Miks me ei peaks kartma ebaõnnestumist?

Psühholoogi ja psühhoanalüütiku Philip J. Rosenbaum’i (PhD) sõnutsi tuleks ebaõnnestumisi võtta kui konarusi teel edu poole. 
Ebaõnnestumine toob meile sageli kaasa negatiivse sisekõne ning tunde, et oleme seetõttu “halvad”, aga eksimuse aktsepteerimine normaalse etapina inimese arengus aitab selle negatiivset mõju vähendada.
 
Ebaõnnestumisel on halb maine
 
Ebaõnnestumisel võivad olla reaalsed tagajärjed. Läbikukkumine on valulik ja pettumust valmistav. Meie ühiskond tunnustab võite ja edu, aga mitte katsumusi, mis selleni on viinud.

Tagajärjed võivad olla aga ka peidetud. Need võivad olla veelgi kahjulikumad ja kurnavamad seetõttu, milline on nende mõju meie pürgimustele tulevikus ja sellele, kuidas me ennast tunneme.
Ebaõnnestumise korral võib juhtuda:

• Me sulgume endasse. Meid valdab häbi ning me ei ole enam avatud uutele väljakutsetele. See viib selleni, et me ei õpi enam.
• Tunneme, et läbikukkumist tuleb vältida iga hinna eest. Me ei mõtle, et see on arengu möödapääsmatu osa ning lõpetame igasuguse üritamise.

Kui nii juhtub, siis meid juhib hirm ebaõnnestumise ees.

Ebaõnnestumise nõiaring

Hirm ebaõnnestumise ees algab tegevustega venitamisega – me ei taha läbi kukkuda ja nii väldime ka üritamist.
Tüüpiline käitumine sellisel juhul on näiteks tööle kandideerimise jätmine viimasele minutile - mille tõttu jäävad vajalikud dokumendid korralikult viimistlemata - või lausa tähtaja möödalaskmine. Samuti võimaliku abi mittekasutamine, sest “ei tule selle peale”.

Kui me lõpuks otsustame midagi uut proovida, siis hirm eksida võib olla pärssiv. See võib kahjustada õppimisvõimet, keskendumist ja parima panuse andmist. Selle asemel oleme hõivatud muretsemisega, mis võib juhtuda, kui midagi valesti läheb ja ootame täiuslikke tingimusi. Me tekitame endale isetäituva ennustuse: ebaõnnestumise hirmu tõttu ei harjuta ega küsi abi, mille tõttu muutub veelgi tõenäolisemaks, et me ebaõnnestume. Kõige äärmuslikumal juhul hakkame üldistama ning ennast “luuseriks” pidama. Tunneme lootusetust ning sageli ka depressiooni.

Hea uudis on, et piisab ühe elemendi muutmisest, et murda ebaõnnestumise nõiaring. Alati tasub küsida abi ning rääkida oma murest. Uue sihi seadmine aitab tunda ennast energilise ja eesmärgile suunatuna.

Kuidas ebaõnnestumisest kasu on?

Kui suudame muuta suhtumist ebaõnnestumisse, siis näeme, et pikas perspektiivis on sellel kogemusel mitmeid kasulikke tagajärgi. Mõned neist on näiteks:

• Kui püüame teha midagi uut, siis me ka õpime. Ebaõnnestumine võib viia uute ja loovate lahendusteni probleemi lahendamises. Uue ja ootamatu lahenduskäigu nägemine võib olla silmiavav ja põnev!
• Ebaõnnestumine võib arendada julgust uuesti proovida. Kui me ei lase ennast mõjutada häbil, siis suudame tugevdada veendumust, et see, mida püüame teha, on oluline.
• Ebaõnnestumised võivad viia olemasoleva teekonna küsimuse alla seadmiseni. Arusaamine, miks me läbi kukkusime, võib aidata mõista, et teeme midagi valedel põhjustel. Näiteks hoiame kinni tööst, sest nii tundub õige, mitte seetõttu, et ise sellest huvitatud oleksime.

Kui mõistame, et ebaõnnestumine on meie arengu ja isikliku kasvu normaalne osa, siis suhtume sellesse mõistvalt ja hakkame seda isegi väärtustama. See annab meile vabaduse katsetada uusi asju ning vabaneda endale kehtestatud piirangutest.
 

Allikas: Psychology Today

Veel artikleid:
Kuidas üle saada professionaalsest traumast?
Kuidas seisakust välja saada?