Töökoha roll koduvägivalla märkamisel ja ohvri abistamisel

25.novembril tähistati naistevastase vägivalla päeva. Hinnanguliselt on pandeemia ajal koduvägivalla juhtumid maailmas kasvanud 20%. Inimesed on päevast päeva koos, erinevad pingeallikad tekitavad stressi ning kodust ära minna – näiteks tööle – ei saa. 
 
Kuigi perevägivald toimub enamasti kodus, siis mõjutab see siiski kõiki ohvri eluvaldkondi, sealhulgas ka tööd. Samuti on uuritud, et 75% perevägivalla all kannatanutest märgatakse tööl. Kolleegid märkavad kontrollivaid või häirivaid telefonikõnesid, samuti kui ohvri partner ilmub ootamatult tööle või ohver ei saa kunagi ühisüritustest osa võtta. Ühe uuringu kohaselt 40% koduvägivalda kogenud inimesi takistati tööle minemast. Selleks kasutati füüsilist vägivalda, - takistamist või ähvardusi. 
 
Vägivalla ohvri jaoks on töö oluline seetõttu, et see pakub teatavat füüsilise ja finantsilise iseseisvuse määra. Samuti on võimalik luua võrgustik, kus tunda ennast turvaliselt ning abi saada. Kodus töötades võib aga ohver täielikult vägivallatsejast sõltuda. 
 
Tööandjatel on moraalne kohustus on hoolida
 
Kindlasti ei ole koduvägivalla teemal rääkimine lihtne nii kolleegidele kui ka juhile. Võib tunduda, et teema tõstatamine on teise privaatsetesse asjadesse tungimine ning kui on ainult kahtlused, siis on ka hirm eksida. Mis siis, kui olukordi on valesti mõistetud ning vägivallaga siiski tegemist ei ole?
 
Kui ohus on inimese vaimne või füüsiline tervis - võib-olla ka elu - siis on parem üle reageerida kui et reageerimata jätta. Piinlikkustunde pärast ei saa jätta hädasolijat aitamata või abi kutsumata. Juhid saavad luua turvalise ja toetava töökeskkonna, kus vajadusel saab abi küsida ka isiklike murede puhul.
 
Kuna Eestis meile teadaolevalt ei ole ilmunud soovitusi ja juhendeid tööandjatele, kuidas koduvägivalda märgata ning ohvreid aidata, siis teeme siinkohal kokkuvõtte olulisematest soovitustest, mille on kokku pannud Suurbritannia personaliarenduse instituut (CIPD). 
 
Neli sammu koduvägivalla ohvri märkamiseks ja toetamiseks töökohal
 
Kui ettevõttes on olemas tegevuskava, kuidas suhtutakse koduvägivalla juhtumitesse ning milliseid tegevusi tehakse, et ohvrit toetada, annab see inimestele teada, et nende turvalisus on tööandja jaoks prioriteet. Iga tegevuskava peaks sisaldama nelja sammu:
 

• Probleemi märkamine
• Adekvaatne vastamine, kui probleemist räägitakse
• Toe pakkumine
• Erinevatest riiklikest, ühiskondlikest ja omavalitsuste tugimeetmetest teavitamine ja abile suunamine

 
Enamasti ei ole tööandjal vaja teha rahalisi kulutusi, kõige olulisem on anda kannatanule õiget informatsiooni ohvritele suunatud abivõimalustest ning toetada tema pöördumist vastavate organisatsioonide poole. 
 
Kuidas märgata probleeme?
 

• Kui töötaja on olnud hea oma töös, aga toimunud on seletamatud muutused tema töös, näiteks kannatab töö kvaliteet või jõudlus. 
• Kui töötaja kannab kahtlusi tekitavaid rõivaid, näiteks kõrget kaelust ja pikki varrukaid palaval päeva, või on ta kasutanud tavapärasest märgatavalt enam meiki. Seda on kaugtööl keeruline märgata, aga videokõnede puhul on see siiski võimalik.
• Koduvägivallast on raske alustada vestlust, vahel ei kasuta ka ohver selliseid termineid kui oma kodusest elust räägib. Sel juhul on hea kasutada avatud empaatilisi küsimusi, et mõista, mis tema kodus toimub. Näiteks: Kuidas sul praegu läheb? Kuidas kodune elu sujub? Mulle tundub, et sul on mure, mis on juhtunud?
• Kindlustage, et otsesed juhid oleksid töötajatega regulaarselt ühenduses ning et töötajad saaksid rääkida juhtidega ka oma probleemidest. See eeldab juhtidele vastavaid suunised ning vajadusel ka väljaõpet. See on eriti oluline praegusel kaugtöö ajal, kui inimesed tunnevad ennast isoleerituna ja haavatavamana. Järjepideva suhtlemise abil on võimalik probleeme märgata ja avastada. 

 
Oluline on mitte eeldada, mida keegi kogeb või vajab. Iga inimene on erinev, ei ole ühte „ohvri tüüpi“, samuti võivad koduvägivalla all kannatada ka mehed. 
Tuleb olla ka väga ettevaatlik, kui teema kaugtöötajaga tõstatada. Vägivallatseja võib kontrollida ohvri suhtlusvahendeid ning sinu kahtlus võib õhutada teda uuele vägivalla teole. 
 
Kuidas vastata probleemi avalikustamisele?
 

• Väljenda empaatiat ja osavõtlikkust, kui töötaja sulle kodust vägivalda tunnistab. Juhina mõtle juba eelnevalt läbi, kuidas saad sellistes olukordades väljendada oma toetust, kui te füüsiliselt ühes ruumis koos olla ei saa. 
• Usu töötajat, kui ta oma olukorrast räägib. Ära küsi tõendusmaterjali.
• Ära tee eeldusi selle kohta, mida keegi kogeb või vajab või ka kannatanu partneri kohta.
• Räägi abivõimalustest. Abivõimalused peaksid teada olema juba eelnevalt ning ka vastavatelt spetsialistidelt nõu küsitud. Kui seda infot hakata otsima alles siis, kui keegi vägivalda tunnistab, siis võib selleks liiga kaua aega minna.

 
Ettevõttes võib olla määratud ka usaldusisik, kelle poole koduvägivalla all kannatajad võivad pöörduda ning kes oskab abivajaja õige abi juurde suunata. See võib olla personalijuht, töökeskkonnaspetsialist või mõni muu töötaja, aga loomulikult peaks töötaja saama soovi korral pöörduda ka oma otsese juhi poole, kui tal on temaga usalduslik suhe. Info, kes on organisatsioonis usaldusisikuks ning et tööandja soovib oma töötajaid selliste probleemide korral toetada, peaks olema kättesaadav siseveebis ning tööruumides. 
 
Millist tuge pakkuda?
 

• Otsesed juhid peaksid piisavalt sageli küsima töötajatelt, kas nad vajavad milleski abi või tuge. Olukord võib muutuda ning kui üks kord oli kõik korras, siis see ei tähenda, et ka mõne nädala pärast on kõik endine. Sellise küsimusega saavad inimestel ise valida, mida rääkida ning millist abi küsida. 
• Küsige igalt töötajalt, milliseid kommunikatsioonivahendeid nad eelistavad. Nii saavad nad valida enda jaoks turvalisimad. Võimalik, et vaja on kohtuda ka silmast-silma, aga seda tuleb korraldada ettevaatlikult. 
• Paku töötajale paindlikkust, et ta saaks lahendada kodused küsimused, mis on seotud näiteks lastehoiu, rahaliste vahendite või elukohaga. Lühema perioodi jooksul võib olla vajalik suurem paindlikkus, aga see ei pea jääma kestma pikaajaliselt.
• Vahetage telefoninumber või e-posti aadress, kui töötaja saab ähvardusi.
• Leppige kokku, mida võite töötaja olukorra kohta rääkida kolleegidele.
• Vajadusel kindlustage töötaja füüsiline turvalisus. Kui töötaja töötab töökohas, mitte kodus, siis kindlustage, et võõrad ei saa segamatult tööruumidesse siseneda. Samuti, et töötaja saab turvaliselt tööle ja (turva)koju. Võite kokku leppida ka omavahelised märgid, mida töötaja saab näidata või öelda, kui ta töötab kodus ja teda kontrollitakse, aga ta vajab abi. 

 
Tuleb tähele panna, et igasugused meetmed peaksid toimuma kannatanu nõusolekul, tema turvalisus, soovid ja heaolu on sellises olukorras prioriteediks. 
 
Kindlasti ei ole tööandja ekspert ega nõustaja, see tegevus tuleks jätta professionaalidele. Tööandja saab luua turvalise töökeskkonna, kus inimesi märgatakse, kus nad julgevad rääkida ka isiklikest muredest ning kõikidele vastutajatele peaks olema selge, mida teha ja kuidas toimida, kui selline olukord peaks tekkima. 
 

Lisaks:
Ohvriabi kontaktid