Praegu on kummaline aeg, kus osa inimestest püüab leida lisateenimise võimalusi või koristab kodus kappe, teised aga töötavad läbipõlemise äärel.
Sellised nõuanded, mis tavaelus võiksid viimasel juhul olla abiks, on täna paljuski kasutud, sest äärmuslikus olukorras pole võimalik hoida töö ja pereelu tasakaalu või leida endale toredaid hobisid. Püüdsime leida mõned lihtsad tehnikad, mille abil hullumeelse töötempo juures natukenegi endale kergendust leida. On väga oluline, et ka tööpäeva ajal oleks mõningaid hetki, kus me saame taastuda. Kui kogu taastumine jääb peale tööd või napile uneajale, siis organism ei jõua välja puhata. Seetõttu on väga tähtis toetada ennast ka tööpäeva jooksul. Mõned soovitused: 1. 30 sekundi harjutus, et rahustada meeli: pööra korraks tähelepanu endale ja kui tahad, võid korraks silmad sulgeda. Tunneta oma keha soojust alates pealaest kuni varbaotsteni, võid soojuse juhtida ka nähtamatute juurtega maa sisse. Selline lühike harjutus aitab rahuneda ja üleskeeratuse tunnet vähendada. Võta endale mõned sellised hetked päeva jooksul. 2. Teine harjutus, mida samuti saab teha kiiresti ning mis aitab rahuneda: hinga viis korda sügavalt sisse ja välja. Nii sügavalt kui saad. 3. Uuringud näitavad, et looduses viibimine või looduse vaatlemine avaldab ajule rahustavat mõju juba 4-7 minuti jooksul, ilma et inimene ise midagi tegema peaks. Kui võimalik, leia need mõned minutid kasvõi aknast välja vaatamiseks. 4. Kui pöörled nagu orav rattas, siis võib minna meelest selliseid mikropause võtta ja seetõttu on hea panna endale meeldetuletused. Ka võib kiirel ajal tekkida vastumeelsus pause tekitada, siis tuleb ennast distsiplineerida, sest see on sinu vaimsele tervisele hädavajalik. 5. Tõsta lõug üles, kui on vaja distantseeruda oma emotsioonidest. 6. Kui sinu töö võimaldab, siis rühmita oma töid. Pool tundi vastad e-kirjadele, järgmised pool tundi teed vajalikke telefonikõnesid ning vahepeal pead mikropause. Kindel töörütm vähendab väsimist ja kasvatab kontrolli tunnet oma töö üle. 7. Toeta oma organismi tervisliku söögi ja joogiga. Siis saab keha paremini pingelise ajaga hakkama. Tervist ja jõudu!
0 Comments
Tänaseks on selge, et koroonaviirusest tulenev kriis puudutab ühel või teisel moel meid kõiki. Teeme ümber reisi- või kultuuriürituste plaane, mis oleks meile pakkunud elamusi ja aidanud akusid laadida argipäevaks.
Tööelus mõjutab see aga meid väga erinevalt:
Kindlasti on abiks ka kõik eneseabi tehnikad, mis aitavad stressiga toime tulla. Meeleteadlikkuse (mindfulness) harjutused, liikumine, muusika kuulamine ja tants ning näiteks looduses olek või looduse vaatlemine avaldab uuringute põhjal juba 4-7 minuti pärast rahustavat mõju. Kui stress läheb liiga suureks, siis abi saamisega tasub alustada peaasi.ee-st
Ükskõik, millisesse gruppi praegu kuuluda, kõige olulisem on hoida enda ja kaaskodanike tervist. Ja loodame kiiret lõppu kriisile! Tööde ja ülesannete nimekirjad on tegelikult kasulikud. Me saame üles kirjutades vabastada mälu kohustusest asju meeles pidada ja süstematiseerida seda, mis vajab kiiret reageerimist ning millega tegeleda hiljem.
Kui aga vaja-teha ülesannete nimekirjad on lehekülgede pikkused, sisemine paine kõike täiuslikult teha suur, siis võib sellest kujuneda kohustuste taak, mis ei aita koormust vähendada, vaid pigem kasvatab seda. The Guardian'is kirjutab käitumisteaduste professor Pragya Agarwal oma kogemustest. Ta on üles kasvanud Indias, tema ema pidas väga oluliseks head haridust ning selle nimel tõi pere ka ohvreid, elades kõik koos väikeses üüritoas, töötades puhkusteta, rääkimata mingistki luksuse lubamisest. Kolmest tütrest vanimana tundis Pragya vastutust pere tuleviku eest, ta pidi ennast igal sammul tõestama ning läbikukkumine ei tulnud kõne allagi. Juba noorena hakkas ta tegema üksikasjalikke tegevusnimekirju kirjutades sinna näiteks “lugeda kaks raamatut”, “tegeleda üks lisatund matemaatikaga” jne. Kuigi ülesandeid sai peale tegemist maha kriipsutada, ei läinud nimekirjad sugugi lühemaks. Nii sai ülesannete nimekirjadest nagu toksiline suhe kellegagi, kes elus täielikult kontrolli üle võtab. Hoolimata edusammudest akadeemilises karjääris, kaksikute sünnist, TEDx kõnelejaks kutsetest, raamatu lepingust ja paljust muust, ei suutnud Pragya oma saavutusi hinnata ning jätkas lõputute ülesannete nimekirjade koostamist kuni sai aru, et oma vaimse tervise nimel tuleb teha muutus. Lahendus leidus tehtud asjade nimekirjas. Ta hakkas igal reedel kirjutama üles asju, millega oli nädala jooksul hakkama saanud. Alguses oli raskusi isegi tegevuste meenutamisega, aga tasapisi hakkas nimekirja lisanduma asju nii professionaalsest kui ka isiklikust elust. Selle asemel, et koguaeg mõelda, mida veel on vaja teha, hakkas ta märkama ja tähistama seda, mida on ära teinud. See ei ole imerohi, mis lahendab kõik probleemid, aga see on üks väike samm, mida saab enda töö väärtustamise ja hea enesetunde nimel teha. Kui jaksasid lastega mängida, kuigi olid tööpäevast väga väsinud, jäid kliendiga suheldes rahulikuks, kuigi olukord oli konfliktne või said aruande valmis, siis tasub need saavutused kirja panna ning ennast sellega tunnustada! Äge, et on esmaspäev. Juht on super. Mulle meeldivad nõupidamised.
Selliseid lauseid ei kuule just sageli tööl kohvinurgas. Pigem on kombeks tööst rääkida negatiivses võtmes. Kas ajab töökaaslane närvi, juht käitub ebaõiglaselt ja vahel lihtsalt ei viitsi midagi teha. Tööpsühholoog Heli Hannoneni meelest on nähtusele mitu seletust. Üks neist on aju omadus, mida kutsutakse negatiivsuse eksitajuks. Aju on üles ehitatud nii, et me oleme tundlikumad ohtudele kui positiivsetele asjadele. See on evolutsiooni käigus arenenud omadus. Ohtudele tundlikult reageerimine on aidanud püsida elus, seetõttu keskendub töötaja tähelepanu pigem sellele, mis on halvasti. Samas usub Hannonen, et põhjus võib olla ka kultuuris. Kultuuri juurde kuulub, et tööelus on loomulikum väljendada pigem negatiivseid kui positiivseid asju. Kui teised virisevad lõuna ajal ajapuuduse ja IT probleemide üle, siis nagu ei tihka öeldagi, et minu meelest on töötempo sobiv ja uue programmi kasutamine mugav. Lisaks on virisemine kerge. Palju lihtsam on vinguda, kui hakata probleemide põhjuseid lahendama. Kuidas sobiks kaebetund? Mõistlikul määral ei ole virisemises midagi halba. Ka tööl võib olla lihtsalt inimene, kellel vahel süda täis saab. On oluline, et negatiivseid tundeid saaks väljendada. Kui saab teistelt tuge, siis ei ole enam nii raske. Virisemine on oluline ka seetõttu, et see toob välja kitsaskohad. Kui omavahel ei räägitaks sellest, kui ebaõiglaselt on puhkuseajad paika pandud, siis tõenäoliselt tehtaks samamoodi ka järgmisel aastal. Ärritusse ei saa aga jääda kinni, sest pikema aja jooksul see vaid halvendab enesetunnet. Nii on mõnedes töökohtades virisemine piiratud ühiselt kokku lepitud ajaraamidega, näiteks veerand tundi virisemiseks. Mõte on, et kokkulepitud aja jooksul saab rääkida sellest, mis tekitab rahulolematust ning seejärel otsitakse probleemidele lahendusi. Ainult virisemine või kaebamine ei aita, seetõttu oleks vajalik pöörata pilk lahendustele. Tänulikkuse päevik võib aidata Õnneks võib asjatust virisemiseharjumusest lahti saada. Juba seegi võib aidata, et seda omadust märgata. Ühes meeskonnas otsustati, et kui kohvipausi ajal hakatakse jälle ebameeldivast rääkima, siis keegi tuletab meelde, et räägime positiivselt. Positiivsust võib õppida, isegi kui loomupäraselt oled pigem Toriseja. Rõõmu pakkuvatele asjadele tuleks tähelepanu pöörata teadlikult. Üks viis on kirjutada iga päev üles asju, mille eest oled tänulik. Tänulikkuse päevik võib aidata negatiivsusesse kinni jäänud meelt nägema õnnestumisi. Tänapäeval on harva nii, et kõik on halvasti. On palju head, mida peame enesestmõistetavaks. Vinguvaid kolleege ei saa muuta rõõmupallideks, aga ka nende tuju võib mõjutada: “Tereta, täna ja kiida.” Allikas: lily.fi Omakasupüüdlikule inimesele on teised inimesed vaid vahend oma huvide saavutamiseks. Ka valetamine on lubatud, kui sellest on kasu. Kas on võimalik selliste inimestega hakkama saada? Ja kas ise oled aus?
Eetika ekspert Antti Kylliäineni tööks on analüüsida, mis teeb elu heaks ja ta koolitab meeskondi paremini töötama. Ausus on tema hinnangul oluline ka meeskonnas, aga ainuüksi sellest heaks koostööks ei piisa. Peab küsima, mis on aususe eesmärgiks? Ausus ei ole hea siis, kui seda kasutatakse halbade eesmärkide saavutamiseks. Näiteks välja rääkimine, mida üks kolleeg teise kohta kohvinurgas ütles. See on aus, aga mitte hea. Samuti võib olla kolleegi varajasele töölt lahkumisele tähelepanu pööramine vajalik, kui selle eesmärgiks on õiglus, aga kahjulik, kui selle taga on kättemaksuhimu. Kui selliste probleemidega töökohas kokku puutuda, siis võib olla abiks küsimus: Mis juhtuks, kui kõik käituksid nii? Kas ettevõte saaks niimoodi toimida? Väiksemast ebaaususest võib rääkida asjaosalisega, suuremast juhiga. Pea liiva alla peitmine ei tee asju paremaks ega päästa vastutusest. Väikeste valikute ja tegudega loob inimene oma elu ja muudab maailma, ütleb Kylliäinen. Kas äri on lihtsalt äri? Aga kui tööandja arvab, et toote vigu ei saa avalikustada? Kaup jääb katki, kui asi välja tuleb? Uuring on edukas, kui numbreid ilustatakse? Või on töökohas nii palju võimuvõitlust, et tuleb kaasa mängida? Selle peale tasuks küsida, kas töökoht, kus saab hakkama ainult valega, on sinu panust väärt? Nii mõnigi vastaks, et ei ole muud võimalust. Äri on äri ja kusagilt tuleb leiba teenida. Elu ongi raske. Tõsi, vahel ongi nii raske, et häid valikuid ei ole. Aga tõest ei tasuks kunagi loobuda. Töös ei ole sa asendamatu Antti Kylliäinen soovib endale meelde tuletada suurt pilti: Milleks kulutad oma elu? Mida soovid, et sinust mäletataks? Kui sured ootamatult, siis on paari nädalaga sinu tööle asendaja leitud. Aga sinu pere peab sind alati meeles. Kas oleksin 88 aastasena rahul oma eluga, kui andsin kinga 50-le inimesele, müüsin oma elutöö rahvusvahelisele ettevõttele ja nüüd joon veini Tais? Lapsed ei tunne mind, sest ma ei olnud kunagi kodus. Sügavamalt on aususe puhul küsimus inimese- ja maailmakuvandis. Me ei ole siin üksi. Me kuulume alati mingisse gruppi. Üks eetika põhiküsimusi on, kuidas saada ühist kasu kõigile. Kas oled päriselt aus? Tee test:
Allikas: Hyvä terveys Jätkame kümne kõige mõjukama teadustööde tulemusega, mis avaldati 2019-l aastal ja mis puudutavad kvaliteetset ja sisukat elu. Esimese osa ülevaatest leiad siit. Mida veel on hea teada, et elada õnnelikumalt? Valiku on teostanud Berkeley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine.
Partneri vaimne tervis mõjutab sinu eluiga Armastajad on omavahel seotud ning uuring näitab, kui sügavale see seos läheb. Vastavalt uuringutele mõjutab partneri heaolu sinu füüsilist tervist. Olga Stavrova Tilburgi ülikoolist analüüsis üle 4300 paari andmeid, et uurida seoseid ühe partneri eluga rahulolu ning tema partneri eluea vahel. Partneri rahulolu eluga mõõdeti konkreetsel ajahetkel ning teise partneri eluiga sellele järgneva kaheksa aasta jooksul. Tema uuringu tulemused olid üsna märkimisväärsed. Kui parter oli märgatavalt rahulolev, oli inimese suremise tõenäosus järgneva kaheksa aasta jooksul 13% madalam. Seda ei mõjutanud inimese vanus, rahvus, sotsiaalmajanduslik staatus või tervis hetkel, kui partneri rahulolu mõõdeti. Ka inimese enda rahulolu on suremusega seotud, aga uuringu analüüsidele põhinedes on õnnelik partner isegi olulisem tegur, mis aitab meil kauem elada. Eelmisel aastal avaldati ka teine sarnane uurimus, mis näitas, et palju partneri negatiivseid tundeid võib lühendada inimeste eluiga. Põhjust, miks see nii on, teadlased veel ei tea. Võib-olla on õnnelikel inimestel tervislikumad elustiili valikud või põhjustavad partneri negatiivsed emotsioonid stressi. Oluline on, et kui soovime elada kauem, siis tasub keskenduda mitte ainult enda heaolule, vaid ka partneri omale. Andestavamad inimesed magavad paremini Kui sul on probleeme magama jäämisega, siis ehk püüad lugeda lambaid või kuulata unemeditatsiooni. Aga uuring näitab, et on veel üks praktika, mida võid proovida ja selleks on andestamine. Teadlased palusid enam kui 1400 ameeriklasel hinnata, kui suure tõenäosusega nad on valmis andestama endale oma eksimusi ning andestama neile, kes on neile haiget teinud. Osalejad vastasid ka küsimustele oma unekvaliteedi, tervise ja eluga rahulolu kohta. Inimesed, kes olid andestavamad, magasid paremini ja kauem ning neil oli ka parem tervis ning kõrgem rahulolu eluga. Kui me ei andesta, siis kipume hekseldama ebameeldivaid mõtteid ja tundeid nagu viha, süüdistamine ja kahetsemine. Uuring näitab, et pahameel või kibedus võivad meie unekvaliteeti ja heaolu kahjustada, samas kui andestamine mõjub meie unele ning tervisele hästi. Lapsed, kes tegelevad loominguga, tunnevad ennast paremini Kui lapsed jõuavad põhikooli ikka, siis kipub neil enesehinnang langema ning nad ei tunne ennast väärtuslikuna, sest nad hakkavad ennast teistega võrdlema ja sotsiaalmeedial on selles oma roll. Hea uudis lapsevanematele ja õpetajatele on avaldatud väljaandes Annals of the New York Academy of Sciende, mis ütleb, et loominguga tegelemine võib kasvatada laste enesehinnangut. Teadlased intervjueerisid üle 6000 11-aastase lapse Suurbritannias. Lapsed vastasid oma enesehinnangu kohta, samuti selle kohta, kui sageli nad kuulasid või mängisid muusikat, joonistasid, tegid käsitööd või lugesid raamatuid. Lapsed, kes tegelesid loominguliste asjadega enamus päevadest, olid märgatavalt suurema tõenäosusega kõrgema enesehinnanguga kui need, kes harvem nendega tegelesid. Ning ei olnud üldse tähtis, kas laste tulemused oma harrastustes olid head või mitte. Teadlased arvavad, et loominguga tegelemine paneb meid ennast tundma ainulaadsete ja hakkama saajatena ning julgustab meid saavutama ka teisi eesmärke. Teised uuringud on leidnud, et loomingulised tegevused parandavad õppimist – eriti madala sissetulekuga noorte seas – ning soodustavad kognitiivsete võimete arengut. Tänulikkuse tunne muudab meid ausamaks Tänulikkus on rõõmu tundmine millestki heast, mis tuleneb kellegi teise jõupingutusest. Uuringud näitavad, et see tunne alandab vererõhku, parandab suhteid, toimetulekut jpm. 2019-l aastal lisas sotsiaalpsühholoog David DeSteno Northeastern’i ülikoolist tänulikkuse kasutegurite nimekirja veel ühe nähtuse – aususe. DeSteno meeskond viis läbi eksperimendid, milles jagas osalejad erinevatesse gruppidesse, kes said erinevaid ülesandeid ning igas eksperimendis oli grupp, kus osalejaid aidati, nii et neil oli põhjust olla kellelegi tänulik. Seejärel kontrolliti kõikide osalejate ausust. Tulemuseks oli, et mida tänulikumana osaleja ennast tundis, seda vähem oli ta valmis petma ning nendes gruppides, kus inimesi ei aidatud, oli petmist rohkem. DeSteno ütleb, et tänulikkus võib olla positiivne “müks” aususe poole. Eesmärkide nägemine teekonnana paneb neist suurema tõenäosusega kinni pidama Heaoluni viivad sageli eesmärgid. Mõned eesmärgid on selgelt mõõdetavad –võtta alla viis kilo, leida uusi sõpru jne. Aga kui eesmärgid on saavutatud, siis need tunduvad kui lõpetatud ettevõtmised ning me võime vähem olla motiveeritud kinni pidama harjumustest, mis meil aitasid sihte saavutada. Uuring, mis avaldati väljaandes Journal of Personality and Social Psychology leidis viisi, kuidas inimesed hoiaksid eesmärke isegi siis, kui uhkus saavutatust on möödunud. Kuue erineva eksperimendi abil uurisid teadlased Stanfordi ülikoolist üle 1600 inimest, kellel olid erinevad eesmärgid. Peale eesmärkide saavutamist jagasid teadlased nad kolme erinevasse gruppi. Ühte gruppi paluti kirjeldada oma eesmärgi saavutamist kui teekonda, teist gruppi kui sihtpunkti ning kolmas grupp ei kasutanud mingit metafoori. Teadlased leidsid, et eesmärkide nägemine teekonnana aitab meid hoida häid harjumusi ka siis, kui oleme need saavutanud, sest kaks kuud hiljem oli sellel grupil õnnestunud harjumusi paremini hoida kui kahel teisel grupil. Teekonna metafoor aitas inimestel tunda isiklikku arengut, muutumise tunnet ning õppida kogemustest. Palju on uuritud, kuidas saavutada eesmärke, see uuring aitab meid mõista, kuidas hoida kasulikke harjumusi ka siis, kui eesmärgid on juba saavutatud. Berkeley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine valis välja kümme kõige mõjukamat teadustööde tulemust, mis avaldati 2019-l aastal ja mis puudutavad kvaliteetset ja sisukat elu.
Milline tee viib õnnelikuma elu ning hoolivama ühiskonnani? Me kipume eelistama lihtsaid lahendusi: näiteks et olla tervem, me toitume tervislikult. Aga allpooltoodud uuringute tulemused näitavad, kui mitmetahulised ja omavahel seotud võivad olla meie suhtumine ja käitumine ning nende mõju meile ja meie suhetele. Esimesed viis mõjukamat uuringute tulemust on (ei ole tähtsuse järjekorras): Õnnelikud inimesed on valmis rohkem panustama sotsiaalsete probleemide lahendamisse. Õnne otsingut peetakse sageli enesekeskseks ja teistega mitte arvestavaks tegevuseks. Aga uus uuring, mis on avaldatud väljaandes The Journal of Positive Psychology, vaidlustab selle seisukoha. Selgub, et õnnelikumad inimesed võivad soovida enam panustada olulistesse asjadesse ja neil on ka rohkem energiat seda teha. Uuringuid läbi viinud juhtiv teadlane Kostadin Kushlev ütleb, et sageli on levinud rumal uskumus, et me ei peaks keskenduma inimeste heaolule, sest siis nad ei ole motiveeritud enam midagi tegema. Teadustöö aga näitab vastupidist – õnnelikum olemine viib suurema aktiivsuseni. Erinevad uuringud näitasid, et inimesed, kes tundsid ennast õnnelikumana, olid teinud ja kavatsevad teha ka tulevikus tegevusi nende jaoks olulistesse eesmärkidesse panustamiseks ehk et nad olid ühiskondlikult aktiivsemad. See kummutab laialt levinud arvamuse, et negatiivsed emotsioonid panevad tegutsema, vastupidi – õnnelikkus annab meile energiat positiivse panuse tegemiseks maailmas. Pikas perspektiivis pole mitmekesisus probleem Kas usaldus ja ühtekuuluvus eeldavad etnilist ja usulist homogeensust, nagu paljud väidavad? Uuringus, kus kasutati 22 aasta andmeid üle sajast riigist, analüüsiti, kuidas inimesed reageerivad kasvavale mitmekesisusele nende ühiskonnas. Nad leidsid, et alguses põhjustab mitmekesisus tõesti probleeme ja inimesed kogevad elukvaliteedi langust, väiksemat usaldust naabrite, võõraste ja institutsioonide vastu. Aja jooksul, hakkavad kogemused muutuma positiivseks. See võib võtta aega umbes kümme-kaksteist aastat. Inimesed saavad kontakti uustulnukatega ning hakkavad neid inimestena hindama. Uuringu kaasautor, Yale’i ülikooli psühholoog Douglas Massey ütleb, et see ei tähenda, et selline protsess toimuks lihtsalt iseenesest. Tulemused sõltuvad liidritest ühiskonnas. Kui liidrid kujutavad tulijaid ohuna ning tegutsevad selle nimel, et neid ühiskonnast isoleerida või eemaldada, siis see vaid pikendab stressi, mis lühiajaliselt tekib erinevustest ning ei võimalda tekkida kasul. Aukartuse tunne tekitab positiivseid muutusi meie ajus Kui inimesed tunnevad aukartust, on nad vähem keskendunud iseendale ning rohkem ühenduses laiema maailmaga. Uuringus, mis avaldati väljaandes Human Brain Mapping, uuriti aju hetkel, kui inimesed tundsid aukartust. Michiel van Elk Amsterdami ülikoolist koos kolleegidega viis läbi funktsionaalse magnetresonantstomograafia 32-l inimesel, kellest osale näidati aukartust äratavaid loodusvideoid, teistele naljakaid loomi ning kolmandatele neutraalseid maastikke. Tulemused näitasid, et naljakate loomade või neutraalsete maastike videoid vaadates aktiveerusid ajus need piirkonnad, mis on seotud mõtete rändamise ning enese peale mõtlemisega, aukartust äratavate loodusnähtuste vaatamine aga aktiveeris neid piirkondi tunduvalt vähem ning inimesed olid märksa enam kaasahaaratud. Aukartuse kogemine võib olla lahenduseks, kui soovime eemalduda oma igapäevastest probleemidest ja stressist. Enda eest hoolitsemine tüütab ära, teiste eest mitte Üks tegur, mis mõjutab meie õnnetunnet, on see, kui kiiresti me kohandume heade asjadega elus. Psühholoogid nimetavad seda hedonistlikuks kohandumiseks: see on põhjus, miks lemmikrestorani külastamine iga päev võib olla huvitav alguses, aga aja jooksul muutub rutiiniks ja isegi igavaks. Uuring, mis avaldati väljaandes Psychological Science, järeldab, et hedonistliku kohanemise seisukohalt ei ole kõik tegevused võrdsed. Võrreldes endale pakutava meeleheaga tekitab teistele hea tegemine enam pikaajalist rahulolu. Teadlased tegid mitmeid eksperimente ning nende tulemuseks oli, et kui inimesed kogesid, et nende tegevus teeb head teistele, siis nende õnnetunne säilis või isegi kasvas, samal ajal kui enesekesksete tegevustega õnnetunne aja jooksul vähenes. Uuringu autorid ütlevad, et andmisest tulenev õnnetunne säilib ja meil ei teki harjumuse või iseenesestmõistetavuse tunnet nagu iseenda meelehea puhul. Loomulikult ei tähenda see, et me ei tohiks endale kunagi midagi head teha, vaid aja jooksul selle positiivne mõju väheneb. Optimaalne viis meie heaolu seisukohalt on leida õige tasakaal enese ja teiste eest hoolitsemisel. Hooliv lahkus teiste vastu aeglustab vananemist Aastaks 2021 on ülemaailmne vananemisvastaste toodete turg üle 330 miljardi dollari. Uuring aga näitab, et on odavam viis nooruslikkuse säilitamiseks: armastuse-lahkuse meditatsioon, mille eesmärgiks on kasvatada enda ja teiste suhtes südamlikke positiivseid emotsioone. Teadlaste meeskond North Carolina ülikoolis mõõtis telomeere kolmel grupil: armastuse-lahkuse ja kohaloleku (mindfulness) meditatsioonide praktiseerijatel ning kontrollgrupil. Telomeerid on DNA kompleksid igas rakus, mis kaitsevad seda igapäevase kulumise eest, kogu eluea jooksul muutuvad telomeerid järjest lühemaks. Mida lühemaks jäävad telomeerid, seda lähemal on suremise tõenäosus. Hea on aga teada, et teatud käitumine ning elustiilivalikud aeglustavad telomeeride lühenemist või isegi pikendavad neid. Uuringus selgus, et telomeeride pikkus lühenes kõigis gruppides, mis on loomulik protsess aja jooksul, aga armastuse-lahkuse meditatsiooni praktiseerijatel see ei lühenenud süsteemselt ja nii palju ning seega see natuke aeglustas inimeste vananemist. Seega olles lahkemad ja sotsiaalselt ühenduses aitab hoida meid nooremana. Läbipõlemisest räägitakse üha enam. Peaks rääkima ka sellest, kuidas väsitab töötus ja pidev tööotsimine. Mis aitaks hoida töötu jaksu?
Kindlasti põhjustab töötus stressi ja kui see kestab pikalt, siis võivad ammenduda inimese sisemised ressursid ning see viib kurnatuseni. Kui rääkida töötust, siis ei saa siiski rääkida tööstressist või tööst läbipõlemisest, sest puudub suhe tööga. Töötusest tingitud kurnatus ei ole aga mingil moel väiksema kaaluga probleem. Stressi võib vaadelda erinevatest vaatenurkadest. Ühe teooria järgi tekib stress olukordades, mida inimene peab oluliseks, aga raskeks või ohustavaks ning millega hakkama saamiseks pole piisavalt oskusi või kogemusi. Üldistades võib stressiga toime tulla kolmel viisil: püüda lahendada stressitekitavad probleemid, leevendada stressi poolt tekitatud sümptomeid ja mõjutada seda, kuidas stressitekitavasse olukorda suhtutakse. Need viisid sobivad hästi nii töö- kui ka töötuse stressiga toimetulemiseks. Tööstressi puhul rõhutatakse, et tuleb hoolitseda piisava taastumise eest. See tähendab, et aju, keha ja meel saab tööst välja lülituda ja energiat koguda. Ka töötu ei pea tööotsimisega tegelema kogu aeg. Kui tööotsimisele on kulutatud terve tööpäev ehk kaheksa tundi, siis seejärel oleks aeg hoolitseda enda jõu taastumise ees – just nagu teevad tööl käijad. Enda välja lülitamine on taastumise puhul oluline. Töötu puhul tähendab see välja lülitamist tööotsimisest ja muretsemisest töö leidmise üle. Õhtul ja enne magamaminekut ei tasu läbi surfata tööotsinguportaale ega viimistleda CV-d. Loomulikult on kerge soovitada lõpetada muretsemine teatud kellaajaks, aga selle teostamine on raske. Muretsemist saab ja tasub mõjutada. Kui murettekitavad asjad tulevad meelde puhkusele mõeldud ajal, näiteks magamamineku eel, siis on hea need üles kirjutada. Endale võib öelda, et tegelen selle teemaga homme edasi. Taastuda aitab ka see, kui tegeleda meeldivate asjadega. Eriti hea oleks, kui need paneksid kaasa mõtlema – näiteks keelte õppimine, tantsimine ja sport on selleks head hobid. Ka niisama jõudeolek on vajalik. Piisav liikumine, uni ning tervislik toitumine on olulised elusituatsioonist hoolimata. Kui töötus kestab ja inimene on kandideerinud arvukatele töökohtadele tulemusteta, hakkab see negatiivselt mõjuma enesehinnangule. Siis on eriti tähtis tuletada meelde oma tugevaid külgi. Meil kõigil tasub alustada päeva naeratusega oma peegelpildile. Mõtteid peaks teadlikult juhtima asjadele, mis on hästi. Elus on ka teisi olulisi asju peale töö. Allikas: ttl.fi Ülitundlikkus on omadus, mida esineb umbes 15-20% elanikkonnast - seega ei ole see väga haruldane.
Ülitundlikkusest räägitakse siis, kui inimesel on kaasasündinud kalduvus tugevalt reageerida näiteks ümbritseva keskkonna häältele või valgusele, uudistele või ka oma mõtetele ja tunnetele. Ta elab sisse teise inimese maailma ja jälgib ümbritsevat pidevalt. Ülitundlikkuse all ei mõisteta siiski aistingute keskmisest paremat toimimist, vaid närvisüsteemi tundlikku reaktsiooni. Tundlikkus ei ole haigus või puue ning seda ei diagnoosita. Sageli on ülitundlikud inimesed introverdid ja tagasihoidlikud, aga ka see ei pea alati paika: tundlik inimene võib olla ka vägagi sotsiaalne. Ülitundlikkust on palju uurinud USA psühholoog Elaine Aron ja näiteks Soomes on moodustatud ka ülitundlike inimeste ühing. Ülitundlikel inimestel on väga tugev sisemine motivatsioon. Tööelus on ülitundlikkusega seotud nii võimalused kui ka väljakutsed. Ülitundlike inimeste jaoks on olulisemateks teemadeks jaksamine ja väsimine. Tundlik inimene jaksab teha palju tööd, on paindlik ja kohusetundlik töötaja ning kannatab raskeidki pingeid, aga tundlikkuse tõttu on ta aldis suurele väsimusele. Juhi ülesandeks on panna neid omadusi tähele näiteks töö ja koormuse planeerimisel. Paljudel tundlikel inimestel on väga tugev sisemine motivatsioon. Nad ei vaja niivõrd välist motiveerimist kui pigem julgustamist. Parim variant on, kui ülitundlik inimene saab ise kujundada oma tööd ja töö tegemise viise. Tundlikkus ei ole probleem Paljud ülitundlikud inimesed tunnevad ennast mingil moel eraldiolevana või teistsugusena, kuna nende maailmakogemust on raske edasi anda neile, kes ei ole samal moel tundlikud. Meeskonna aktsepteeriv, julgustav ja heatahtlik õhkkond on eriti olulised ülitundliku inimese edukuse seisukohalt. Ta saab oma võimeid parimal moel rakendada erinevusi austavas töökeskkonnas. Tundlikkuse tunnistamine ja sarnaste inimeste leidmine kasvatavad eneseteadvust ja –hinnangut. Siis suudab ta ka paremini hoolitseda oma jaksamise eest. Vahel võib juhtuda, et ka juht ise on ülitundlik. Sellisel juhul on tal paremad võimalused ära tunda sama omadust alluvates. Tundliku inimese jaoks ebasobiva töökeskkonna näitena võib tuua telefoniteenindust avatud kontoris. Ka seda ei pea tingimata välistama, aga oluline on jälgida, et on piisavalt võimalusi taastuda, enda eest hoolitseda ja üksi olla. Vastutus ülitundliku inimese tööheaolu eest on nii inimesel endal kui ta tema juhil. Allikas: Työpiste Elu võib olla stressirohke. Ükskõik, kas stressi põhjustab liiga suur töökoormus, liiga vähe vaba aega, vanemlikud kohustused või terviseprobleemid, vahel võib olla päris raske emotsioonidega toime tulla.
Tänapäeval kasutavad paljud stressiga toimetulemiseks meditatsiooni või mindfulnessi rakendusi. Kuid mitte iga kohaloleku praktika ei ole ühtemoodi tõhus, järeldatakse uues uuringus. Uuringus värvati juhuvalikuga osalejateks 137 erinevas vanuses täiskasvanut, kes tunnistasid, et nad on stressis. Nad pidid tegema ühte kolmest: osalema kaheksanädalasel Mindfulness-Based Stress Reduction (MBSR) kursusel, kus nad õppisid tähelepanu pöörama käesoleva hetke kogemustele aktsepteerival, kriitikavabal viisil; osalema MBSR kursusel ilma aktsepteerimise praktiseerimiseta või mitte kusagil osalema. Kursused sisaldasid mitmeid õpetusi, näiteks kuidas pöörata tähelepanu hingamisele ja keha aistingutele ning kuidas süüa või jalutada teadlikult. Lisaks pidid osalejad ka õpitut praktiseerima. Enne, pärast ja kursuse käigus vastasid osalejad viis korda päevas, kui stressis nad ennast sel hetkel tundsid ja kas nad on kogenud stressitekitavaid olukordi pärast eelmist küsimustele vastamist. Kuigi kõik grupid kogesid vähem stressi ja vähem stressitekitavaid olukordi, siis inimestel, kes osalesid MBSR kursusel, kus õpetati tähelepanu pöörama käesoleva hetke kogemustele aktsepteerival viisil, olid märgatavalt paremad tulemused kui kahel teisel grupil. Uuringu üks autoritest Emily Lindsay ütleb, et õppida aktsepteerima käesoleva hetke kogemusi on väga oluline stressi vähendamiseks. Kohaloleku praktikad, mis rõhutavad aktsepteerimist, õpetavad meile kriitikavaba suhtumist oma kogemustesse. Me õpime mitte sildistama oma mõtteid, tundeid või kogemusi headeks või halbadeks ning mitte püüdma neid muuta või mingil moel vastupanu osutama. Paljud kohaloleku kursused sisaldavad tunnete ja kogemuste aktsepteerimise õpetust, aga need, mis ei sisalda, ei pruugi olla nii tõhusad. Käesoleva uuringu tulemused sobivad ka eelnevalt tehtud uuringute järeldustega. Inimesed, kes õpivad mitte ainult märkama, vaid ka aktsepteerima oma kogemusi, suudavad paremini keskenduda, mis on seotud heaoluga ning on vähem mõjutatud stressist – see tähendab, et stressi olukorras ei ole neil nii kõrge vererõhk, stressihormooni kortisooli tase ning negatiivseid emotsioone. Miks on tunnete ja kogemuste aktsepteerimine nii oluline? Lindsay arvab, et kui inimesed aktsepteerivad raskeid kogemusi, siis see võimaldab sellistel kogemustel hajuda, samas kui vastupanu muudab negatiivseid emotsioone hoopis tugevamaks. Ta lisab ka, et stressi aktsepteerimine aitab inimestel lõpetada keskendumise sellele, mis on halvasti ja märgata teisi tundeid, aistinguid ja mõtteid, mis samal ajal tekivad ning näha seeläbi nö suurt pilti. Aktsepteerimine ei ole saatusele alla andmine, näiteks rasket diagnoosi saades surmaga leppimine. Selline “aktsepteerimine” viib halvemate tulemusteni. Samuti ei ole see teiste inimeste halva käitumisega leppimine. See on pigem iseenda sisemiste kogemuste aktsepteerimine, mis aitavad mõista, kuidas vastata välistele tingimustele targemal moel. Näiteks, kui tunned viha ja aktsepteerid oma viha sellel hetkel, siis see võib aidata vältida teise peal välja elamist ning näha, et sinu tunded ei ole tema süü. Osal inimestest võib olla keeruline oma ebameeldivaid mõtteid ja tundeid aktsepteerida, aga MBSR kursusel õpetatakse tehnikaid, mis seda teha aitavad. Näiteks õpetatakse inimestele oma emotsioone rahulikul ja leebel toonil nimetama: “ma tunnen kurbust ja see on ok.” Lindsay arvab, et me peaksime aktsepteerimise tehnikatele rohkem tähelepanu pöörama mitte ainult kursustel, vaid ka siis, kui iseseisvalt praktiseerime. Allikas: Greater Good Magazine |