Võib-olla ei peaks edu saavutamiseks endale eesmärke seadma?

Eesmärkide seadmine on väga populaarne, aga tegelikult on palju tõestatud, et hoolimata headest kavatsustest ei suuda inimesed ja organisatsioonid endale seatud eesmärke täita. Scranton’i ülikooli uuringute kohaselt 92% inimestest, kes seavad endale uueks aastaks eesmärke, tegelikult ei saavuta neid.
 
2000ndate alguses seadis General Motors eesmärgiks vallutada 29% USA autoturust. Nad jagasid töötajatele ka rinnamärke, millel oli number 29. Nagu teame, nad ei saavutanud seda eesmärki ning ilma valitsuse toetuseta poleks üldse ellu jäänudki.
 
Meie ühiskonnas, nii individuaalsel kui ka organisatsiooni tasandil, on eesmärkide seadmine saanud kinnismõtteks. Eesmärgid peavad olema ambitsioonikad ja ennast tuleb ületada.
 
Me seome eesmärgi saavutusega. Meie kultuuris ei peeta inimest või organisatsiooni edukaks, kui ta pole oma eesmärke saavutanud. Juhtide tavapärane motivatsioonimeetod on järjepidev fookus tulemuste parandamisele ja tootlikkuse suurendamisele. Edu mõõdetakse sellega, kuivõrd on eesmärgid täidetud.
 
Enesearengu gurud nagu näiteks Stephen Covey, Tony Robbins, Brian Tracy jt rõhutavad eesmärkide ja edu vahelist seost. Paljud juhtimise- ja enesearengu gurud tsiteerivad uuringut, mis olevat läbi viidud Harvardi või Yale’i ülikoolis, mille kohaselt 3% Harvardi MBA lõpetanutest teenib kümme korda rohkem kui ülejäänud 97%, sest on üles kirjutanud oma eesmärgid. Probleem selle väitega on, et sellist uuringut tegelikult ei eksisteeri.
 
Lihtne selgitus sellele, miks nii vähesed saavutavad oma eesmärke, oleks eesmärgi seadja vähene tahe või pingutus. Aga probleem võib olla hoopis sellise õpetuse mittetoimivuses.
 
Kuigi üldine teadmine on, et eesmärkide seadmine parandab tulemust, siis on kaalukaid tõendeid vastupidises.
 
Oma artiklis The Financial Post’is ütleb Ray Williams: “Eesmärkide seadmise olemuslik probleem seisneb selles, kuidas aju töötab. Hiljutised neuroteaduse uuringud näitavad, et aju töötab kaitsval viisil ja osutab muutustele vastupanu. Seetõttu igale eesmärgile, mis nõuab suurt muutust käitumises või mõtlemises, reageerib aju vastupanuga. Aju on programmeeritud otsima meelehead ja vältima valu või ebamugavust, sh ka hirmu. Ebaõnnestumise hirm tekitab eesmärgi püstitajas soovi tagasi pöörduda tuttava ja mugava käitumise ning mõttemustrite juurde.”
 
Samuti tuleb arvesse võtta sotsiaalpsühholoogia uuringut (D.Soman, A.Cheema), mis näitab, et tegevused, mis on kodeeritud ebaeduna (mitte osalise eduna) viivad madalama tajutud enesetõhususeni, mille tagajärjeks on madal motivatsioon ja eesmärkidele pühendumine ning kehvemad tulemused.
 
Oma raamatus Oops! 13 Management Practices That Waste Time and Money väidab Aubrey Daniels, et eesmärkide tõstmine on ebatõhus juhtimispraktika. Ta tugineb uuringule, et kui inimestel korduvalt ebaõnnestub kõrgemaid eesmärke saavutada, siis nende töö tulemus langeb. Ühe uuringu kohaselt 10% töötajatest saavutab kõrgemad eesmärgid. Daniels ütleb, et eesmärgid motiveerivad inimesi ainult siis, kui nad on saanud minevikus positiivset tagasiside ja tunnustust eemärkide saavutamisest.
 
Northwestern University Kellogg School of Management’i professor Adam Galinsky ütleb:“Eesmärkide seadmist on käsitletud nagu käsimüügiravimit, kuigi seda peaks tegelikult käsitlema kui retseptiravimit.” Tema väitel võib eesmärkide seadmine viia tähelepanu valedele asjadele ning võib viia inimesi eesmärgi saavutamise nimel äärmuslikule käitumisele. Eesmärkide seadmisel on mitmed negatiivsed mõjud: üleliia kitsas fookus, mis tõrjub eesmärkidesse mittepuutuvad valdkonnad; ebaeetilise käitumise kasv; vead riskide valikul; probleemid organisatsiooni kultuuriga; vähenenud sisemine motivatsioon.
 
Duke’i ülikooli professor Sim Sitkin viis läbi uuringu kõrgemate eesmärkide seadmisest ja leidis, et seda praktikat kasutavad suurema tõenäosusega meeleheitel ettevõtted, kellel oleks raske hakkama saada, kui nende eesmärkide saavutamine ebaõnnestub.
 
Pime, väärtustevaba püüdlus eesmärkide täitmiseks ilma nende saavutamise tagajärgede ja hinna analüüsita on küsimuse alla seatud väheste juhtimisteadlaste poolt. Need teadlased väidavad, et eesmärkidele üleliigse tähelepanu pööramise hinnaks on iseseisva mõtlemise ja initsiatiivi vähenemine. Töö, eriti teadmusmahukas, vajab teatud määral loovust ja otsustusvõimet. Numbriliste eesmärkide seadmine võib lõppeda valede käitumiste premeerimisega.
 
Meie kultuuris on sõltuvus “saavutada enamat”-mõtteviisist, mis pole kooskõlas inimese enda põhiolemuse ja väärtustega.
 
Eesmärkide mittesaavutamine võib psühholoogide arvates olla kahjulikum kui eesmärkide puudumine. Iga kord kui soovime midagi, mida meil ei ole, seame oma aju närvisüsteemi tootma negatiivseid emotsioone. Väga lennukad eesmärgid eeldavad ka, et peame arendama endas uusi kompetentse, millest mõned võivad olla meie võimekusele mittevastavad. Ja kui arendame neid kompetentse, siis tõenäoliselt ei saavuta me edu, mis taaskord on demotiveeriv.
 
Eesmärkide seadmine loob “kõik või mittemidagi” olukorra. Ainus mõõt saab olla 100% saavutus või 99% ja vähem, mis on ebaedu. Me võime kogu tähelepanu pöörata sellele, mis jäi puudu ning ignoreerida õnnestumisi.
 
Eesmärkide seadmine ei võta arvesse juhuslikke tegureid ja muutusi. Ei saa kontrollida keskkonna muutusi et tagada sajaprotsendilist edu. Samuti tekib pilt ideaalist ja täiuslikust minast, mis tekitab enesekriitilist mõtlemist “milline ma peaksin olema”. Sellega töötame vastu vajadusele ennast positiivselt aktsepteerida. Kui eesmärk ei ole saavutatud, siis mõtleme, et oleme läbikukkujad, pole piisavalt head, targad, ilusad jne. Nii võib tekkida väärtusetuse tunne.
 
​
Mis võib olla lahenduseks? Positiivsed alternatiivid võivad olla:
 
1. Arenda häid harjumusi. Uuringud näitavad, et kõikidest pettumustest elus pole õnnelikkusele toksilisemat kui pettumus iseendas, kui me ei suuda elada oma ideaalide ja ootuste järgi. Lahenduseks ei saa aga olla veelgi suurem ponnistus ja klammerdumine eesmärkide külge, vaid loobuda planeerimisest ning selle asemel arendada häid harjumusi, mis igapäevaselt loovad heaolu ning õnnestumisi. Selliste lihtsate harjumuste alla kuuluvad näiteks hommikused rutiinid, töötamine ülesannete tähtuse järjekorras, meditatsioon jne. 

2. Sea positiivsed kavatsused. Me peame eristama kavatsusi ja eesmärke. Kavatsus on suund, mida mööda soovime minna, soovitavalt sisemise innuga. Inimesed on sageli segaduses ja neile pole selge, kuidas nad soovivad elada ja seetõttu fookus eesmärkidele ei aita kavatsusi ka paremini mõista. Kui inimese eesmärgid on: “tahan olla rikas”, “leida ideaalne partner”, siis nad ei mõista, et nad just kirjeldasid oma elus hetkel oleva probleemi tagajärge. Nad ei mõista, et positiivseks muutuseks on vaja muuta iseennast. On ütlus, et sa ei saa elus seda, mida sa tahad, vaid seda, mis sa oled. 

3. Keskendu sisemistele, mitte välistele tasudele. Kui me keskendume eesmärkidele, millel on välised tasud (näiteks raha või materiaalsed hüved), siis see võib sageli viia rahulolematuse või pettumuseni, sest neil on ajutine mõju. Nagu näitavad uuringud, näiteks Daniel Pinki poolt läbiviidud, siis sisemisel rahulolul on kestvam ja tugevam mõju. 

4. Arenda pigem hea protsess (teekond), mitte eesmärk (sihtpunkt). Sarnaselt harjumustele, arenda protsessi või süsteemi isiklikus ja professionaalses elus – kuidas psühholoogiliselt ja emotsionaalselt toime tulla nii edu kui ebaeduga, kuidas arendada vastupidavust, ületada takistusi ja vastasseise jne. 

5. Ela olevikus, ära analüüsi mineviku ebaõnnestumisi või tuleviku eesmärkide saavutamist. Aja kulutamine mõttetööle, miks varasemaid eesmärke pole saavutatud, ei oma erilist väärtust, sest tingimused ja tegurid siis ja praegu pole kunagi samad. Samamoodi võib liigne püüd tulevikku ette kujutada tekitada ärevust  ja tekitada pimedust selle suhtes, mis on olemas juba praegu.
 
6. Arenda positiivset meelelaadi. Carol Dweck’i uuring näitab, et avatud ja arenev meelelaad võib maksimeerida inimese edu ja heaolu ning vastupidi. Suletud meelelaad on sageli inimestel, kes on kinni oma eesmärkides. 

7. Mõõda pigem samme, mitte eesmärkide saavutamist. Üks kõige tõsisem probleem eesmärkide mõõtmisega on “kõik või mittemidagi” mõtlemine. Kõik, mis jääb eesmärgi saavutamisele alla, tekitab psühholoogiliselt ebaõnnestumise seisundi ja see mõjub demotiveerivalt. Selle asemel mõõda oma edusamme näiteks päevas või mõne muu lühikese perioodi jooksul. See võib anda rohkem positiivset tulemust ja motivatsiooni. 

8. Vali oma tähelepanu valdkond, mitte eesmärk. Max Bazerman uuris kolleegidega eesmärkide püstitamise puudusi ja nad toovad välja: “Eesmärk defineerib tulemuse, mida soovid saavutada; tähelepanu valdkond määratleb tegevused, mille peale soovid oma aega kulutada. Eesmärk on tulemus, tähelepanu valdkond on teekond. Eesmärk viib su tulevikku, mida kavatsed saavutada, tähelepanu valdkonnas oled olevikus.” 
 
Allikas Fulfillment Daily

Veel artikleid:
​Miks tasuks vältida igavat tööd?
5 peamist viga karjäärimuutuste tegemisel