Keskenduda on raske ja tunnen ka kehas pingeid, aga nii palju on veel teha. Peab tempot tõstma ning tegema asju veelgi tõhusamalt. Kas selline mõttekäik tuleb tuttav ette?
Selline tööviis aga ei ole jätkusuutlik ning tuleb võtta aega, et olukorda analüüsida ning vajalikke muutusi ette võtta. Muutus algab peatumisest ja see vajab mõtlemisaega. Muutused töötamises, eluviisis ja oma tegevustes algavad sellest, et võtame aja ja mõtleme ausalt oma olukorra peale: Kuidas mul läheb, kuidas ma jaksan? Kuidas töö sujub, mis tekitab pingeid ja stressi? Kuidas saaksin aidata endal paremini tööst taastuda? Ei saagi? Oma olukorra tunnistamine ja selle aktsepteerimine on esimene samm. Motivatsiooni kasvatamine aitab õnnestumisele kaasa. Analüüsi oma olukorda rahulikult. Mõtle ka, mis kasu ja kahju on samamoodi jätkamisel. Kirjuta üles muutuse positiivsed ja negatiivsed tagajärjed. Tasub teha ka väikseid katsetusi – võta ette mõni muutus, mis ei ole sinu jaoks liiga raske. Vaata, millised on selle tagajärjed. Õnnestumised teevad hea tunde ning kasvatavad motivatsiooni edasi liikuda. Kui ebakindlus tekitab pingeid, siis pööra rohkem tähelepanu oma heaolule. Koroona ja kaugtööle siirdumine muutsid meie tööd erineval moel. Osale tõi see hingamishetki tööpäeva ning võimaluse endisest enam tähelepanu pöörata tööst taastumisele ja heaolule. Teistel jällegi muutus piir töö ja eraelu vahel ebamäärasemaks ning töötamine kestab hommikust hiliste tundideni. Ebakindlus sellest, et kuidas olukord edasi areneb, väsitab. On palju räägitud, et me peame õppima uue olukorraga elama ja see tähendab, et peame õppima ka uutmoodi oma heaolule tähelepanu pöörama. Et tööst taastuda, on vaja püüda vähendada pingeallikaid töös. Lisaks on vaja kasvatada ka neid tegureid, mis energiat annavad. Tervislik eluviis on samuti aluseks tööst taastumisele, töövõimele ja heaolule. Piisav liikumine, kvaliteetne uni ja tervislik toit annavad energiat tööks ning aitavad taastuda nii, et energiat jätkub meeldivateks tegevusteks ka peale tööd. Allikas: ttl.fi
0 Comments
Endine Google X ärijuht ja õnnelikkuse eestkõneleja Mo Gawdat räägib, miks on hea enesetunne äris kriitilise tähtsusega.
Gawdat on juba kaheksa aastat pühendanud oma elu sellele, et võimalikult paljud inimesed oleksid õnnelikud. Alguse sai see aga äärmiselt kurvast sündmusest. Tema poeg Ali suri ootamatult rutiinse pimesoolelõikuse käigus 2012-l aastal. Kõigest 17 päeva hiljem valas Gawdat oma südamevalu kõige uskumatumasse tegevusse – ta lõi õnnelikkuse valemi. See on nüüdseks kuulus valem raamatust Solve for Happy: õnnelikkus on võrdne või suurem kui sinu elusündmused, millest on lahutatud sinu ootused, milline elu peaks olema. Kuid see polnud tema jaoks piisav. Ta lõi ettevõtte One Billion Happy (miljard õnnelikku) ja soovib seda eesmärki saavutada esinemiste ja üritustega üle maailma. Intervjuu temaga on algselt ilmunud väljaandes People Management. Sul on aastate jooksul olnud uskumatuid projekte, mis sa arvad, milline on hea juhtimine kriisi ajal? Sellises olukorras nagu praegu, saab hea juht tõeliselt silma paista. Parimad juhid juhivad eeskujuga ning räägivad kirega. Ma usun, et juht peab jõudma oma inimesteni sagedamini, julgema olla haavatav, olema avatud võimalustele, mida pandeemia pakub ning kuulama oma inimesi kasvõi Zoomi kaudu. Mida me vajame kõige enam, on juht, kes aktiivselt viib ellu oma kirge ja veab tegevust eesliinil, mitte ei lükka asju tagareast. Ilmselt ei ole võimalik öelda, et käitu nii ja sa oled liider. Mõned inimesed juhivad karismaga ja teised usaldusega. Need on erinevad juhtimisstiilid, aga mõlemad on tõhusad. Mis oleks selle mõju ettevõttele, kui eesmärgiks oleks teha iga töötaja õnnelikuks? Ma olen elanud sellises keskkonnas. Google algusaastatel, kui seal töötasin, oli meil usk, et inimeste leidlikkuse ja kire tulemus ületab suuniste põhjal tehtud töö tulemused. Ma usun, et õnne tähendus on tänapäeva maailmas segane ja tõeline õnne definitsioon võiks olla rahu tunne sellest, et sinu praegune keskkond ja elu on sinu jaoks OK. On uuringuid, mis näitavad, et õnnelikud inimesed on 12% tulemuslikumad kui need, kes ei ole õnnelikud. Samuti on nad enam pühendunud. Nii et võib mõelda, et töötajate õnnelikkus mõjutab tulemit ühes või teises suunas 12%. Samuti on õnnelikes keskkondades rohkem innovatsiooni ja kõrgem tootlus. Kui ma töötasin Google’s, siis mul oli lihtne lähenemine juhtimisele. Minu asi ei olnud enam tööd teha, vaid usaldada oma meeskonda töö tegemisel. Mina keskendusin sellele, et luua keskkond, kus nad tundsid ennast suurepäraselt ja tahtsid tööd hästi teha. See viis selleni, et ma sain oma meeskonda parimad inimesed ja minust sai suurepäraste tulemustega juht. Mitte et ma ise midagi teinud oleksin, vaid minu töö eesmärgiks olid minu inimesed. Kas sa kasutasid oma õnne valemit, et seda saavutada ja kas seda üldse on võimalik rakendada töökohal? Keerulised süsteemid paistavad keerulised siis, kui me need keeruliseks teeme. See tundub imelik, aga nii see on. Me teeme õnne keeruliseks. Õnne ei loo elusündmused iseenesest, me oleme õnnelikud siis, kui see sündmus, mis juhtub, vastab meie ootustele, et milline see peaks olema. Seda saab kindlasti rakendada töökohal. Õnn on, kui sinu elu praegusel hetkel on sinu jaoks OK ja seda saab mõõta, kui sageli sa tunned, et kõik on OK. Kuna me töökohtades mõõdame töörahulolu, siis saab ulatuslikult mõõta ka OK-tunnet. Küsimusega: „Võttes kõike arvesse, on sinu jaoks OK töötada siin veel ühe aasta?“. Kui vastus on „jah“, siis järelikult sündmused – kuigi nad ei pruugi olla täiuslikud – vastavad ootustele. Kuidas mõjutab praegune kriis töötajate õnnelikkust? Aastaid on töökoht olnud ettearvatav – sa lähed iga päev samasse keskkonda ja teed samu ülesandeid. Isegi kui tehti muutusi, siis see oli osa strateegiast ning sellega kaasnes tegevusplaan. Nüüd oleme keset suurt pandeemiat, mis sulges meid kodudesse ning ei võimalda meil elada ja tegutseda nii, nagu alati teinud oleme. Sellel võivad olla märkimisväärsed mõjud meile ja meie töövõimele. Paljude inimeste jaoks on keeruline hoida töö tulemuslikkust, sest nad on harjunud inimestega suhtlema ja võib olla raske iseendale iga päev eesmärke seada. Covid-19 tõstatab tulemuslikkuse ja õnnelikkuse teemad töökohtades. Minu eesmärk on selgitada seda, mis on juhtunud, aga leida üles ka seda, mida meil on võita praegusest keskkonnast. Ma soovin, et sellest kogemusest saab võimalus, mitte takistus ja see aitaks meil pandeemiast paremana väljuda. Kuidas on pandeemia mõjunud inimeste vaimsele tervisele ja milliseid lahendusi tuleks kasutada?10/5/2020 Juba pandeemia alguses hoiatasid psühholoogid ja teadlased, et käesolev kriis võib kaasa tuua tõsise mõju inimeste vaimsele tervisele. Cambridge ülikool on uurinud pandeemia mõju Suurbritannia töötajate vaimsele tervisele. Kuna Covid-19 puudutas inimesi üle maailma ühtemoodi ja ka Eestis olid kasutusel palgatoetuse meetmed, mille abil said ettevõtted maksta töötajatele palka, isegi kui tööd ei olnud, siis ei ole põhjust arvata, et olukord Eestis oleks märkimisväärselt erinev.
Uuringus küsitleti 7149 töötajat üle Suurbritannia ja analüüsiti seoseid töötamise olukorra ja aja kohta, toetusmeetmes osalemist ja vaimse tervise probleemide tõenäosust. Vaimse tervise küsimused käsitlesid teemasid nagu näiteks ärevus, depressioon ja uneprobleemid ning samuti uuriti leibkonna sissetulekut kui võimalikku mõjutegurit. Uuringust selgus, et 28%-l töötajatest, kes jätkasid täiskohaga tööd, on risk vaimse tervise probleemidele. Enam-vähem sama suur risk oli ka nendel töötajatel, kes jäid koju ning kelle töötaja staatus säilis tänu palgatoetusele (27%) ning nendel, kes jäid kriisi ajal tööle osaajaga (30%). Samas aga tervelt 58%-l inimestest, kes kriisi ajal töö kaotasid, oli risk vaimse tervise probleemidele. Palgatoetuse meetmed aitasid vähendada finantsraskusi, aga neil oli ka selge kasutegur inimeste vaimse tervise hoidmisel, ütlevad eksperdid. Teadlased soovitavad valitsusel soodustada tööandjatel mitte vähendama töötajaid, vaid vähendama tööaega. See tähendab, et näiteks ühe töötaja vallandamise asemel jagaks tööandja töö kahe osaajaga töötaja vahel ära. Seda tuleb seadusandlikult soodustada. Sissetulekute kaotus on ainult väikese osa vaimse tervise probleemide põhjuseks, ütlevad teadlased. Nende sõnutsi on töötamisega kaasas käivad tegurid nagu sotsiaalne kuuluvus, struktuur, jagatud eesmärgid jm sama olulised vaimse heaolu seisukohalt. Seetõttu on kriisi ajal oluline hoida nii palju inimesi kui võimalik mingil määral töötamas. Ka on osaajaga töötamise meetmed märksa odavamad kui pikaajaline kahju nii riigi tervishoiule kui tootlikkusele ning niigi keerulises majandusolukorras ei saa me seda endale lubada. Varasemas, 2019-l aastal avaldatud uuringus selgus, et piisab ainult ühest päevast tasustatud tööst nädalas, et see avaldaks märgatavalt positiivset mõju inimeste vaimsele tervisele. Seega võiks olla valitsuse strateegia selge: hoida nii palju inimesi kui võimalik kasvõi vähesel määral tööhõives, sest see aitab hoida suurt osa meist hea vaimse tervisega. Hiljuti avaldas The New York Times huvitava artikli, mille autoriks oli hambaarst Tammy Chen. Toome selle lühendatult teieni.
Paljud sõbrad ja pereliikmed on olnud mures, kas hambaarstidel tööd on, kui üleriigiliselt on kehtestatud isolatsiooni ja sotsiaalse distantseerumise meetmed. Tammy Chen ütleb, et ta on viimase kuue nädala jooksul näinud rohkem hambavigastusi kui eelneva kuue aasta jooksul ning see ei ole liialdus. Üheks selgeks põhjuseks on stress. Pole saladus, et pandeemiaga seotud ärevus mõjutab meie kollektiivset vaimset tervist. Stress omakorda tekitab hammaste krigistamist ja kokku surumist, mis on hammastele kahjulik. Lisaks võib probleemide põhjuseks olla veel kaks olulist tegurit. Esiteks töötab enneolematu hulk inimesi kodus, tekitades endale töökoha diivanile, köögipukile või söögilaua taha. Töötamine sellistes kohtades võib tekitada kehaasendi, kus õlad on ettepoole kühmus, nii et selgroog muutub C-kujuliseks. Halb kehaasend päeval viib aga hammaste krigistamiseni öösel. Teiseks ei saa paljud piisavalt taastumiseks vajalikku kvaliteetset und. Paljud patsiendid on pandeemia ajal kurtnud unetuse ja rahutuse üle. See on üliaktiivse sümpaatilise närvisüsteemi tunnus, mis tekitab kehas reaktsiooni "võitle või põgene". Koroonastressi tõttu jääb keha lahinguvalmis erutusseisundisse, selle asemel et lõõgastuda ja taastuda. Kogu pinge aga kandub üle hammastele. Mida siis teha? On üllatav, kui paljud inimesed pole üldse teadlikud sellest, et nad hambaid kokku suruvad või krigistavad. Teadlikkus on aga väga vajalik. Kas sinu hambad on koos hetkel kui seda artiklit loed? Kui jah, siis see on kindel märk, et teed oma hammastele kahju. Hambad peaks päeva jooksul kokku puutuma ainult siis kui sa sööd ja närid toitu. Lõualuu peaks olema lõdvestunud, nii et hammaste vahele jääb natuke ruumi kui huuled on üksteise vastas. Ole tähelepanelik ja püüa lõdvestada lõug kui märkad, et oled pinges. Hammaste krigistamise eest kaitseb ka kape, mida saab tellida hambakliinikust. Need on mõeldud eelkõige öiseks kasutamiseks, aga tasub aeg-ajalt suhu panna ka päeval. Kuna kodus töötamine jätkub paljudel veel pikalt, siis tasub kodus sisse seada korralik töökoht. Ideaalne asend oleks, kui õlad on puusade kohal ning kõrvad omakorda õlgadega ühel joonel. Arvutiekraan peaks olema silmade kõrgusel ja kui ei ole reguleeritavat tooli või lauda, siis võib ekraani või sülearvuti panna raamatuvirna peale. Meie kodukontorites pole haruldane, kui voodist välja tulles istutakse diivanile ja seejärel istutakse üheksa tundi ühe koha peal. Püüa vahepeal seista ja kui võimalik muul moel ennast liigutada. Kasuta igat võimalust mõned sammud teha, ükskõik kui väike on kodu. Ning peale tööpäeva heida põrandale selili ja vingerda nagu kala. Tõsta käed sirgelt üle pea ja liiguta kergelt käsi, õlgu, puusi ja jalgu ühelt küljelt teisele. Selle eesmärgiks on lülisamba lõdvestamine ja pikendamine ning pingete vabastamine. Kui sul vann, siis võid õhtul võtta 20-minutilise vanni Epsomi soolaga. Keskendu lõdvestumisele ja hinga läbi nina ning püüa mitte mõelda tööasjadest või laste koolitöödest. Enne magamaminekut sulge silmad, pane keeleots suulae vastu ning hinga rahulikult viis minutit nina kaudu sisse ja välja. Sügav hingamine on kõige tõhusam viis uitnärvi, mis juhib parasümpaatilist närvisüsteemi, rahustamiseks. Vastupidiselt võitle või põgene reaktsioonile käivitab parasümpaatiline närvisüsteem puhkamise mehhanismi, aeglustab pulssi, alandab vererõhku võimaldades nii rahulikuma ja taastavama une. Mida lõdvestunum on keha, seda tõenäolisem on, et lõualuus on vähem pinget ning sa ei krigista hambaid. Kui võtad neid soovitusi arvesse, siis see aitab sul ennetada mikropragusid, millest aja jooksul võivad tekkida tõsised hambaprobleemid. Vanem töötaja on mitmes mõttes professionaalsem ja parem spetsialist. Selja taga on pikalt kogutud kogemus, mis annab põhjalikud teadmised ning hea iseenda tugevuste ja nõrkuste tundmise.
Sageli viidatakse üle viiekümnestele kui vanadele ja ajast maha jäänud töötajatele. Ei ole vähe neid, kes on kogenud vanuselist diskrimineerimist värbamisprotsessis. Samas paljud tunnevad ennast selles vanuses just professionaalses tippvormis. Ka uuringud ei toeta vanusega seotud eelarvamusi, küll aga leidub vastupidiseid tulemusi: 1. Kogemustega rikastuvad professionaalsed oskused ja otsustusvõime. Vanem töötaja rakendab hästi teadmisi, mõistab tervikut ja suudab eristada olulist ebaolulisest. 2. Pika tööelu jooksul on inimene õppinud toime tulema erinevate olukordadega ning tema probleemide lahendamise oskus on parem. Keerulistes olukordades saab vanem töötaja sageli paremini hakkama, sest ta on sarnaseid olukordi varasemalt kogenud ning saanud katsetada erinevaid lahendusviise. 3. Pikk tööelu aitab mõista, millised muutused mõjutavad ümbritsevat keskkonda. Inimene tunneb ära, kus ja mis võib minna viltu ning oskab vältida vigu. 4. Aastate jooksul koguneb võrgustik ja kliendikontaktide hulk. Alati teab selline töötaja kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on infot. 5. Viiekümnendateks eluaastateks on suhtlemisoskused märgatavalt paranenud. Inimene suudab anda teistele ruumi ning koostöö toimib sujuvamalt. 6. Vanusega paraneb keelekasutus. Inimene on võimeline oma mõtteid edastama mõistetavalt ning oma ideid selgelt põhjendama. 7. Elu juhtimist võib õppida vaid elades. Vanus loob perspektiivi – inimene mõistab paremini ja terviklikumalt asjade vahelisi seoseid. 8. Vanusega arenevad ka enese ja oma tunnete juhtimise oskused. Tunnete mõistmist ja juhtimist on olnud võimalik aja jooksul õppida. 9. Motivatsioon on tugev ja tööle pühendutakse. Vanem töötaja on sageli lojaalne tööandjale ja tal on vähem lühikesi töölt eemalviibimisi kui teistel. 10. Kogenud töötaja ei pea lipitsema, tal on julgust öelda, mida päriselt mõtleb. Vanus ei ole tööelus otsustav tegur. Tasub pöörata tähelepanu töötaja personaalsetele tugevustele, eesmärkidele, olukorrale tema elus ja karjääris. Tegelik mõju on tööelus mitte vanusel, vaid hoiakutel, motivatsioonil, valmisolekul koostööks ja oskuste arendamisel. Allikas: Työpiste Pead ootama arsti ukse taga ja esimese asjana haarad telefoni. Kuulad koolitust või kellegi juttu ning vaatad aeg-ajalt teavitusi, kuigi kiireid probleeme ei ole. Ootad kohvikus kuni su sõber lauda jõuab ja kasutad seda aega, et sotsiaalmeedia üle vaadata.
Üha raskem on inimestel taluda mittemidagitegemist ja jõudehetki. Rongi aknast välja vaadata ning möödakulgevat maastikku vaadata. Istuda aiatoolis ja lihtsalt olla. Vanemad inimesed veel suudavad niisama olla ja ei vaja pidevaid stiimuleid, sest nad pole tehnoloogiaga koos kasvanud. Noortel on aga silmad pidevalt ekraanidel. Evolutsiooni jooksul on aga tühjad hetked olnud ajule palju tuttavam seisund kui pidev meelelahutus. Aju vajab rahu, sest sel ajal settivad uued teadmised, tekivad ideed ja areneb mälu. See, mis meile tundub igavusena, on ajule väga viljakas aeg. Nii ei olegi imestada, et lahendus mingile probleemile tuleb iseenesest pähe just siis, kui oled niisama jõude istunud või jalutamas käinud. Paljud meist „puhkavad“ tööst pausidega, mil loevad infoportaale või sotsiaalmeedia uudiseid. Tundub, et saab korrakski ennast tööasjadest välja lülitada. Tegelikult asendame aju jaoks ühed stiimulid teistega ning taastumist ei toimu. Tulemuseks võib olla pideva ajapuuduse ja kiirustamise tunne, sest meie aju on ülekoormatud kõikvõimalikust infost. Pöörates tähelepanu välisele – uudistele, videotele, postitustele – kaotame ühenduse iseenda tunnetega. Ning imestame, kui mõni väike asi meid tõsiselt ärritab või tunneme ennast kärsitu ja rahulolematutena. Pole mingit mõtet tehnoloogia arengule vastu seista. Kogu maailma tarkused, teadmised ja looming on kliki või paari kaugusel ning oleks rumal seda mitte kasutada. Kuulata podcaste või audioraamatuid, lugeda artikleid ja miks mitte vaadata hea tuju tekitamiseks kassivideoid. Oluline on märgata ja eristada sundkäitumist mõtestatud valikutest. Kui käsi haarab telefoni järele, siis võiks võtta hetke ning mõelda, et miks ma praegu telefoni vaatan, kas see rikastab mu päeva või lihtsalt täidab tühjuse tunnet. Soovitused pea puhkamiseks ja jõudehetkede võtmiseks:
Käesolev erakordne aasta on jäädavalt muutnud meie tööharjumusi. Üheks tööelu tavapäraseks osaks on saanud virtuaalsed koosolekud. Ka varasemalt viidi läbi virtuaalseid koosolekuid kolleegidega teistest riikidest või asukohtadest, aga enamus tavapäraseid nõupidamisi toimus siiski silmast silma oma lähimeeskonnaga. Paigas olid rutiinid, sotsiaalsed rollid ja omavahelised suhted.
Kui kodustöötamine sai põhiliseks tööviisiks, siis kurtsid paljud suuremat tööpäeva järgset väsimust, ärritust virtuaalsete koosolekute vastu ning motivatsiooni puudust. Psühholoogid on määratlenud mitmeid asjaolusid, miks virtuaalne suhtlus tundub olevat palju väsitavam kui silmast silma kohtumised. Väsitav on tükk aeg järjest kedagi jälgida. Kui me isiklikult kohtume, siis me ei vaata teist inimest üksisilmi näiteks terve pooleteisttunnise kohtumise aja. Psühholoogide sõnul teeb videovestluse keerulisemaks ka see, et me ei näe nii hästi kehakeelt ja näoilmeid, millega samuti oleme harjunud sõnumeid vastu võtma. Uuring on näidanud, et juba 1,2 sekundiline viivitus vastaja poolt online suhtluses paneb kõneleja arvama, et kuulaja on vähem sõbralik või keskendunud. Ka iseenda näo jälgimine ja teadlik või alateadlik hindamine väsitab. Lisaks näeme veel teiste inimeste taustu ning kui osalejaid on palju, siis vaatab meie ekraanilt vastu tapeetide, riiulite ja lampide virrvarr. Kuid mis peamine, silmast silma suheldes toimub inimeste vahel energiavahetus. Ühiselt asju arutades, ideid või lahendusi välja mõeldes võib inimeste vahel tekkida hea positiivne energia, mis annab indu ja uut motivatsiooni tükiks ajaks. Videokõned on kindlasti parem suhtlusviis kui sõnumid ja e-kirjad, aga sellist energiavahetust virtuaalselt siiski enamasti ei teki. Ilmselt me kõik oleme kogenud ka olukorda, kus arusaamatused ja ebakõlad lahenevad koheselt, kui inimesed silmast silma kohtuvad ning küsimused saab läbi räägitud. Päris kohtumistel on mingi eriline mõju ja inimesed leiavad kergemini ühise keele. Kui kodus töötamine kevadel alguse sai, siis paljud meeskonnad jätkasid enam-vähem samamoodi kui eelnevalt kontoris töötades. Kaugtöö puhul on aga oma eripära ning meeskonnatöö tuleb vastavalt uuele tööviisile ümber korraldada. Tuleb luua uued rutiinid ja rituaalid, juht peab tõenäoliselt iga meeskonnaliikmega suhtlema rohkem kui varasemalt kontoris vaja oli. Kontakti hoidmine nõuab tähelepanu ja tööd. Ning seda mitte ainult juhtide, vaid kogu meeskonna poolt. Videokoosolekud tasub planeerida lühemad või pidada rohkem pause. Juba poole tunniga võib videokoosoleku puhul tunda väsimust ja keskendumisraskusi. Kindlasti võiks virtuaalseid kohtumisi korraldada ka niisama, näiteks ühiste hommikukohvide või reedel pealõunaste nädalalõpetamiste läbiviimiseks. Siis saab virtuaalset suhtlust positiivselt kasutada ka meeskonnatunde üleval hoidmiseks. Videokoosolekutega võib kaasas käia ka positiivseid arenguid. Kui tavatöös olid välja kujunenud teatud rollid, keegi oli sõnakam, keegi domineerivam, siis nüüd võivad paremad võimalused eneseväljenduseks saada need, kes varasemalt varju jäid. Tavapärasel koosolekul võivad mõju avaldada inimeste füüsilised omadused - näiteks pikkus – ja anda eelise kolleegide ees. Videokoosolekute puhul selliseid mõjusid ei ole. Kui varasemalt oli meeskonnas kujunenud komme pidada pikki väsitavaid koosolekuid, siis online koosolek võib aidata meeskonda olla keskendunum ja vähendada ajakulu tühjale jutule. Töö võib niiviisi isegi efektiivsemaks muutuda. Kuna tööheaolu seisukohalt on oluline, et inimesel oleks teatud vabadus oma töö osas, siis võimalus pidada videokoosolekuid, selle asemel et kindlal ajal kindlas kohas olla, annab inimesele võimaluse paremini oma tööd ja eraelu sobitada ning võib seega kasvatada ka tööheaolu. Kuidas vähendada Zoomi-väsimust?
Inimestel, kelle töö nõuab vähem füüsilist aktiivsust – reeglina kontori- ja istuva töö tegijad – on vanemas eas väiksem risk kognitiivsete võimete halvenemisele kui neil, kes teevad füüsilist tööd, näitab uus Cambridge ülikoolis tehtud uuring.
Vähene füüsiline aktiivsus on tuntud kui oluline riskitegur paljude tervisehädade, sealhulgas ka mälu- ja keskendumishäirete puhul. Uuringute tulemused selles osas, kas füüsiline aktiivsus ka tegelikult kaitseb kognitiivsete võimete halvenemise osas, pole aga üheselt veenvad. Cambridge ülikooli teadlased uurisid füüsilise aktiivsust mustreid 8500-l mehel ja naisel, kes olid uuringu alguses vanuses 40-79 eluaastat ja kes olid väga erineva sotsiaalmajandusliku ja haridusliku taustaga. Uuringus eristati füüsilist tegevust tööl ja vabal ajal, et näha, kas neil on erinevad mõjud kognitiivsetele võimetele vanemas eas. Sageli öeldakse, et mis on hea südamele, on hea ka ajule ning see kindlasti on ka tõsi. Aga nõuanded, mida me peame indiviididena tegema, võivad olla segadusse ajavad. Tänu Cambridge ülikooli uuringule on võimalik analüüsida füüsilise tegevuse mõju erinevates kohtades ja viisidel. Uuringud osalejad täitsid tervist ja eluviisi puudutava küsimustiku, milles uuriti ka füüsilise aktiivsuse taset nii töö- kui vabal ajal. Samuti viidi osalejatele läbi terviseuuringud. Keskmiselt 12 aastat hiljem kutsuti osalejad testima erinevaid kognitiivsete võimete aspekte nagu näiteks mälu, tähelepanu, visuaalse info töötlemise kiirust ja lugemisvõimet. Tänu uuringu kestvusele, said teadlased andmeid analüüsida pikas perspektiivis. Uuringust selgus:
Uuring näitab, et füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete suhe ei ole ühene. Kui regulaarsel füüsilisel aktiivsusel on märkimisväärne positiivne mõju paljude krooniliste haiguste vastu, siis teised tegurid võivad mõjutada kognitiivseid võimeid negatiivselt. Inimesed, kellel on väheaktiivne töö, reeglina istuva töö tegijad kontorites, saavutasid kognitiivsetes testides paremaid tulemusi hoolimata nende haridustasemest. Siit võib järeldada, et istuv töö on enamasti vaimselt aktiivsem kui füüsiline töö ja see võib pakkuda kaitset kognitiivsete võimete halvenemise eest. Teadlased ütlevad ka, et vaja on teostada edasisi uuringuid, et teha kindlaid järeldusi füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete omavaheliste mõjude kohta. Allikas: University of Cambridge See, millele me keskendume, kujundab meie sisemist narratiivi ning see omakorda mõjutab, millised on meie tunded oma töö suhtes. Kas tööpäeva lõpus olen oma saavutustega rahul või keerlevad peas mõtted asjadest, mis veel tegemist vajavad või mis ei ole piisavalt hästi?
Liigne tähelepanu sellele, mis veel tegemata, paneb meid tundma, et me ei ole töödega järje peal. Uuringu kohaselt on aga seda narratiivi võimalik muuta, märgates seda, mida oleme päeva jooksul saavutanud ning rõõmustades väikeste võitude üle. Hiljutises uuringus paluti 238 töötajal erinevatest ettevõtetest pidada päevikut oma tööpäevade kohta ning vastata küsimustele motivatsiooni ja tuju kohta. Nelja kuu jooksul kogusid teadlased ligi 12 000 jäädvustust. Nad leidsid, et kui inimesed panid kirja, mis nad päeva jooksul tehtud said, tundsid nad ennast õnnelikumana, sisemiselt motiveeritumana ning suhtusid takistustesse kui võimalustesse, mitte kui ohtu. Nii seadsid nad ennast mentaalselt valmis tulevaseks eduks. Teadlased uurisid ka teisi tegureid, nagu näiteks kolleegilt abi ja oma tööle tunnustuse saamist, aga õnnestunud tööpäeva kõige tähtsam eeldus oli just tähendusrikas progress töös. Mis aga on progress? Suured saavutused, nagu pikaajalise projekti lõpetamine või boonuse saamine tekitab suurepärast tunnet. Aga teadlaste kohaselt isegi tavaline sammsammuline edasiminek töös kasvatab inimeste pühendumust ja rahulolu tööpäevaga. See võib olla midagi nii lihtsat nagu oma inboxi korrastamine või arutelu kolleegiga. Teises uuringus paluti osalejatel ehitada tasu eest Lego kujutisi, mille eest maksmine algas 2 dollarist ning tasu määr hakkas iga kujutisega langema. Osalejad said ise otsustada, millal nad ülesande katkestavad. Ühes grupis lisati iga valminud kujutis kollektsiooni, nii et osalejad said näha oma saavutusi. Teises grupis kujutised lammutati. Olgugi et mõlemale grupile maksti samasugust tasu, oli esimene grupp enam motiveeritud ja nad ehitasid märgatavalt rohkem kujutisi kui teine grupp. Oma edusammude nägemine annab eesmärgi tunde. Eesmärgiks võib olla miski, millest oleme isiklikult huvitatud või konkreetne siht, mida püüame töös saavutada. Mõlemal juhul on inimesed motiveeritumad, kui on näha töö progressi. Väikeste võitude märkamine Oluline on, kuidas juhid töötajaid toetavad ja innustavad. Juhid peaksid töötajatele ütlema, kui tähtis on nende töö, märkama progressi ning vältima projektide pooleli jätmist nii palju kui võimalik. Me saame ka iseenda motivatsiooni hoida kui me keskendume väikestele saavutustele igas päevas. Nende kirjapanek, nagu eelpooltoodud uuringus, on üks võimalustest, kuidas enda edasiminekut paremini märgata. Iga tööpäeva lõpus mõtle asjadele, mida ära tegid ning kuidas see sind ennast tundma pani. Kui midagi saab tehtud, siis kipume me kohe järgmise asja kallale asuma. Aga aja võtmine ja oma töö märkamine teeb saavutuse meie jaoks tähendusrikkamaks. See on eriti tähtis, kui sul on kalduvus keskenduda oma vigadele ja puudustele. Tööelus on palju takistusi, eriti käesoleval aastal. Selle märkamine, millega oleme hakkama saanud, aitab kujundada visiooni ja hoida motivatsiooni. Allikas: Greater Good Magazine Juba aastaid on paljud tööandjad panustanud inspireerivate töökeskkondade kujundamisse. Ühelt poolt on see aidanud kujundada ettevõtte kuvandit nii töötajate, tulevaste töötajate kui ka klientide silmis. Teisalt on paljusid mõjutanud ka usk, et inspireerivates kontorites ongi inimesed loovamad ja pühendunumad.
Suvel teadusväljaandes Journal of Personality and Social Psychology avaldatud uuring kinnitab, et paljuski on sellel tõepõhi all. Inimeste olemus ja koht, kus nad viibivad, avaldavad vastastikkust mõju. Kui tunned ennast kodukontoris kaootiliselt ja pahuralt, siis uuringu kohaselt nii võibki juhtuda, kui veedad kodus rohkem aega kui avalikes kohtades, kus on teisi inimesi. Stanfordi ülikooli abiprofessor Gabriella Harari, kes oli uuringu kaasautor, märgib, et kui inimesed veedavad rohkem aega sotsiaalsetes keskkondades, siis on nad avatumad, ekstravertsemad, vastutulelikumad, vastutustundlikumad ja vähem ärevad võrreldes ajaga, mille veedavad kodus. Uuringu tulemused võimaldavad järeldada, et kohad, kus sagedamini aega veedame, ei mõjuta mitte ainult meie mõtteid, tundeid ja käitumist antud ajahetkel, vaid pikema perioodi jooksul võivad mõjutada ka meie isiksuseomadusi. Kodu on reeglina tagala ja taastumise paik, kuhu tulla peale töid ja tegemisi. Nüüd oleme pidevalt ühes paigas ning see võib mõjutada meie minapilti. Näiteks kui tunned ennast vähem loovana, siis võib see olla selle tagajärg, et sul pole olnud võimalust keskkonda vahetada. Uuring näitas ka seda, et erinevad isiksusetüübid eelistavad erinevaid kohti. Ekstravertsemad inimesed eelistavad viibida avalikes kohtades ja käivad ka enamates kohtades kui introverdid. Uuring viidi läbi 2350 USA ülikoolis ning kokku vastas küsitlustele 63 000 inimest. Osalejad täitsid „Suur viisik“ (Big Five) isiksusetüübi testi ning seejärel vastasid kahe nädala jooksul mitmele küsimustikule, kus uuriti nende ajaveetmise kohtade ja emotsioonide kohta. Nii analüüsiti osalejate emotsioone teatud kohas ja ajahetkel ning samuti uuriti isiksusetüüpide erinevusi kohtade eelistamisel. Harari toob välja, et inimestel on võimalik muuta psühholoogilist seisundit vahetades füüsilist keskkonda. Näiteks tundes ärevust on parem eelistada sotsiaalseid paiku, nagu kohvik või spordiklubi või kohtuda sõpradega. Kui nakatumisohu tõttu ei saa kõike eelpooltoodut teha, siis aitab ka jalutamine värskes õhus kohtades, kus on ka teisi inimesi. Uuringust info: Stanford News |