sest unepuudus mõjutas negatiivselt osalejate taju sündmustest ja nende võimet oma tujusid ja reaktsioone juhtida. Aga negatiivsed mõjud ulatuvad palju kaugemale ja võivad mõjutada kogu ühiskonna tervist ja heaolu. “Kui me suudame parandada inimeste und, siis me muudame maailma lahkemaks. Kui me oleme hästi puhanud, oleme me suhetes rohkem kohal. Me võtame rohkem aega kuulamiseks, oleme olemas. Ning selline kohalolek viib headuseni,” ütleb Shelly Ibach, Sleep Number tegevjuht. Seda meeles pidades tee unekvaliteet enda ja kõigi jaoks, kellest hoolid prioriteediks. Kui sisse viia järgmised väiksed muutused, siis kasvab hea une võimalus märgatavalt: Vii elektroonilised seadmed magamistoast 30 minutit enne uneaega Uuringud näitavad, et nutitelefonid oma eredate ekraanide ja pidevate teadetega häirivad meie und. Rahusta oma meeli ja lõdvestu kvaliteetseks uneks öeldes head ööd ka oma ekraanidele pool tundi enne magamaminekut. Muuda oma magamistuba hämaraks unepühamuks Uuringud näitavad, et avatus valgusele vähendab melatoniini taset, see aga rikub meie unetsükli ja hoiab meid öösel ärkvel. Seega kindlusta, et magamistuba oleks pime, näiteks pimendavate aknakatete või unemaskiga. Tee magamajäämine lihtsamaks meditatsiooni abiga Proovi hingata sügavalt kolm hingetõmmet ning visualiseerida rahustavat pilti nagu tühi rand kaunil päikselisel päeval või meeldiv mälestus minevikust. Allikas: Thrive Global |