Meid ümbritsevad negatiivsed uudised, inimeste naeratusi näeme me peamiselt zoomis, töö suhtes on tekkinud apaatia. Mis võiks aidata?
Meil on ütlus, et naer on terviseks. Nüüd võib selle ütluse mõte olla aktuaalsem kui kunagi varem. Uuringud näitavad, et naermine vähendab stressihormoone ja kasvatab endorfiine, mis panevad meid ennast hästi tundma. Naerul on ka positiivne mõju meie immuunsüsteemile – just see, mis hetkel vaja. 15-aasta pikkune Norra uuring, kus uuriti üle 50 000 inimese näitas, et huumorimeelega naistel oli 73% väiksem risk surra infarkti ning 83% väiksem risk nakkusinfektsiooni tagajärjel. Meeste tulemused olid samad, lisaks olid neil ka suuremad õnnestumised intiimelus:). Teine laiaulatuslik uuring, mis viidi läbi Stanfordi ülikoolis ning mis uuris 1,4 miljonit inimest 166st riigist leidis, et 23nda eluaasta ringis hakkavad inimesed olenemata rahvusest või elukohast vähem naerma. See tähendab, et ajal kui me siseneme tööturule, kuivab meie naljasoon kokku. Järgnevad tõsised tööaastad. Sama uuring aga näitab ka seda, et naer teeb meid tööl paremateks juhtideks ja töötajateks. Töötajatel, kes hindavad, et nende juhil on mingigi huumorimeel on 15% kõrgem töörahulolu ning nad hindavad 27% enam oma juhte motiveerivateks. Huumor tekitab inimeste vahel ka tugevama sideme, ergutab loovust ning võib aidata hoida ühtekuuluvust kaugtöös. Mind ei võeta tõsiselt? Peamiselt hoiab inimesi tagasi hirm teha kohatuid nalju või risk, et neid ei võeta enam tõsiselt. Ei pea hakkama koomikuks, aga oluline on olla huumorile avatud ja tunda rõõmu heast naljast. Nali võib aidata ka müügitöös. Näiteks saatis Spanxi asutaja ühele ostujuhile kinga koos kirjaga: „Proovin saada jalga ukse vahele, kas leiaksite paar minutit vestluseks?“ Üks on kindel - tähelepanuta selline kontakt ei jää. Kas praegu sobib üldse oma meeskonnaga naljatada, kui ühiskond on kriisis ning paljudel ka terviseprobleeme? Jah, sest see võib olla hädavajalik meie vaimse tervise jaoks. Naer aitab rasketest hetkedest üle saada, optimismi kasvatada ning leida uut indu oma tegemistes. Ja mine tea, ehk on see võtmeteguriks võitlemaks kaugtöö apaatiaga. Mida vältida? Kui huumor on loomulik osa tugeva meeskonna suhtlemiskultuurist, siis tajuvad inimesed hästi, millised naljad on sobivad ning millised mitte. Grupis tekivad ka nö omad naljad, millest saavad aru ainult grupi liikmed ning ka see võimestab ühtekuuluvust. Kui aga teete esimesi samme, et luua natukene lõbusamat meeleolu, siis on asju, mida tuleks vältida. Vastasel juhul võib naljal olla hoopis vastupidine mõju: see rikub psühholoogilist turvatunnet ning omavahelist koostööd. Kindlasti tuleks vältida nalja tegemist kellegi teise arvel. See pole kellelegi lubatud, aga sellise nalja negatiivne mõju on mitmekordne, kui tegijaks on juht. „See oli ainult nali“ ei ole mingi vabandus. Vahel enda hajameelsuse või eksituse üle nalja tegemine näitab meid inimlikust küljest, aga pidevad ennast naeruvääristavad naljad võivad mõjuda negatiivselt meie usaldusväärsusele ning panna kolleege ennast ebamugavalt tundma (kõik ei soovi teiste üle naerda). Ettevaatlik tuleks olla nn musta huumori naljadega. Nali võib aidata raskel hetkel, aga naljad haiguse, surma jms üle võivad mõjuda õõvastavalt. Nalja eesmärk ei ole panna teisi naerma, vaid luua meeskonnas head meeleolu. Kui nalja teha sellise eesmärgiga, siis ei ole ebasobivate naljade oht kuigi suur. Kui nali ei õnnestu, aga see ei solva kedagi, siis pole see probleem. Sageli arvatakse, et huumorimeel on kaasa sündinud. Tegelikult on see aga arendatav, nii nagu paljud teisedki oskused. Seda kinnitavad ka stand-up koomikud, kes sageli tunnistavad, et nende esimesed esinemised olid suuremal või vähemal määral läbikukkumised. Harjutamisega on aga võimalik saada meistriks.
0 Comments
Seekord on oodata tavapärasest rahulikumaid jõulupühi. Paljud kohtumised jäävad ootama paremaid aegu ning ka avalikke pidustusi pole plaanis. See on hea aeg, et panna rahulik punkt lõppevale, päris keerulisele aastale.
Pandeemia alates ei arvanud enamus meist, et ka veel aasta lõpus oleme selle viirusega kimpus. Muutsime kevadisi reisiplaane sügiseks ning arvasime, et selleks ajaks oleme viiruse seljatanud ning probleem unustatud. Läks aga teisiti. Lõppeval aastal on töötavate inimeste töö muutunud kolmel viisil: ühel osal meist on töökoormus märgatavalt, et mitte öelda meeletult kasvanud. Teisel osal on töömaht vähenenud või üldse töö kadunud. Ning kolmandatel on viisid, kuidas tööd teha, paljuski muutunud. Tõenäoliselt üsna paljud neist, kes hakkasid rohkem virtuaalselt tööd tegema ning enamasti kodukontorist, võisid tunda, et töö juhtimine on endisest enam enda kätes ning saab paremini oma ajakava üle otsustada. Eestis vastavaid uuringuid teadaolevalt hetkel ei ole, aga näiteks Soomes on värske uuringu põhjal 86% inimestest oma eluga kas väga või üsna rahul, mis on isegi suurem näit eelmisest aastast. Teise uuringu kohaselt selgus, et kaugtöö oli mõjunud töötajate tööheaolule positiivselt. Ka Eestis võib olla sama trend: kaugtöö toonud kaasa osade töötajate tööheaolu kasvu. Iga muutus on organismile väsitav, isegi kui tegemist on positiivse muutusega. Aga muutused negatiivses suunas on veelgi väsitavamad. Negatiivne on nii töömahu - millega sageli kaasneb ka vastutuse - märgatav kasv kui ka töö kadumine. Ühel juhul on kasvanud töö pingetegurid, teisel juhul on kadunud tööst saadavad positiivsed kogemused ja emotsioonid, millele sageli lisandub ka hirm majandusliku toimetuleku ees. Seetõttu on väga hea nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele nii palju kui võimalik eesootavaid pühi ka puhkuseks kasutada. Meie piiratud võimalused soosivad seda hästi. Siinkohal oleme kokku kogunud erinevatel uuringutel põhinevad soovitused, kuidas aidata ennast paremini välja puhata, rahuneda ning akusid laadida:
Soovime teile kõigile rahulikke ja kauneid pühi! Hoidkem ennast ja üksteist. Alati on olnud inimesi, kes vaatamata ohule oma positsioonile või karjäärile, on rääkinud asjadest nii nagu need on. Hääletanud vastupidiselt oma erakonna juhtnööridele, rääkinud organisatsioonis toimuvast ebaeetilisest käitumisest või astunud kiusatava kaitseks välja.
Mis aga paneb kellegi halva vastu välja astuma, isegi kui see läheb talle endale palju maksma? Moraalsete mässajate omadused Moraalsed mässajad saavad reeglina iseendaga hästi läbi. Neil on kõrge enesehinnang ning nad usaldavad oma otsustusvõimet, väärtusi ja oskusi. Uuringud näitavad ka, et nad usuvad, et nende nägemus on eesrindlikum kui teistel ja neil on sotsiaalne vastutus oma nägemust jagada. Mässajad hoiavad ka sotsiaalselt ennast vähem tagasi. Nad ei muretse piinlikkustunde või ebamugava vestluse pärast. Ja ilmselt kõige olulisem, et nad on märksa vähem häiritud sellest, kui peavad grupile vastu seisma. Kui nad peavad valima teistega sobitumise või õige asja tegemise vahel, siis nad tõenäoliselt valivad viimase. Neuroteaduse uuringud näitavad, et inimeste võimekus sotsiaalsele mõjule vastu seista on seotud aju anatoomilise erinevusega. Inimestel, kes muretsevad enam teistega sobitumise pärast, on ühes konkreetses ajuosas (orbifrontaalne korteks) rohkem hallollust. See piirkond asetseb kulmude taga ja seal kujunevad mälestused olukordadest, millel olid negatiivsed tagajärjed. See aitab meid vältida ebameeldivaid asju, näiteks saada teiste poolt tõrjutud. Inimestel, kes on rohkem mures teistele vastuseisu pärast, on suurem aktiivsus ka kahes teises ajupiirkonnas – üks neist vastab sotsiaalsele valule nagu tõrjumine ja teine püüab mõista teiste mõtteid ja tundeid. Ehk et need, kes tunnevad ennast tõrjutuna väga halvasti, pingutavad kõige rohkem, et sobituda. Seega osa inimestele on tunne teistest erinemisest halb isegi neuroloogiliselt, teiste jaoks aga see pole nii oluline ning neil on lihtsam sotsiaalse survega toime tulla. Kuidas kujuneb moraalne mässaja? Esiteks, eeskuju moraalsest käitumisest aitab ka endal moraalseid valikuid teha. Paljude inimõiguste aktivistide vanemad on näidanud üles kodanikujulgust. Inimesed, kes käituvad julgelt, inspireerivad ka teisi. Teiseks, on vajalik empaatia, võime näha maailma kellegi teise vaatenurgast. Koosolemine teistest rahvustest või sotsiaalsetest gruppidest inimestega aitab näha laiemat pilti. See aitab välja astuda, kui nendele inimestele ühiskonnas ülekohut tehakse. Empaatilisemad inimesed astuvad ka suurema tõenäosusega kiusatavate kaitseks välja. Kolmandaks, moraalsed mässajad vajavad teatud oskusi ning võimalusi neid harjutada. Üks uuring näitas, et need teismelised, kes jäid emaga vaieldes oma arvamuse juurde kasutades põhjendatud argumente selle asemel, et solvata, manipuleerida või vinguda, seisid hiljem ka kindlamalt vastu sõprade survele tarbida alkoholi või narkootikume. Miks? Inimesed, kes on harjutanud argumenteerimist ja oma arvamuse juurde jäämist, suudavad samu tehnikaid kasutada ka teistes olukordades. Moraalsetel mässajatel on kindlad omadused, mis võimaldavad neil seista selle eest, millesse nad usuvad. Aga mida kõik teised teha saaksid, kas meie jääme alati vaikselt kõrvalt vaatajateks? Õnneks mitte. On täiesti võimalik arendada endas suutlikkust sotsiaalse survega toime tulla. Soovitusi selleks leiad siit. Refereeritud: Greater Good Magazine Looduse positiivne mõju meie vaimsele tervisele on üldteada. Loodus on suurepärane tervise- ja heaolukeskus, mis on kõigile kättesaadav igal aastaajal.
Eelkõige mõjub loodus hästi inimese emotsionaalsele heaolule. Uuringud näitavad, et juba 4-7 minutiline looduses olek või looduse vaatlemine mõjub rahustavalt. On aga ka mõõdetavaid füüsilisi näitajaid, näiteks alandab juba 20 minutit looduses vererõhku. Teadlased püüavad välja selgitada, mis teeb loodusest nii märkimisväärse heaolu kasvataja. Uuringutes on välja tulnud, et juba rohelise silmapiiri nägemine või sellest mõtlemine vähendab stressi. Arvatakse, et rakumälus seostub roheline turvalisuse ja toiduga. Me võime mõelda, et lähiümbruse loodusest ei ole kasu ning õigete ja mõjuvate looduselamuste püüdmiseks tuleb minna metsa. See aga ei pea paika - positiivne mõju on ka rohealal linnas. Küll aga tõstavad sügav mets ja kaunid maastikud heaolu tunnet veelgi. Looduses veedetud aega on võimalik ka nö tallele panna. Pikk loodusesolek annab pikemaajalise positiivse mõju. Kui olla looduses nii pikalt, et stress taandub, avaldab see positiivset mõju ka tööelus. Lühemaid looduses olemise hetki tuleks veeta vähemalt paar korda kuus. Kõige parem oleks, kui looduses liikumine oleks iganädalane harjumus. Juba paarikümnest minutist piisab, et saada piisavalt energiat argipäevadeks. Pikad pimedad õhtud Ees on aga pikad pimedad õhtud ja tööpäeva ajal pole võimalik loodusesse minna. Ka aknast paistavad pigem hallid hooned kui kaunid loodusvaated. Mida siis teha, kui vaim vajab tuge, aga pole võimalik minna parkigi, metsast rääkimata? Looduse rahustavast ja energiat andvast mõjust saab osa ka loodusfotode vaatamisel. Eriti hea mõju on enda tehtud fotode vaatlemisel. Maastike, taimede ja loodusnähtuste pildistamisest tekib positiivne rahulolu tunne. Pildistamise protsessis pöörame me tähelepanu tervikule, detailidele, valgusele ja aastaaegadele, samas lähevad muud mured meelest. Kui me pildistame, siis on looduse kogemine meie jaoks tugevam ning see jääb meelde. Neid mälestusi ongi hea meenutada siis, kui loodusesse pole aega või võimalust minna. Nii võid saada uut energiat loodusfoto albumist:
Fotosid ei pea välja trükkima, vaadata võid pilte ka arvutiekraanilt või telefonist. Harjutus pärineb raamatust Metsämieli (S. Arvonen). Meeskonnakoosolek. Müügikampaania ei toonud loodetud tulemusi. Juht süüdistab turundusjuhti valedes valikutes, aga kõik mäletavad, et just tema ise oli see, kes oma idee läbi surus ja valdkonnajuhi soovitusi eiras.
Aga keegi ei ütle midagi. Paljudega meist on nii juhtunud, et oleme vait ning ei astu ebaõige käitumise vastu välja. Miks see nii on? Üheks põhjuseks on, et meil on hirm tagajärgede ees. Kas see läheb mulle maksma boonuse või isegi töökoha? Kas ma rikun head suhted inimesega, kes halvasti käitus? Maailmas on mitmeid juhtumeid, kus paljud on teadnud juhi kohutavast käitumisest, aga olnud siiski vait. Ning selline käitumine on kestnud aastaid, isegi aastakümneid. Õnneks on igal oinal ka mihklipäev. Vahel on aga põhjuseks see, et me ei ole kindlad, millega on tegu. Kas tegemist on süütu nalja või isikliku rünnakuga? On see väike tüli või märk koduvägivallast? Sellistes olukordades on inimestel raske sekkuda, sest me ei soovi ebaõiglaselt kedagi süüdistada või jääda rumalasse olukorda. Sotsiaalpsühholoogid on leidnud, et inimesed võtavad märksa tõenäolisemalt midagi ette, kui tegu on selge hädaolukorraga, kui siis, kui toimuv on neile mitmeti mõistetav. Ühes uuringus näiteks uuriti inimeste appiminekut kahes grupis. Esimene grupp kuulis ebamäärast õnnetust (kõva mürts teises ruumis) ning teine grupp arusaadavat õnnetust (kõva mürts koos valuoietega). Nende seas, kes kuulsid ka oigeid, oli appiminek sagedasem. Kui tegemist on ebaselge olukorraga, siis on meie loomulikuks reaktsiooniks vaadata, et mida teevad teised, et toimuvat mõista. Aga selles seisneb probleem: kui igaüks vaatab teiste pealt, kas tegutseda või mitte ning mitte keegi ei taha jääda rumalasse olukorda, siis võib probleemne käitumine saada vaikse heakskiidu. Nii on tõenäoline, et selline käitumine ka tulevikus jätkub. Hea on aga teada, et me saame arendada oskusi, mis aitavad meil halvale käitumisele adekvaatselt reageerida. Need on uuringutele põhinevad soovitused: 1. Leia lühike ja selge viis, et väljendada oma muret või mittenõustumist See aitab vältida teise inimese alandamist ja õpetliku loengu pidamist. See lihtsalt näitab, et kommentaar või tegevus ei ole OK inimese jaoks, kes nii käitub ja ka nende jaoks, kes seda pealt vaatavad. Ühes uuringus vaadeldi erinevaid vastuseid homofoobsetele kommentaaridele töökohal ning kõige tõhusamaks osutus rahulik, aga otsekohene vastus: hei, see ei ole cool. Samasugust lähenemist võib kasutada peaaegu igasuguse halva käitumise puhul. Selge mittenõustumine näitab, mis ei ole OK ja see on esmane samm, et luua uusi sotsiaalseid norme. 2. Eelda, et tegu on sarkasmiga ja näita seda välja Vahel võib ütleja teha relvituks sellega, et eeldad, et nad on lihtsalt sarkastilised. Näiteks kui keegi kommenteerib negatiivselt võimalust saada naisjuht, siis võib talle öelda: „Ma tean, et sa tahad lihtsalt nalja teha, aga mõned inimesed tõesti mõtlevadki, et naised on liiga emotsionaalsed, et olla juhid.“ Sinu vastus näitab, et sa pole kommentaariga nõus, aga ei pane ütlejat tundma rumala või halvana. Küll aga võib see muuta edaspidist käitumist. 3. Väljenda enda tundeid isiklike seostega Üheks võimaluseks on avaldada isiklik seos ebasobiva kommentaariga. Sa võid öelda näiteks: „Eelmises töökohas tegi juht ühe mu kolleegi arvel pidevalt nalju, kuni mu kolleeg vajas haiglaravi. Peale seda muutun ma taoliste naljade suhtes väga murelikuks.“ Nii ei tekita tagasiside kritiseeritavas kaitsepositsiooni, aga näitab selgelt, et tema käitumine oli vale. 4. Harjuta aktiivselt erinevaid vastuseid probleemsele käitumisele Erinevate tehnikate õppimine ebaeetilisele käitumisele vastamiseks on väga vajalik, aga sellest ei piisa, kui ei õpi neid erinevates olukordades kasutama. Harjutamine vähendab hirmu oma arvamuse avaldamise ees ja kasvatab enesekindlust neid reaalsetes olukordades kasutada. Kõige efektiivsemad kursused, kus õpetatakse halvale käitumisele vastu seisma, sisaldavad lisaks teoreetilisele õpetusele ka võimalust harjutada tehnikate kasutamist rollimängudega erinevates olukordades. 5. Leia sõber, kes jagab sinu muret Stanfordi ülikoolis läbiviidud uuring näitas, et kui inimene ei ole üksi, siis on suurem tõenäosus, et ta hakkab kehtivatele sotsiaalsetele normidele vastu, isegi kui see on talle isiklikult riskantne. Theranose (ettevõte, kelle lubadus välja töötada uudne vereanalüüs osutus pettuseks) allakäik algas sellest, kui kaks töötajat oma murest avalikult rääkisid, hoolimata sellest, et see võis neile tuua pikaajalisi negatiivseid isiklikke ja professionaalseid tagajärgi. 6. Pane ennast teise olukorda 1999 aastal töötas endine USA politseinik Kathryn Bolkovac ÜRO inimõiguste uurijana Bosnia ja Hertsegoviinas. Ta avastas, et mõned kolleegid teostasid seksuaalkuritegusid – kasutasid prostituute, vägistasid alaealisi ning osalesid inimkaubanduses. Kui ta teavitas sellest ülemusi, siis teda alguses alandati, seejärel vallandati (2002 saavutas ta kohtus võidu ebaõige vallandamise eest). Bolkovac on kolme lapse ema ning ta tundis isiklikku sidet ärakasutatud tüdrukutega. Ta ju ei sooviks, et inimesed vaikivad, kui keegi tema lastega niimoodi käituks. Julguse leidmine, et oma arvamus ebasobivast käitumisest välja öelda, võib olla lihtsam, kui panna ennast teise inimese olukorda. Mõned inimesed on empaatilisemad, aga me kõik võime arendada endas empaatiavõimet. Me ju kõik ootame, et keegi tuleb meile appi, kui meiega on halvasti käitutud? Me kõik võime õppida väljendama vastuseisu halvale käitumisele. Kui meid on piisavalt palju, siis suudame muuta kultuuri. Vahel piisab ühest häälest, eriti kui see üks hääl annab ka teistele julguse oma arvamust väljendada. Soovitused väljaandest: Greater Good Magazine Keskenduda on raske ja tunnen ka kehas pingeid, aga nii palju on veel teha. Peab tempot tõstma ning tegema asju veelgi tõhusamalt. Kas selline mõttekäik tuleb tuttav ette?
Selline tööviis aga ei ole jätkusuutlik ning tuleb võtta aega, et olukorda analüüsida ning vajalikke muutusi ette võtta. Muutus algab peatumisest ja see vajab mõtlemisaega. Muutused töötamises, eluviisis ja oma tegevustes algavad sellest, et võtame aja ja mõtleme ausalt oma olukorra peale: Kuidas mul läheb, kuidas ma jaksan? Kuidas töö sujub, mis tekitab pingeid ja stressi? Kuidas saaksin aidata endal paremini tööst taastuda? Ei saagi? Oma olukorra tunnistamine ja selle aktsepteerimine on esimene samm. Motivatsiooni kasvatamine aitab õnnestumisele kaasa. Analüüsi oma olukorda rahulikult. Mõtle ka, mis kasu ja kahju on samamoodi jätkamisel. Kirjuta üles muutuse positiivsed ja negatiivsed tagajärjed. Tasub teha ka väikseid katsetusi – võta ette mõni muutus, mis ei ole sinu jaoks liiga raske. Vaata, millised on selle tagajärjed. Õnnestumised teevad hea tunde ning kasvatavad motivatsiooni edasi liikuda. Kui ebakindlus tekitab pingeid, siis pööra rohkem tähelepanu oma heaolule. Koroona ja kaugtööle siirdumine muutsid meie tööd erineval moel. Osale tõi see hingamishetki tööpäeva ning võimaluse endisest enam tähelepanu pöörata tööst taastumisele ja heaolule. Teistel jällegi muutus piir töö ja eraelu vahel ebamäärasemaks ning töötamine kestab hommikust hiliste tundideni. Ebakindlus sellest, et kuidas olukord edasi areneb, väsitab. On palju räägitud, et me peame õppima uue olukorraga elama ja see tähendab, et peame õppima ka uutmoodi oma heaolule tähelepanu pöörama. Et tööst taastuda, on vaja püüda vähendada pingeallikaid töös. Lisaks on vaja kasvatada ka neid tegureid, mis energiat annavad. Tervislik eluviis on samuti aluseks tööst taastumisele, töövõimele ja heaolule. Piisav liikumine, kvaliteetne uni ja tervislik toit annavad energiat tööks ning aitavad taastuda nii, et energiat jätkub meeldivateks tegevusteks ka peale tööd. Allikas: ttl.fi Hiljuti avaldas The New York Times huvitava artikli, mille autoriks oli hambaarst Tammy Chen. Toome selle lühendatult teieni.
Paljud sõbrad ja pereliikmed on olnud mures, kas hambaarstidel tööd on, kui üleriigiliselt on kehtestatud isolatsiooni ja sotsiaalse distantseerumise meetmed. Tammy Chen ütleb, et ta on viimase kuue nädala jooksul näinud rohkem hambavigastusi kui eelneva kuue aasta jooksul ning see ei ole liialdus. Üheks selgeks põhjuseks on stress. Pole saladus, et pandeemiaga seotud ärevus mõjutab meie kollektiivset vaimset tervist. Stress omakorda tekitab hammaste krigistamist ja kokku surumist, mis on hammastele kahjulik. Lisaks võib probleemide põhjuseks olla veel kaks olulist tegurit. Esiteks töötab enneolematu hulk inimesi kodus, tekitades endale töökoha diivanile, köögipukile või söögilaua taha. Töötamine sellistes kohtades võib tekitada kehaasendi, kus õlad on ettepoole kühmus, nii et selgroog muutub C-kujuliseks. Halb kehaasend päeval viib aga hammaste krigistamiseni öösel. Teiseks ei saa paljud piisavalt taastumiseks vajalikku kvaliteetset und. Paljud patsiendid on pandeemia ajal kurtnud unetuse ja rahutuse üle. See on üliaktiivse sümpaatilise närvisüsteemi tunnus, mis tekitab kehas reaktsiooni "võitle või põgene". Koroonastressi tõttu jääb keha lahinguvalmis erutusseisundisse, selle asemel et lõõgastuda ja taastuda. Kogu pinge aga kandub üle hammastele. Mida siis teha? On üllatav, kui paljud inimesed pole üldse teadlikud sellest, et nad hambaid kokku suruvad või krigistavad. Teadlikkus on aga väga vajalik. Kas sinu hambad on koos hetkel kui seda artiklit loed? Kui jah, siis see on kindel märk, et teed oma hammastele kahju. Hambad peaks päeva jooksul kokku puutuma ainult siis kui sa sööd ja närid toitu. Lõualuu peaks olema lõdvestunud, nii et hammaste vahele jääb natuke ruumi kui huuled on üksteise vastas. Ole tähelepanelik ja püüa lõdvestada lõug kui märkad, et oled pinges. Hammaste krigistamise eest kaitseb ka kape, mida saab tellida hambakliinikust. Need on mõeldud eelkõige öiseks kasutamiseks, aga tasub aeg-ajalt suhu panna ka päeval. Kuna kodus töötamine jätkub paljudel veel pikalt, siis tasub kodus sisse seada korralik töökoht. Ideaalne asend oleks, kui õlad on puusade kohal ning kõrvad omakorda õlgadega ühel joonel. Arvutiekraan peaks olema silmade kõrgusel ja kui ei ole reguleeritavat tooli või lauda, siis võib ekraani või sülearvuti panna raamatuvirna peale. Meie kodukontorites pole haruldane, kui voodist välja tulles istutakse diivanile ja seejärel istutakse üheksa tundi ühe koha peal. Püüa vahepeal seista ja kui võimalik muul moel ennast liigutada. Kasuta igat võimalust mõned sammud teha, ükskõik kui väike on kodu. Ning peale tööpäeva heida põrandale selili ja vingerda nagu kala. Tõsta käed sirgelt üle pea ja liiguta kergelt käsi, õlgu, puusi ja jalgu ühelt küljelt teisele. Selle eesmärgiks on lülisamba lõdvestamine ja pikendamine ning pingete vabastamine. Kui sul vann, siis võid õhtul võtta 20-minutilise vanni Epsomi soolaga. Keskendu lõdvestumisele ja hinga läbi nina ning püüa mitte mõelda tööasjadest või laste koolitöödest. Enne magamaminekut sulge silmad, pane keeleots suulae vastu ning hinga rahulikult viis minutit nina kaudu sisse ja välja. Sügav hingamine on kõige tõhusam viis uitnärvi, mis juhib parasümpaatilist närvisüsteemi, rahustamiseks. Vastupidiselt võitle või põgene reaktsioonile käivitab parasümpaatiline närvisüsteem puhkamise mehhanismi, aeglustab pulssi, alandab vererõhku võimaldades nii rahulikuma ja taastavama une. Mida lõdvestunum on keha, seda tõenäolisem on, et lõualuus on vähem pinget ning sa ei krigista hambaid. Kui võtad neid soovitusi arvesse, siis see aitab sul ennetada mikropragusid, millest aja jooksul võivad tekkida tõsised hambaprobleemid. Pead ootama arsti ukse taga ja esimese asjana haarad telefoni. Kuulad koolitust või kellegi juttu ning vaatad aeg-ajalt teavitusi, kuigi kiireid probleeme ei ole. Ootad kohvikus kuni su sõber lauda jõuab ja kasutad seda aega, et sotsiaalmeedia üle vaadata.
Üha raskem on inimestel taluda mittemidagitegemist ja jõudehetki. Rongi aknast välja vaadata ning möödakulgevat maastikku vaadata. Istuda aiatoolis ja lihtsalt olla. Vanemad inimesed veel suudavad niisama olla ja ei vaja pidevaid stiimuleid, sest nad pole tehnoloogiaga koos kasvanud. Noortel on aga silmad pidevalt ekraanidel. Evolutsiooni jooksul on aga tühjad hetked olnud ajule palju tuttavam seisund kui pidev meelelahutus. Aju vajab rahu, sest sel ajal settivad uued teadmised, tekivad ideed ja areneb mälu. See, mis meile tundub igavusena, on ajule väga viljakas aeg. Nii ei olegi imestada, et lahendus mingile probleemile tuleb iseenesest pähe just siis, kui oled niisama jõude istunud või jalutamas käinud. Paljud meist „puhkavad“ tööst pausidega, mil loevad infoportaale või sotsiaalmeedia uudiseid. Tundub, et saab korrakski ennast tööasjadest välja lülitada. Tegelikult asendame aju jaoks ühed stiimulid teistega ning taastumist ei toimu. Tulemuseks võib olla pideva ajapuuduse ja kiirustamise tunne, sest meie aju on ülekoormatud kõikvõimalikust infost. Pöörates tähelepanu välisele – uudistele, videotele, postitustele – kaotame ühenduse iseenda tunnetega. Ning imestame, kui mõni väike asi meid tõsiselt ärritab või tunneme ennast kärsitu ja rahulolematutena. Pole mingit mõtet tehnoloogia arengule vastu seista. Kogu maailma tarkused, teadmised ja looming on kliki või paari kaugusel ning oleks rumal seda mitte kasutada. Kuulata podcaste või audioraamatuid, lugeda artikleid ja miks mitte vaadata hea tuju tekitamiseks kassivideoid. Oluline on märgata ja eristada sundkäitumist mõtestatud valikutest. Kui käsi haarab telefoni järele, siis võiks võtta hetke ning mõelda, et miks ma praegu telefoni vaatan, kas see rikastab mu päeva või lihtsalt täidab tühjuse tunnet. Soovitused pea puhkamiseks ja jõudehetkede võtmiseks:
Juba aastaid on paljud tööandjad panustanud inspireerivate töökeskkondade kujundamisse. Ühelt poolt on see aidanud kujundada ettevõtte kuvandit nii töötajate, tulevaste töötajate kui ka klientide silmis. Teisalt on paljusid mõjutanud ka usk, et inspireerivates kontorites ongi inimesed loovamad ja pühendunumad.
Suvel teadusväljaandes Journal of Personality and Social Psychology avaldatud uuring kinnitab, et paljuski on sellel tõepõhi all. Inimeste olemus ja koht, kus nad viibivad, avaldavad vastastikkust mõju. Kui tunned ennast kodukontoris kaootiliselt ja pahuralt, siis uuringu kohaselt nii võibki juhtuda, kui veedad kodus rohkem aega kui avalikes kohtades, kus on teisi inimesi. Stanfordi ülikooli abiprofessor Gabriella Harari, kes oli uuringu kaasautor, märgib, et kui inimesed veedavad rohkem aega sotsiaalsetes keskkondades, siis on nad avatumad, ekstravertsemad, vastutulelikumad, vastutustundlikumad ja vähem ärevad võrreldes ajaga, mille veedavad kodus. Uuringu tulemused võimaldavad järeldada, et kohad, kus sagedamini aega veedame, ei mõjuta mitte ainult meie mõtteid, tundeid ja käitumist antud ajahetkel, vaid pikema perioodi jooksul võivad mõjutada ka meie isiksuseomadusi. Kodu on reeglina tagala ja taastumise paik, kuhu tulla peale töid ja tegemisi. Nüüd oleme pidevalt ühes paigas ning see võib mõjutada meie minapilti. Näiteks kui tunned ennast vähem loovana, siis võib see olla selle tagajärg, et sul pole olnud võimalust keskkonda vahetada. Uuring näitas ka seda, et erinevad isiksusetüübid eelistavad erinevaid kohti. Ekstravertsemad inimesed eelistavad viibida avalikes kohtades ja käivad ka enamates kohtades kui introverdid. Uuring viidi läbi 2350 USA ülikoolis ning kokku vastas küsitlustele 63 000 inimest. Osalejad täitsid „Suur viisik“ (Big Five) isiksusetüübi testi ning seejärel vastasid kahe nädala jooksul mitmele küsimustikule, kus uuriti nende ajaveetmise kohtade ja emotsioonide kohta. Nii analüüsiti osalejate emotsioone teatud kohas ja ajahetkel ning samuti uuriti isiksusetüüpide erinevusi kohtade eelistamisel. Harari toob välja, et inimestel on võimalik muuta psühholoogilist seisundit vahetades füüsilist keskkonda. Näiteks tundes ärevust on parem eelistada sotsiaalseid paiku, nagu kohvik või spordiklubi või kohtuda sõpradega. Kui nakatumisohu tõttu ei saa kõike eelpooltoodut teha, siis aitab ka jalutamine värskes õhus kohtades, kus on ka teisi inimesi. Uuringust info: Stanford News Puhkuste aeg on alanud ning on kuulda olnud arvamusi, et töötajad ei vajagi puhkust, kuna on nii pikalt saanud olla kodus ja tööd on olnud vähe. Nii see kindlasti ei ole, vastupidi - segadus, teadmatus, hirm enda ja lähedaste tervise ning majandusliku turvatunde pärast on tekitanud märkimisväärset stressi ning puhkuseks sunnitud kodusolemist kindlasti pidada ei saa.
Puhkuse eesmärgiks on võimaldada ennast tööst välja lülitada ning kehal, meelel ja peal puhata ning taastuda. On vähe neid, kellel see koroonakevadel õnnestus. Samuti võiks puhkuse veeta argipäevast mõneti erinevalt: minna reisile, spaasse, külastada kaugemaid sõpru-sugulasi jne. Ka see ei tulnud eriolukorra ajal kõne allagi. Selleks, et raske aeg seljatada ning väljapuhanud töötajatega uuele hooajale vastu minna, soovitame järgmist: Tööandjatele
Töötajatele
Meeskond võib küll ühiselt otsustada, et sellel suvel puhatakse lühemalt kui tavaliselt, et osaliselt järgi teha eriolukorras tegemata jäänud töö. Kindlasti aga ei saa soovitada puhkuse ära jätmist, sest peale rasket kevadet ilma suvepuhkuseta jäädes võib sügis-talvisel ajal töötajate väsimus kajastuda halvemas tervises, madalamas tootlikkuses, vigades ja kehvas klienditeeninduses. See ei ole aga kellegi huvides. |