Tänapäeva tööelu pinnapealses kiirustamises võib olla mõistetav oma sisemiste varjude hülgamine: minus ei või olla midagi habrast, halba ega ebaõnnestunut. Inimene ei saa aga olla siiras ja tugev, kui ta pole teadlik oma haavatavusest, ütleb Soome tööidentiteedi ekspert ja teaduskirjanik Salme Mahlakaarto. Tööelu mantrateks on muutus, uuendus, edu, dünaamilisus ja oma loovuse kasvatamine. Ma soovin konkurentsis edukas olla, seega olen supersangar. Minu selja taga on suurepärased saavutused ja ees veel uhkemad eesmärgid. Kui teistel on probleeme, siis see on nende enda viga. Salme Mahlakaarto näeb sellises suhtumises probleemi: varju tähelepanuta jätmine vähendab inimese võimalust olla ehe ning kitsendab käsitlust inimesest. Tööelu, kus eitatakse varje ja haavatavust, on pealiskaudne ja väsitav. Inglid ja koletised Varju mõiste tuleneb jungilikust psühholoogiast. See käsitleb inimese arenguloos ja kogemustepagasis sellist teadvustamata osa, kuhu on kogunenud nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi, hoiakuid või alla surutud pooli iseendast. “Seda võib kutsuda lugude arhiiviks, kus elavad nii inglid kui ka koletised.” Positiivse varju alla kuuluvad kasutamata ressursid, mis ootavad väljapäästmist. Osad inimesed on Mahlakaarto arvates elanud kogu tööelu sellises varjus – isegi täitsa vales ametis. Tööelu muutustes vajavad nad neid ressursse. Negatiivne vari peegeldub hästi teistega suhtlemise olukordades. “Näiteks nartsissistlike omadustega inimene ei tunnista oma negatiivset varju. Ta ei ela täiel rinnal, sest osa tema identiteedist on puudu. Kõik halb ja habras on üle kantud teistele inimestele.” Mahlakaarto arvates identiteediga sobiv töö – identiteedi kujundamise ja uuendamise protsess – on valguse, aga eelkõige ka varjude käsitlemine. Keskne küsimus on, kuidas elada ja töötada ehedalt nii, et ei suru maha ennast ega teisi. Teadvustamata omaduste tunnistamisega võib inimene saada tugevamaks ning luua paremaid suhteid teistega, ka töökollektiivis. “Inimese jõud kasvab, kui ta suudab silmitsi seista oma varjudega ning läbi minna rasketest olukordadest ja tagasilöökidest ennast kaotamata. See on sitke vastupidavus, mida on vaja ka tööelus.” Töökoht võib olla lasteaed Mahlakaarto on sageli kuulnud väidet, et inimese isiksus ei kuulu töökohale ning töökohas tehakse vaid tööd. Nii see ei ole – meie unikaalne isiksus on meie tähtsaim ressurss töös. Inimene mõjutab meeskonda oma eluloo ja kogemustega. “Seetõttu võibki traumaatiliste kogemustega lasteaed olla töökohal.” Langedes tagasi nii varasesse loosse, võib inimene iseenda ja meeskonna seisukohalt käituda sobimatult. Munga rahu, metshobuse jõud Mahlakaarto on kuulanud sadu tööelu lugusid ja tutvunud paljude meeskondadega, kelle jutud meenutavad vahel haiguslugusid. Üks klient väljendas ennast nii: “Olen palju mõelnud, kuidas võiksin ühendada endas munga rahu ja metshobuse jõu.” Tööelu turbulents võib eriti tugevalt lüüa selliseid inimesi, kes on teinud juba aastaid või aastakümneid sama tööd: koht ja palk on olnud iseenesestmõistetav. Tööandja ei ole märganud toetada või eeldada arengut. Siis järsku muutub keskkond täielikult ja vanadest oskustest ei piisa. “Siis tunneb töötaja sageli, et ta ei ole midagi väärt. Lisaks arenguvõimele on vaja ka kaitset oma meelele, et muutustes vastu pidada. See on rahulikkus, selgus ja armulikkust iseenda vastu ning võime uuega kaasa minna. Ka oma piiride tundmine kaitseb keskkonna painete ees.” Vahel võib olla hea võtta distants töökohast ja tugevdada teisi eluvaldkondi. Väiksem side tööga võib paradoksaalsel moel aidata leida oma tööga paremat ühendust. Salme Mahlakaarto soovitused:
Allikas: Tiedon silta, Salme Mahlakaarto Veel artikleid: Sobituda või silma paista? Mida tööl peaks tegema? Soovid vähendada hajameelsust ning arendada selget mõtlemist?
0 Comments
Leave a Reply. |