Jätkame kümne kõige mõjukama teadustööde tulemusega, mis avaldati 2019-l aastal ja mis puudutavad kvaliteetset ja sisukat elu. Esimese osa ülevaatest leiad siit. Mida veel on hea teada, et elada õnnelikumalt? Valiku on teostanud Berkeley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine.
Partneri vaimne tervis mõjutab sinu eluiga Armastajad on omavahel seotud ning uuring näitab, kui sügavale see seos läheb. Vastavalt uuringutele mõjutab partneri heaolu sinu füüsilist tervist. Olga Stavrova Tilburgi ülikoolist analüüsis üle 4300 paari andmeid, et uurida seoseid ühe partneri eluga rahulolu ning tema partneri eluea vahel. Partneri rahulolu eluga mõõdeti konkreetsel ajahetkel ning teise partneri eluiga sellele järgneva kaheksa aasta jooksul. Tema uuringu tulemused olid üsna märkimisväärsed. Kui parter oli märgatavalt rahulolev, oli inimese suremise tõenäosus järgneva kaheksa aasta jooksul 13% madalam. Seda ei mõjutanud inimese vanus, rahvus, sotsiaalmajanduslik staatus või tervis hetkel, kui partneri rahulolu mõõdeti. Ka inimese enda rahulolu on suremusega seotud, aga uuringu analüüsidele põhinedes on õnnelik partner isegi olulisem tegur, mis aitab meil kauem elada. Eelmisel aastal avaldati ka teine sarnane uurimus, mis näitas, et palju partneri negatiivseid tundeid võib lühendada inimeste eluiga. Põhjust, miks see nii on, teadlased veel ei tea. Võib-olla on õnnelikel inimestel tervislikumad elustiili valikud või põhjustavad partneri negatiivsed emotsioonid stressi. Oluline on, et kui soovime elada kauem, siis tasub keskenduda mitte ainult enda heaolule, vaid ka partneri omale. Andestavamad inimesed magavad paremini Kui sul on probleeme magama jäämisega, siis ehk püüad lugeda lambaid või kuulata unemeditatsiooni. Aga uuring näitab, et on veel üks praktika, mida võid proovida ja selleks on andestamine. Teadlased palusid enam kui 1400 ameeriklasel hinnata, kui suure tõenäosusega nad on valmis andestama endale oma eksimusi ning andestama neile, kes on neile haiget teinud. Osalejad vastasid ka küsimustele oma unekvaliteedi, tervise ja eluga rahulolu kohta. Inimesed, kes olid andestavamad, magasid paremini ja kauem ning neil oli ka parem tervis ning kõrgem rahulolu eluga. Kui me ei andesta, siis kipume hekseldama ebameeldivaid mõtteid ja tundeid nagu viha, süüdistamine ja kahetsemine. Uuring näitab, et pahameel või kibedus võivad meie unekvaliteeti ja heaolu kahjustada, samas kui andestamine mõjub meie unele ning tervisele hästi. Lapsed, kes tegelevad loominguga, tunnevad ennast paremini Kui lapsed jõuavad põhikooli ikka, siis kipub neil enesehinnang langema ning nad ei tunne ennast väärtuslikuna, sest nad hakkavad ennast teistega võrdlema ja sotsiaalmeedial on selles oma roll. Hea uudis lapsevanematele ja õpetajatele on avaldatud väljaandes Annals of the New York Academy of Sciende, mis ütleb, et loominguga tegelemine võib kasvatada laste enesehinnangut. Teadlased intervjueerisid üle 6000 11-aastase lapse Suurbritannias. Lapsed vastasid oma enesehinnangu kohta, samuti selle kohta, kui sageli nad kuulasid või mängisid muusikat, joonistasid, tegid käsitööd või lugesid raamatuid. Lapsed, kes tegelesid loominguliste asjadega enamus päevadest, olid märgatavalt suurema tõenäosusega kõrgema enesehinnanguga kui need, kes harvem nendega tegelesid. Ning ei olnud üldse tähtis, kas laste tulemused oma harrastustes olid head või mitte. Teadlased arvavad, et loominguga tegelemine paneb meid ennast tundma ainulaadsete ja hakkama saajatena ning julgustab meid saavutama ka teisi eesmärke. Teised uuringud on leidnud, et loomingulised tegevused parandavad õppimist – eriti madala sissetulekuga noorte seas – ning soodustavad kognitiivsete võimete arengut. Tänulikkuse tunne muudab meid ausamaks Tänulikkus on rõõmu tundmine millestki heast, mis tuleneb kellegi teise jõupingutusest. Uuringud näitavad, et see tunne alandab vererõhku, parandab suhteid, toimetulekut jpm. 2019-l aastal lisas sotsiaalpsühholoog David DeSteno Northeastern’i ülikoolist tänulikkuse kasutegurite nimekirja veel ühe nähtuse – aususe. DeSteno meeskond viis läbi eksperimendid, milles jagas osalejad erinevatesse gruppidesse, kes said erinevaid ülesandeid ning igas eksperimendis oli grupp, kus osalejaid aidati, nii et neil oli põhjust olla kellelegi tänulik. Seejärel kontrolliti kõikide osalejate ausust. Tulemuseks oli, et mida tänulikumana osaleja ennast tundis, seda vähem oli ta valmis petma ning nendes gruppides, kus inimesi ei aidatud, oli petmist rohkem. DeSteno ütleb, et tänulikkus võib olla positiivne “müks” aususe poole. Eesmärkide nägemine teekonnana paneb neist suurema tõenäosusega kinni pidama Heaoluni viivad sageli eesmärgid. Mõned eesmärgid on selgelt mõõdetavad –võtta alla viis kilo, leida uusi sõpru jne. Aga kui eesmärgid on saavutatud, siis need tunduvad kui lõpetatud ettevõtmised ning me võime vähem olla motiveeritud kinni pidama harjumustest, mis meil aitasid sihte saavutada. Uuring, mis avaldati väljaandes Journal of Personality and Social Psychology leidis viisi, kuidas inimesed hoiaksid eesmärke isegi siis, kui uhkus saavutatust on möödunud. Kuue erineva eksperimendi abil uurisid teadlased Stanfordi ülikoolist üle 1600 inimest, kellel olid erinevad eesmärgid. Peale eesmärkide saavutamist jagasid teadlased nad kolme erinevasse gruppi. Ühte gruppi paluti kirjeldada oma eesmärgi saavutamist kui teekonda, teist gruppi kui sihtpunkti ning kolmas grupp ei kasutanud mingit metafoori. Teadlased leidsid, et eesmärkide nägemine teekonnana aitab meid hoida häid harjumusi ka siis, kui oleme need saavutanud, sest kaks kuud hiljem oli sellel grupil õnnestunud harjumusi paremini hoida kui kahel teisel grupil. Teekonna metafoor aitas inimestel tunda isiklikku arengut, muutumise tunnet ning õppida kogemustest. Palju on uuritud, kuidas saavutada eesmärke, see uuring aitab meid mõista, kuidas hoida kasulikke harjumusi ka siis, kui eesmärgid on juba saavutatud.
0 Comments
Berkeley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine valis välja kümme kõige mõjukamat teadustööde tulemust, mis avaldati 2019-l aastal ja mis puudutavad kvaliteetset ja sisukat elu.
Milline tee viib õnnelikuma elu ning hoolivama ühiskonnani? Me kipume eelistama lihtsaid lahendusi: näiteks et olla tervem, me toitume tervislikult. Aga allpooltoodud uuringute tulemused näitavad, kui mitmetahulised ja omavahel seotud võivad olla meie suhtumine ja käitumine ning nende mõju meile ja meie suhetele. Esimesed viis mõjukamat uuringute tulemust on (ei ole tähtsuse järjekorras): Õnnelikud inimesed on valmis rohkem panustama sotsiaalsete probleemide lahendamisse. Õnne otsingut peetakse sageli enesekeskseks ja teistega mitte arvestavaks tegevuseks. Aga uus uuring, mis on avaldatud väljaandes The Journal of Positive Psychology, vaidlustab selle seisukoha. Selgub, et õnnelikumad inimesed võivad soovida enam panustada olulistesse asjadesse ja neil on ka rohkem energiat seda teha. Uuringuid läbi viinud juhtiv teadlane Kostadin Kushlev ütleb, et sageli on levinud rumal uskumus, et me ei peaks keskenduma inimeste heaolule, sest siis nad ei ole motiveeritud enam midagi tegema. Teadustöö aga näitab vastupidist – õnnelikum olemine viib suurema aktiivsuseni. Erinevad uuringud näitasid, et inimesed, kes tundsid ennast õnnelikumana, olid teinud ja kavatsevad teha ka tulevikus tegevusi nende jaoks olulistesse eesmärkidesse panustamiseks ehk et nad olid ühiskondlikult aktiivsemad. See kummutab laialt levinud arvamuse, et negatiivsed emotsioonid panevad tegutsema, vastupidi – õnnelikkus annab meile energiat positiivse panuse tegemiseks maailmas. Pikas perspektiivis pole mitmekesisus probleem Kas usaldus ja ühtekuuluvus eeldavad etnilist ja usulist homogeensust, nagu paljud väidavad? Uuringus, kus kasutati 22 aasta andmeid üle sajast riigist, analüüsiti, kuidas inimesed reageerivad kasvavale mitmekesisusele nende ühiskonnas. Nad leidsid, et alguses põhjustab mitmekesisus tõesti probleeme ja inimesed kogevad elukvaliteedi langust, väiksemat usaldust naabrite, võõraste ja institutsioonide vastu. Aja jooksul, hakkavad kogemused muutuma positiivseks. See võib võtta aega umbes kümme-kaksteist aastat. Inimesed saavad kontakti uustulnukatega ning hakkavad neid inimestena hindama. Uuringu kaasautor, Yale’i ülikooli psühholoog Douglas Massey ütleb, et see ei tähenda, et selline protsess toimuks lihtsalt iseenesest. Tulemused sõltuvad liidritest ühiskonnas. Kui liidrid kujutavad tulijaid ohuna ning tegutsevad selle nimel, et neid ühiskonnast isoleerida või eemaldada, siis see vaid pikendab stressi, mis lühiajaliselt tekib erinevustest ning ei võimalda tekkida kasul. Aukartuse tunne tekitab positiivseid muutusi meie ajus Kui inimesed tunnevad aukartust, on nad vähem keskendunud iseendale ning rohkem ühenduses laiema maailmaga. Uuringus, mis avaldati väljaandes Human Brain Mapping, uuriti aju hetkel, kui inimesed tundsid aukartust. Michiel van Elk Amsterdami ülikoolist koos kolleegidega viis läbi funktsionaalse magnetresonantstomograafia 32-l inimesel, kellest osale näidati aukartust äratavaid loodusvideoid, teistele naljakaid loomi ning kolmandatele neutraalseid maastikke. Tulemused näitasid, et naljakate loomade või neutraalsete maastike videoid vaadates aktiveerusid ajus need piirkonnad, mis on seotud mõtete rändamise ning enese peale mõtlemisega, aukartust äratavate loodusnähtuste vaatamine aga aktiveeris neid piirkondi tunduvalt vähem ning inimesed olid märksa enam kaasahaaratud. Aukartuse kogemine võib olla lahenduseks, kui soovime eemalduda oma igapäevastest probleemidest ja stressist. Enda eest hoolitsemine tüütab ära, teiste eest mitte Üks tegur, mis mõjutab meie õnnetunnet, on see, kui kiiresti me kohandume heade asjadega elus. Psühholoogid nimetavad seda hedonistlikuks kohandumiseks: see on põhjus, miks lemmikrestorani külastamine iga päev võib olla huvitav alguses, aga aja jooksul muutub rutiiniks ja isegi igavaks. Uuring, mis avaldati väljaandes Psychological Science, järeldab, et hedonistliku kohanemise seisukohalt ei ole kõik tegevused võrdsed. Võrreldes endale pakutava meeleheaga tekitab teistele hea tegemine enam pikaajalist rahulolu. Teadlased tegid mitmeid eksperimente ning nende tulemuseks oli, et kui inimesed kogesid, et nende tegevus teeb head teistele, siis nende õnnetunne säilis või isegi kasvas, samal ajal kui enesekesksete tegevustega õnnetunne aja jooksul vähenes. Uuringu autorid ütlevad, et andmisest tulenev õnnetunne säilib ja meil ei teki harjumuse või iseenesestmõistetavuse tunnet nagu iseenda meelehea puhul. Loomulikult ei tähenda see, et me ei tohiks endale kunagi midagi head teha, vaid aja jooksul selle positiivne mõju väheneb. Optimaalne viis meie heaolu seisukohalt on leida õige tasakaal enese ja teiste eest hoolitsemisel. Hooliv lahkus teiste vastu aeglustab vananemist Aastaks 2021 on ülemaailmne vananemisvastaste toodete turg üle 330 miljardi dollari. Uuring aga näitab, et on odavam viis nooruslikkuse säilitamiseks: armastuse-lahkuse meditatsioon, mille eesmärgiks on kasvatada enda ja teiste suhtes südamlikke positiivseid emotsioone. Teadlaste meeskond North Carolina ülikoolis mõõtis telomeere kolmel grupil: armastuse-lahkuse ja kohaloleku (mindfulness) meditatsioonide praktiseerijatel ning kontrollgrupil. Telomeerid on DNA kompleksid igas rakus, mis kaitsevad seda igapäevase kulumise eest, kogu eluea jooksul muutuvad telomeerid järjest lühemaks. Mida lühemaks jäävad telomeerid, seda lähemal on suremise tõenäosus. Hea on aga teada, et teatud käitumine ning elustiilivalikud aeglustavad telomeeride lühenemist või isegi pikendavad neid. Uuringus selgus, et telomeeride pikkus lühenes kõigis gruppides, mis on loomulik protsess aja jooksul, aga armastuse-lahkuse meditatsiooni praktiseerijatel see ei lühenenud süsteemselt ja nii palju ning seega see natuke aeglustas inimeste vananemist. Seega olles lahkemad ja sotsiaalselt ühenduses aitab hoida meid nooremana. Läbipõlemisest räägitakse üha enam. Peaks rääkima ka sellest, kuidas väsitab töötus ja pidev tööotsimine. Mis aitaks hoida töötu jaksu?
Kindlasti põhjustab töötus stressi ja kui see kestab pikalt, siis võivad ammenduda inimese sisemised ressursid ning see viib kurnatuseni. Kui rääkida töötust, siis ei saa siiski rääkida tööstressist või tööst läbipõlemisest, sest puudub suhe tööga. Töötusest tingitud kurnatus ei ole aga mingil moel väiksema kaaluga probleem. Stressi võib vaadelda erinevatest vaatenurkadest. Ühe teooria järgi tekib stress olukordades, mida inimene peab oluliseks, aga raskeks või ohustavaks ning millega hakkama saamiseks pole piisavalt oskusi või kogemusi. Üldistades võib stressiga toime tulla kolmel viisil: püüda lahendada stressitekitavad probleemid, leevendada stressi poolt tekitatud sümptomeid ja mõjutada seda, kuidas stressitekitavasse olukorda suhtutakse. Need viisid sobivad hästi nii töö- kui ka töötuse stressiga toimetulemiseks. Tööstressi puhul rõhutatakse, et tuleb hoolitseda piisava taastumise eest. See tähendab, et aju, keha ja meel saab tööst välja lülituda ja energiat koguda. Ka töötu ei pea tööotsimisega tegelema kogu aeg. Kui tööotsimisele on kulutatud terve tööpäev ehk kaheksa tundi, siis seejärel oleks aeg hoolitseda enda jõu taastumise ees – just nagu teevad tööl käijad. Enda välja lülitamine on taastumise puhul oluline. Töötu puhul tähendab see välja lülitamist tööotsimisest ja muretsemisest töö leidmise üle. Õhtul ja enne magamaminekut ei tasu läbi surfata tööotsinguportaale ega viimistleda CV-d. Loomulikult on kerge soovitada lõpetada muretsemine teatud kellaajaks, aga selle teostamine on raske. Muretsemist saab ja tasub mõjutada. Kui murettekitavad asjad tulevad meelde puhkusele mõeldud ajal, näiteks magamamineku eel, siis on hea need üles kirjutada. Endale võib öelda, et tegelen selle teemaga homme edasi. Taastuda aitab ka see, kui tegeleda meeldivate asjadega. Eriti hea oleks, kui need paneksid kaasa mõtlema – näiteks keelte õppimine, tantsimine ja sport on selleks head hobid. Ka niisama jõudeolek on vajalik. Piisav liikumine, uni ning tervislik toitumine on olulised elusituatsioonist hoolimata. Kui töötus kestab ja inimene on kandideerinud arvukatele töökohtadele tulemusteta, hakkab see negatiivselt mõjuma enesehinnangule. Siis on eriti tähtis tuletada meelde oma tugevaid külgi. Meil kõigil tasub alustada päeva naeratusega oma peegelpildile. Mõtteid peaks teadlikult juhtima asjadele, mis on hästi. Elus on ka teisi olulisi asju peale töö. Allikas: ttl.fi Kas teie organisatsioonis viiakse läbi nädalakoosolekuid? Kui jah, siis millal viimati on keegi küsinud: miks? Suur osa nõupidamistest on ebavajalikud ja neid ei oleks vaja pidada.
Töö täidab selleks planeeritud aja. Nii kõlab Parkinsoni reegel. C. Notrhcote Parkinson esitles seda reeglit 1950-ndatel aastatel väljaandes The Economist ja seejärel oma raamatus. Ta ütleb, et kui mingile asjale on planeeritud aeg, siis kogu see aeg ka kulutatakse ära. Niisiis, kui nädalakoosolekuks on planeeritud kaks tundi, siis see ka kestab nii kaua, on teemasid nii palju või mitte. Sageli on koosolekud lihtsalt üks loba ja heietamine. Nõupidamised kestavad reeglina pool tundi või tund. Põhjuseks see, et pool tundi või tund on kõige tavalisemad kalendrisse märgitud ajavahemikud. Koosolekute määr on kasvanud. 1960-ndatel kasutas tippjuhtkond nõupidamisteks 11 tundi nädalas, nüüd aga 23. Harvardi ärikooli hinnangul on USAs iga päev 11 miljonit nõupidamist. Hea nõupidamine motiveerib Mida teha sisutühjade koosolekutega? Nende parandamiseks on mitmeid viise. Kõige lihtsam on vastata küsimustele:
Kui nendele küsimustele ei saa vastata, siis tasuks koosolek ära jätta. Koosolekutest võib olla ka palju kasu. Osaliselt on nõupidamisi vaja seetõttu, et tänapäeval tehakse palju koostööd. Vajalik on koos asju arutada. Tööd ei saa teha üksi, vaid see eeldab infovahetust. Seetõttu on koosolekutel oma roll. Soomes läbiviidud uuringuprojektis “Ajakasutus spetsialistitöös” olid nõupidamised olulisel kohal: need kujundasid tööaega, aga olid ka päeva rikkuvateks ja pudelikaelu tekitavateks stressiallikateks. Projektist tuli välja, et mittetöötav tehnika frustreerib koosolekutel osalejaid. Seadmete toimivaks saamisele, kaugühenduse ja monitoride seadistamisele läheb liiga palju aega. Kui nõupidamisi ei ole planeeritud hästi, siis inimesed ei ole päriselt kohal, vaid tegelevad oma telefonidega. Nõupidamiseks peaks alati valmistuma. Välja arvatud siis, kui on innovatsiooni koosolek, kus otsitakse spontaanseid ideid. Muidu peaks nii koosoleku kokkukutsuja kui ka osalejad nõupidamiseks ette valmistuma. Kahjuks aga sageli hakatakse alles siis, kui koosolek algab, mõtlema, et mida teha. Hea nõupidamise tunnuseks on see, et koosoleku juht hoolitseb selle eest, et kõigil on võimalik võrdselt osaleda ja sõna ei saa ainult jutukamad. Sõna saamist võib piirata nii arvult kui pikkuselt. Kui koosolek on ainult informeerimise eesmärgil, siis võib seda teha ka muul viisil. Kui osalejad ei ole õiged inimesed, siis tajutakse koosolekut kui ajaraiskamist ning selle ajal hakatakse tegelema muude asjadega. Oluline on panna kirja ka see, mida kokku lepiti, muidu käiakse samu asju läbi korduvalt. Kui sinust ei ole nõupidamisel kasu, mine ära Elon Muskil on kolm nõupidamiste reeglit, millest üks puudutab just õigeid inimesi: Koosolekuid tasub korraldada vaid väikesele grupile. Pole kindlaid koosolekuid või koosolekute aegu. Kui sinust ei ole koosolekul kasu, siis mine ära. Tähtsusetutest asjadest räägitakse, kuna see on lihtne. Eelpoolnimetatud Parkinsonil on ka teine reegel. See on triviaalsuse reegel: inimesed annavad ebaproportsionaalselt palju kaalu väikestele asjadele, mida nad arvavad mõistvat. Teisisõnu kasutatakse koosolekutel tõenäoliselt kõige enam aega täiesti tähtsusetute teemade üle aruteluks. Allikas: yle.fi Heaks juhiks olemine ei ole lihtne, aga alati ei ole selleks vaja teha suuri žeste. Uus uuring näitab, et sageli on väikestel asjadel suur mõju.
Nagu näitab West Monroe Partners’i poolt läbiviidud uuring, on paljud juhid ülekoormatud ning pole piisavalt koolitatud liidri rolliks. Nii ei tea ka paljud juhid, et lihtsad tegevused loovad tööõhkkonna, mis on kaasav, usaldav, tulemuslik ja tekitab pühendumust. Juhid, kes on üle töötanud, ei ole mõelnud, et töötajate hommikune tervitamine või ülenädalased personaalsed vestlused nendega võivad märkimisväärselt kasvatada pühendumust. Uuringu tulemused Uuring näitas, et juhid saavad parandada töötajate pühendumust ning usaldust neid tööpäeva alguses tervitades. Hommikune “tere” võimaldab tekkida vestlusel, kus töötajad saavad jagada oma mõtteid ja arvamusi. Uuringus tuuakse välja ka teisi lihtsaid tegevusi, mida juhid pühendumuse parandamiseks saavad ette võtta: öelda “head aega” tööpäeva lõpus; esmaspäeva hommikul küsida, kuidas töötajate nädalavahetus läks; teha töötajatele lihtsaks nõu küsimise; korraldada ülenädalasi personaalseid vestlusi. Uuringus rõhutatakse ka, et eelpoolnimetatud tegevused annavad tulemusi aja jooksul tööõhkkonda kujundades. Tõenäoliselt ei hakka toksilised juhid uuringu tulemusi arvesse võtma. Nagu näitas 2018-l aastal läbiviidud küsitlus, vastas 76% töötajatest, et neil on või on olnud toksiline – võimuahne, kes hoolib ainult iseendast – juht. Sellist tüüpi juhid peletavad töötajad minema ning rikuvad organisatsioonide eesmärki töötajate pühendumust hoida. Personaliosakond võib korraldada juhtidele koolitusi, kuidas paremini stressiga toime tulla, aega juhtida ning tõhusaid viise leida töötajate kaasamiseks. Niisiis, kui oled juht, siis tasuks võtta minutid, et oma meeskonnaliikmeid tervitada ja teha ringkäik kontoris, et näha kuidas inimestel läheb. Loomulikult on suhtlus töötajatega enamat kui vaid tere ja head aega, aga aja leidmine tööpäeva alguses või lõpus näitab hoolimist ning loob psühholoogilise turvatunde. Nagu Harvard Business School’i professor Amy Edmondson selgitab, on psühholoogiliselt turvalises keskkonnas töötajatel võimalik arvamust avaldada ilma hirmuta ning see loob ausa, tulemusliku ja autentse ühenduse meeskonnas. Allikad: HR Dive, Thrive Global Ülitundlikkus on omadus, mida esineb umbes 15-20% elanikkonnast - seega ei ole see väga haruldane.
Ülitundlikkusest räägitakse siis, kui inimesel on kaasasündinud kalduvus tugevalt reageerida näiteks ümbritseva keskkonna häältele või valgusele, uudistele või ka oma mõtetele ja tunnetele. Ta elab sisse teise inimese maailma ja jälgib ümbritsevat pidevalt. Ülitundlikkuse all ei mõisteta siiski aistingute keskmisest paremat toimimist, vaid närvisüsteemi tundlikku reaktsiooni. Tundlikkus ei ole haigus või puue ning seda ei diagnoosita. Sageli on ülitundlikud inimesed introverdid ja tagasihoidlikud, aga ka see ei pea alati paika: tundlik inimene võib olla ka vägagi sotsiaalne. Ülitundlikkust on palju uurinud USA psühholoog Elaine Aron ja näiteks Soomes on moodustatud ka ülitundlike inimeste ühing. Ülitundlikel inimestel on väga tugev sisemine motivatsioon. Tööelus on ülitundlikkusega seotud nii võimalused kui ka väljakutsed. Ülitundlike inimeste jaoks on olulisemateks teemadeks jaksamine ja väsimine. Tundlik inimene jaksab teha palju tööd, on paindlik ja kohusetundlik töötaja ning kannatab raskeidki pingeid, aga tundlikkuse tõttu on ta aldis suurele väsimusele. Juhi ülesandeks on panna neid omadusi tähele näiteks töö ja koormuse planeerimisel. Paljudel tundlikel inimestel on väga tugev sisemine motivatsioon. Nad ei vaja niivõrd välist motiveerimist kui pigem julgustamist. Parim variant on, kui ülitundlik inimene saab ise kujundada oma tööd ja töö tegemise viise. Tundlikkus ei ole probleem Paljud ülitundlikud inimesed tunnevad ennast mingil moel eraldiolevana või teistsugusena, kuna nende maailmakogemust on raske edasi anda neile, kes ei ole samal moel tundlikud. Meeskonna aktsepteeriv, julgustav ja heatahtlik õhkkond on eriti olulised ülitundliku inimese edukuse seisukohalt. Ta saab oma võimeid parimal moel rakendada erinevusi austavas töökeskkonnas. Tundlikkuse tunnistamine ja sarnaste inimeste leidmine kasvatavad eneseteadvust ja –hinnangut. Siis suudab ta ka paremini hoolitseda oma jaksamise eest. Vahel võib juhtuda, et ka juht ise on ülitundlik. Sellisel juhul on tal paremad võimalused ära tunda sama omadust alluvates. Tundliku inimese jaoks ebasobiva töökeskkonna näitena võib tuua telefoniteenindust avatud kontoris. Ka seda ei pea tingimata välistama, aga oluline on jälgida, et on piisavalt võimalusi taastuda, enda eest hoolitseda ja üksi olla. Vastutus ülitundliku inimese tööheaolu eest on nii inimesel endal kui ta tema juhil. Allikas: Työpiste Elu võib olla stressirohke. Ükskõik, kas stressi põhjustab liiga suur töökoormus, liiga vähe vaba aega, vanemlikud kohustused või terviseprobleemid, vahel võib olla päris raske emotsioonidega toime tulla.
Tänapäeval kasutavad paljud stressiga toimetulemiseks meditatsiooni või mindfulnessi rakendusi. Kuid mitte iga kohaloleku praktika ei ole ühtemoodi tõhus, järeldatakse uues uuringus. Uuringus värvati juhuvalikuga osalejateks 137 erinevas vanuses täiskasvanut, kes tunnistasid, et nad on stressis. Nad pidid tegema ühte kolmest: osalema kaheksanädalasel Mindfulness-Based Stress Reduction (MBSR) kursusel, kus nad õppisid tähelepanu pöörama käesoleva hetke kogemustele aktsepteerival, kriitikavabal viisil; osalema MBSR kursusel ilma aktsepteerimise praktiseerimiseta või mitte kusagil osalema. Kursused sisaldasid mitmeid õpetusi, näiteks kuidas pöörata tähelepanu hingamisele ja keha aistingutele ning kuidas süüa või jalutada teadlikult. Lisaks pidid osalejad ka õpitut praktiseerima. Enne, pärast ja kursuse käigus vastasid osalejad viis korda päevas, kui stressis nad ennast sel hetkel tundsid ja kas nad on kogenud stressitekitavaid olukordi pärast eelmist küsimustele vastamist. Kuigi kõik grupid kogesid vähem stressi ja vähem stressitekitavaid olukordi, siis inimestel, kes osalesid MBSR kursusel, kus õpetati tähelepanu pöörama käesoleva hetke kogemustele aktsepteerival viisil, olid märgatavalt paremad tulemused kui kahel teisel grupil. Uuringu üks autoritest Emily Lindsay ütleb, et õppida aktsepteerima käesoleva hetke kogemusi on väga oluline stressi vähendamiseks. Kohaloleku praktikad, mis rõhutavad aktsepteerimist, õpetavad meile kriitikavaba suhtumist oma kogemustesse. Me õpime mitte sildistama oma mõtteid, tundeid või kogemusi headeks või halbadeks ning mitte püüdma neid muuta või mingil moel vastupanu osutama. Paljud kohaloleku kursused sisaldavad tunnete ja kogemuste aktsepteerimise õpetust, aga need, mis ei sisalda, ei pruugi olla nii tõhusad. Käesoleva uuringu tulemused sobivad ka eelnevalt tehtud uuringute järeldustega. Inimesed, kes õpivad mitte ainult märkama, vaid ka aktsepteerima oma kogemusi, suudavad paremini keskenduda, mis on seotud heaoluga ning on vähem mõjutatud stressist – see tähendab, et stressi olukorras ei ole neil nii kõrge vererõhk, stressihormooni kortisooli tase ning negatiivseid emotsioone. Miks on tunnete ja kogemuste aktsepteerimine nii oluline? Lindsay arvab, et kui inimesed aktsepteerivad raskeid kogemusi, siis see võimaldab sellistel kogemustel hajuda, samas kui vastupanu muudab negatiivseid emotsioone hoopis tugevamaks. Ta lisab ka, et stressi aktsepteerimine aitab inimestel lõpetada keskendumise sellele, mis on halvasti ja märgata teisi tundeid, aistinguid ja mõtteid, mis samal ajal tekivad ning näha seeläbi nö suurt pilti. Aktsepteerimine ei ole saatusele alla andmine, näiteks rasket diagnoosi saades surmaga leppimine. Selline “aktsepteerimine” viib halvemate tulemusteni. Samuti ei ole see teiste inimeste halva käitumisega leppimine. See on pigem iseenda sisemiste kogemuste aktsepteerimine, mis aitavad mõista, kuidas vastata välistele tingimustele targemal moel. Näiteks, kui tunned viha ja aktsepteerid oma viha sellel hetkel, siis see võib aidata vältida teise peal välja elamist ning näha, et sinu tunded ei ole tema süü. Osal inimestest võib olla keeruline oma ebameeldivaid mõtteid ja tundeid aktsepteerida, aga MBSR kursusel õpetatakse tehnikaid, mis seda teha aitavad. Näiteks õpetatakse inimestele oma emotsioone rahulikul ja leebel toonil nimetama: “ma tunnen kurbust ja see on ok.” Lindsay arvab, et me peaksime aktsepteerimise tehnikatele rohkem tähelepanu pöörama mitte ainult kursustel, vaid ka siis, kui iseseisvalt praktiseerime. Allikas: Greater Good Magazine Tõhus meeskonnatöö on peaaegu iga eduka ettevõtte nurgakivi. Ükski suur ettevõte ei ole üles ehitatud ainult ühe inimese tööga, olgu ta kuitahes andekas ja töökas. Kui on olemas õige kogum inimestega seotud ressurssi: aega, talente, huvisid ja teadmisi, siis see võimaldab saavutada parimaid tulemusi.
Kui aga sidemed, mis meeskonda koos hoiavad, hakkavad katkema, siis võib see kiirelt viia tootlikkuse vähenemise, halbade otsuste ning aja ja energia kulutamiseni valedele asjadele. Tõhus meeskond Katzenbach’i ja Smith’i sõnastuses raamatust “The Wisdom of Teams” on väike grupp inimesi üksteist täiendavate oskustega, kes on pühendunud ühisele eesmärgile, tulemustele ja suhtumisele, et neil on üksteise ees vastutus. Kahjuks pole palju vaja, et koostöö meeskonnas tasakaalust välja viia ja ühistest eesmärkidest loobuda. Inimestevahelised suhted võivad olla üksteist toetavad, avatud ja koostööd soosivad, aga ka konkurentsihimulised, domineerivad ja aktiivselt vastu töötavad. Patrick Lencioni on oma töös välja toonud mittetoimiva meeskonna viis põhiprobleemi:
Päästik, mis põhjustab koostöö halvenemist meeskonnas, on seotud inimeste loomupärase reaktsiooniga ohtudele. Kui me tunneme ennast ohus ja püüame nö ellu jääda, siis me ei suuda keskenduda olulistele asjadele. Meeskondades, kus puudub turvalisus, on inimesed kaitsepositsioonil ja need tiimid lakkavad toimimast. Kui see juhtub, siis kannatab kogu ettevõte. Kuidas lagunev meeskond tagasi pöörata? Esimese asjana tuleb mõista, et iga käitumine on millestki põhjustatud. See aitab vältida üksteise süüdistamist ning püüda mõista ja lahendusi leida. Katzenbach’i ja Smith’i tõhusa meeskonna kirjeldusest saame ka vihje, millest peaks alustama, et meeskonnavaimu uuesti leida: esimene samm on meeskonnaliikmete tähelepanu pööramine ühisele eesmärgile. Kõikidesse inimestesse, kes ühisele eesmärgile pühenduvad, tuleb uskuda ning panustada. Tuleb luua avatud ja turvaline keskkond, kus igaüks tunneb, et võib oma arvamust avaldada. Arutelu võiks alata küsimusega: “Mida igaüks meist soovib saavutada selle nõupidamise lõpuks?” Saavutada tuleb konsensus. Mida aeg edasi, seda rohkem on võimalik ka keerukamates küsimustes kokku leppida. Usalduse ja ühtsuse ehitamine on protsess, aga see peaks algama sellega, et kõik tulevad kokku, jagavad ideid ja loovad ühise mõistmise asjadest. Siia alla võivad kuuluda arutelud heade ja halbade meeskondade omadustest ning peamistest pingeallikatest, mis meeskonnaliikmetel on. Selline avatud dialoog võimaldab edasist arutelu jätkata. Juhid peavad kuulama, mida öeldakse, sest nende jaoks on oluline teada, kuidas edendada turvalist õhkkonda meeskonnas. Kui inimesed tunnevad ennast meeskonnas turvaliselt, siis nad saavad keskenduda tööle ning töötada tõhusamalt. Kõikide juhtide huvides on luua keskkond, kus meeskonnaliikmed saaksid anda oma parima, mille tagajärjeks on nii paremad tulemused kui ka otsuseid. Allikas: People Management Tänapäeva töö on üha vähem kindla asukoha ja kellaaja põhine. Meeskondi moodustatakse spetsialistidest, kes asuvad üksteisest sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Millised väljakutsed ja ülesanded on selliste meeskondade juhtidel, vastab Aalto ülikooli töö- ja organisatsioonipsühholoogia professor Matti Vartiainen.
Juht peab järgima seadust ning tagama, et töökeskkond oleks turvaline. Kuidas on see võimalik, kui töö tegemise paigad on ümber maailma? Kõiki töötervise ja –turvalisusega seotud seadusi rakendatakse ka liikuvas ja kaugtöös. Omaette teema on platvormipõhine majandus, kus töötaja ei ole lepingulises töösuhtes, sest platvormid reeglina ei soovi olla tööandjad. Inimesed teevad tööd iseseisva ettevõtjana ja ülesannete püstitajal ei ole vastutust töökeskkonna eest. Platvormipõhise majanduse reeglid on alles kujunemas. Kuidas erineb kaugtöö juhtimine tavapärasest juhtimisest? Kaugtöö juhtimine tugineb eeldusele, et iga töötaja on pühendunud ühistele eesmärkidele ning on valmis panustama nende saavutamiseks, olgugi et töötamine toimub erinevates paikades. Alluvad juhivad ennast ise ühiselt kokkulepitud autonoomia piirides. Juhtimine põhineb usaldusel ja projektide kvaliteetse planeerimise tähtsus töö algfaasis on palju olulisem. Millised omadused peaksid olema kaugtöötajate juhil? Juhilt nõutakse empaatiavõimet ja suhtlemisoskusi, et ta oleks võimeline kujundama usalduslikku õhkkonda. Juht peab olema suuteline väljendama, mida eesmärkide saavutamine töötajatelt eeldab. Muutuvas töökeskkonnas kujundatakse meeskonnavaimu virtuaalselt. Juhilt nõutakse ka mõistmist, millises keskkonnas iga alluv töötab ja kuidas see mõjutab tööd. Kuidas võib juht kontrollida ja juhtida tegevust, kui ta isegi on pidevalt liikumises? Juhi õnnestumist hinnatakse tulemuste põhjal. Kas meeskond on teinud ära selle, mis kokku lepiti? Kas ajakava on toiminud? Ei oma tähtsust, kuidas asju on korraldatud, loevad saavutused. Vastutuse võtmine aga jääb, töö tegemise vormist hoolimata. Kas juhtimine on muutumas vähem hierarhiliseks? Jah. See on ainus viis, kuidas mitme asukohaga ja liikuv töö toimib. Organisatsioonide tegevus põhineb üha enam inimeste iseseisvale tööle. Tegija võtab vastutuse iseenda juhtimise eest. Kaugtöös ei taga juhi valdkonna teadmised automaatselt autoriteeti. Allikas: Telma-lehti Kaugtöötamine kuni kaks ja pool päeva nädalas omab positiivset mõju heaolule, samas kolm päeva ning enam võib põhjustada suhete halvenemist meeskonnas, näitab uus uuring.
Nuffield Health’i ekspertide koostatud raportis öeldakse, et kuigi ei ole olemas ideaalset valemit kaugtööks, siis uuringud näitavad, et kaugtöö negatiivsed nähud nagu madalam tootlikkus ja kehvad suhted töötajate vahel kujunevad, kui kaugtööd tehakse enam kui kaks ja pool päeva nädalas. Uuring hoiatab, et pikem eemalolek kontorist võib omada kahjulikku mõju meeskonna kultuurile, eelkõige meeskonnaliikmete suhete kvaliteedile. Samuti võivad kaugtöötavate kolleegide vastu tekkida vaen nende seas, kes kaugtööd teha ei saa, sest tundub, et kaugtöötajatel on lihtsam elu. Raport soovitab tööandjaid tegema töötajatega koostööd, et otsustada sobiv viis kaugtööks. Kõige olulisemaks sealjuures on leppida kokku kaugtöö sagedus ja asukoht ning vajalik kontoris viibimise aeg . Raport soovitab ka tööandjatel kindlustada sobiv tehnoloogia ning töökeskkond, kui nad soovivad ennetada tootlikkuse probleeme. Lisaks oleks hea pakkuda töötajatele koolitust, kuidas kaugtöö parimal moel tulemusi annaks. Raportis soovitatakse koolitada näiteks seda, et kui kaugtöö kohaks on kodu, siis kuidas eraldada omavahel tööd ja kodust elu, et kodust ei saaks stressi ja nõudmistega seotud keskkond. Eksperdid on varasemalt ka välja toonud, et uued töötajad saavad suuremat kasu supervisioonist töökohal, samas võib kontoris olla aga rohkem töö segajaid. Kaugtöö võib pakkuda ka suuremat iseseisvust, mis kasvatab töörahulolu ja lojaalsust. Tööaja jälgimise asemel on tööandjatel kasulikum vaadata töö tulemusi. Selleks, et kaugtöö õnnestuks, peab töötaja ja juhi vahel valitsema usaldus ja kindlustunne. Kui kaugtöötajat usaldatakse, siis see vähendab stressi – inimesed saavad täita perekondlikke kohustusi, teades et pole probleem, kui töö saab tehtud hommikul vara või õhtul hiljem. Raportis järeldatakse, et üldiselt on kaugtöö mõju töötajate heaolule positiivne ja see võib olla ka oluliseks teguriks talentide värbamisel ja hoidmisel. Miinuseks tuuakse, et kaugtöötajate töö produktiivsuse hindamine on väga keeruline. Allikas: People Management |