|
Puhkuste aeg on alanud ning on kuulda olnud arvamusi, et töötajad ei vajagi puhkust, kuna on nii pikalt saanud olla kodus ja tööd on olnud vähe. Nii see kindlasti ei ole, vastupidi - segadus, teadmatus, hirm enda ja lähedaste tervise ning majandusliku turvatunde pärast on tekitanud märkimisväärset stressi ning puhkuseks sunnitud kodusolemist kindlasti pidada ei saa.
Puhkuse eesmärgiks on võimaldada ennast tööst välja lülitada ning kehal, meelel ja peal puhata ning taastuda. On vähe neid, kellel see koroonakevadel õnnestus. Samuti võiks puhkuse veeta argipäevast mõneti erinevalt: minna reisile, spaasse, külastada kaugemaid sõpru-sugulasi jne. Ka see ei tulnud eriolukorra ajal kõne allagi. Selleks, et raske aeg seljatada ning väljapuhanud töötajatega uuele hooajale vastu minna, soovitame järgmist: Tööandjatele
Töötajatele
Meeskond võib küll ühiselt otsustada, et sellel suvel puhatakse lühemalt kui tavaliselt, et osaliselt järgi teha eriolukorras tegemata jäänud töö. Kindlasti aga ei saa soovitada puhkuse ära jätmist, sest peale rasket kevadet ilma suvepuhkuseta jäädes võib sügis-talvisel ajal töötajate väsimus kajastuda halvemas tervises, madalamas tootlikkuses, vigades ja kehvas klienditeeninduses. See ei ole aga kellegi huvides.
0 Comments
Kas sinu töökohas ja –ülesannetes on midagi sellist, mis rikub töö sujuvust ja turvalisust? Mis sinu töös tekitab füüsilist koormust? Milliseid võimalusi on sul ja meeskonnal töökoormuse vähendamiseks?
Luu- ja lihaskonnavaevused on aasta-aastalt oluline rahvatervise ja –majanduse probleem. Lisaks töölt eemalolekule põhjustavad need inimlikku kannatust ning tööefektiivsuse ja tootlikkuse langust. Luu- ja lihaskonna vaevuste ning nendega kaasnevate töö- ja tegevusvõime probleeme võib vähendada mitmel moel. Oluline on kujundada tööd ja töökohta ning jälgida muutuste mõju heaolule ja vaevustele. Tööpingeid vabastav liikumine peale tööd aitab hoida jaksu ning tööst välja puhata. Hoia koormus mõistlikus piires On hea meeles pidada, et koormus on töö vältimatu kaasnähtus. Koormus ei tähenda pelgalt kahjulikku ülekoormust ega seda, et töö oleks ohtlik. Iga tööd tehes on meil mõnevõrra koormust ning see on normaalne. Oluline on, et töökoormus on mõistlik ja sellest jõuaks piisavalt enne järgmist tööpäeva taastuda. Ühekülgne ja liiga suur töökoormus, ebamugavad tööasendid ja liiga vähene taastumine tööpingetest võivad tekitada valuaistinguid või lihasväsimust juba tööpäeva ajal. Väsimuse ennetamiseks ja valust vabanemiseks on tähtis, et õpime märkama oma keha ning reageerima selle tunnetele. Kui mingi piirkond kehas hakkab väsima või surema või töö ei taha sujuda, siis võib see olla märk raskest liigutusest, halvast tööasendist, pikaajalisest paigalolekust või probleemidest töö korralduses. Ettevõtja töövõime on ettevõtte tugitala Vahel võib pühendumine ettevõtlusele ja tööle olla nii tugev, et oma tervise ja töövõime eest hoolitsemine jääb tahaplaanile. Oma tööd ja töökohta võib kujundada ja parendada, kui märgata neid tööülesandeid või põhjuseid, mis tekitavad väsimust või probleeme töö sujuvuses. Töövõime ja heaolu kujunevad mitme teguri koostoimes. Reeglina tulevad parimad lahendused oma tööheaolu arendamiseks tegijalt endalt. Need küsimused aitavad sul hinnata oma töö füüsilist koormust:
Väike muutus võib tööd lihtsustada Paljud märkavad töös ebamugavusi või raskusi, aga mõtlevad, et küll saan hakkama. Hoia künnis töö kujundamiseks ja töökoha muutmiseks küllalt madalana ning tegutse kohe, kui märkad probleeme. Ka väikeste töö ja töökoha muutustega võib saada positiivseid tagajärgi. Parima tööasendi võib näiteks leida katsetades. Vahel on endalt hea küsida ka miks-küsimusi: Miks ma teen selle tööetapi alati sama külje pealt? Miks ma kannan raskeid töövahendeid süles, kui võiksin kasutada ratastega töövahendit? Iga kord ei aita ainult ühe tööülesande või –asendi muutmisest, vaid vaja on laialdasemat töö ja töökeskkonna ümberkujundamist. Vajadusel saab tasuta töökeskkonna konsultatsiooni tellida Tööinspektsioonist. Oma töövõimet aitab hinnata küsimustik meie kodulehelt. Osaliselt allikas: ttl.fi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ärikooli (MIT Sloan) uuring näitab, millised on kõrge tulemuslikkusega juhtide harjumused ja oskused. Kui soovime saada oma töös paremaid tulemusi, siis tasub neid praktikaid rakendada. Lisaks on uuringu autori, MIT Sloani’i vanemlektori Robert Pozeni küsitlust võimalik hetkel ka teostada ning saada soovitusi, mida enda tähele panna.
Pozeni sõnul on tulemuslikkus igale professionaalile, olenemata asukohast, tegevusharust või ametist, tõsine väljakutse. Ta küsitles ligi 20 000 juhti kuuelt kontinendilt, et välja selgitada, miks mõned inimesed on tulemuslikumad kui teised. Küsitluses oli hõlmatud seitse kategooriat: ajakava planeerimine, igapäevaste rutiinide kujundamine, sõnumitega toimetulek, palju ära tegemine, kommunikatsioonioskuste parandamine, efektiivsete nõupidamiste läbiviimine ning delegeerimine. Ligi pooled vastajatest olid Põhja-Ameerikast, 21% Euroopast, 19% Aasiast ning ülejäänud 10% sisaldasid Austraalia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika vastajaid. Peale kõige tulemuslikuma grupi määratlemist leiti, et nendele inimestele on omased kõrged näitajad ka järgnevates harjumustes:
Tulemused olid huvitavad ka demograafilistel näitajatel põhineval analüüsil. Kuigi ameeriklased kipuvad töötama rohkem tunde, siis Põhja-Ameerika vastajate tulemuslikkuse näitajad olid madalamad kui vastanutel Euroopast, Aasiast ja Austraaliast. Kõrgem vanus on tugevas korrelatsioonis isikliku tulemuslikkusega, vanemad ja kogenumad professionaalid edestasid selles noori kolleege. Vanemad juhid kujundasid paremini rutiine väheväärtuslike tegevuste haldamiseks, juhtisid paremini sõnumite voogu, pidasid tõhusamalt koosolekuid ja delegeerisid ülesandeid. Kuigi meeste ja naiste üldine tulemuslikkuse skoor oli praktiliselt sama, olid sisuliselt mõned erinevused. Näiteks olid naiste tulemused eriti kõrged tõhusate koosolekute pidamises – nende koosolekud ei kestnud enamasti üle 90 minuti ja lõppesid järgnevate sammude kokku leppimisega. Mehed aga olid eriti tugevad sõnumite mahuga toime tulemises, nad ei lugenud e-posti liiga sageli ning jätsid vahele madala olulisusega teated. Sõnumite mahuga toimetulemine Kuigi on selge, et hakkama saamine sissetulevate e-kirjade mahuga on üks võti tulemuslikumaks tööks, siis paljudele meist ei ole seda siiski kerge saavutada. Pozen ütleb, et enamus meist vaatab oma e-posti iga kolme kuni viie minuti tagant. Seda aga ei tasuks teha tihedamini kui kord tunni aja jooksul ning lugeda ainult neid kirju, mille saatja või saaja on olulised. 60-80% e-kirjadest võiks vahele jätta, sest enamus neist ei ole olulised. Pozen soovitab ka kiiretele e-kirjadele vastata koheselt, selle asemel, et neid tähistada ning hiljem üles otsida (või unustada), samuti oluliste kontaktide märkimist ning e-posti filtrite kasutamist. Samas märgib Pozen, et sõnumite haldamispraktikate kujundamine peaks olema seoses olulisemate prioriteetide määratlemise ja muude nö suure pildi kujundamise harjumustega. Paljud ambitsioonikad inimesed pühendavad liiga vähe aega tegevustele, mis nende peamiste eesmärkide saavutamist toetaksid. Veel nippe oma tulemuslikkuse kasvatamiseks Kui soovid saavutada paremaid tulemusi mistahes eluvaldkonnas, siis oleks kasulik arendada neid harjumusi, mida uuringu kohaselt teevad kõige tulemuslikumad professionaalid. Need on:
Allikas: MIT News Kas oled töölt tulles nagu tühjaks pigistatud sidrun, kes päeva lõpus muud ei jaksa, kui vajuda diivanile ja mühatada kaasale? Võib-olla oled harjunud pidevalt jõuetu enesetundega, aga erksust ja heaolu saad ka ise märkimisväärselt mõjutada.
Järgnevalt enimlevinud vead, mis väsitavad nii tööpäeva ajal kui eriti selle järel. Väikeste muutustega on sul rohkem jaksu ja tegutsed tõhusamalt. 1. Sa ei taastu õigesti Mida teed, kui tööpäev on läbi ja pääsed koju? Lebad diivanil ja avad teleka, loed sotsiaalmeediat või lähed jõusaali higistama? On su valik milline tahes, loodetavasti on see midagi teistsugust kui see, mida teed tööl. Kui kontoripäeva lõppedes oled jälle ekraani taga, siis ei toimu korralikku taastumist. Eriti siis, kui silmanurgast näed ka töökirju. Kui soovid hommikul tööle tulla väljapuhanuna, siis tasub vabal ajal järgida rusikareeglit: Kui töö on füüsiline, siis luba vabal ajal kehal puhata ja toida aju. Kui aga tööpäev möödub ekraani ääres istudes, siis ole vabal ajal aktiivne ja väldi ekraane. Ka hilisööni ülevalolek maksab ennast kätte uimasusena järgmise tööpäeval, nii et püüa kujundada kindel ööpäeva rütm. 2. Oled terve päev siseruumides Paljud kontoritöötajad imestavad, et pea on õhtuks paks ja seda ei leevenda ka mitu tassitäit kohvi. Kui tunned ennast ära, siis tasub mõelda, kuidas oma tööpäeva veedad. Kas oled päeva jooksul käinud väljas? Kas sõid kaasavõetud võileibu või käisid alumise korruse kohvikus? Väga vähestes kontorites on hea siseõhk, nii et lisahapnik on enamusele töötajatele enam kui vajalik, kas siis lõunapausi jooksul või muul ajal. Suitsupausid on paljudes ettevõtetes ajalugu, aga ilma suitsuta pausidele tuleks kindlasti leida aega. Kui käid näiteks tänavavahe kord või kaks päevas, hakkad aja jooksul märkama selget erinevust oma energiatasemes. 3. Sööd liiga palju või liiga vähe Enne lõunat töötad kadestamisväärse tõhususega, aga peale sööki kaob igasugune energia? Kui see tuleb tuttav ette, siis tasub vaadata oma menüüd. Kas sõid kogu raha eest lõunabuffees või ampsasid kiire võileiva töölaua ääres? Nii liiga rikkalik kui ka liiga napp lõuna mõjutavad otseselt seda, kuidas on sul jaksu tööpäeva ajal ja ka selle järel. Tasub vältida nii õgimist kui ka lõunasöögi asendamist kergete vahepaladega. 4. Sa ei pea pause Kas sul on komme kiirel ajal pausideta tööd rabada? Sööd lõuna töölaua ääres ja haarad kohvi teel nõupidamisele? Ei tasu. Sulle ehk tundub, et pauside ärajätmisega saad töö kiiremini tehtud ja jõuad hiljem rohkem vaba aega veeta. Kui oled nii teinud, siis tõenäoliselt oled ka märganud, et selline viis tegelikult ei toimi. Pause pidamata hakkab töö varem või hiljem toppama ja pea kinni jooksma. Pausideta tööpäev päädib sageli jõuetu olekuga ja kokku hoitud tööaeg kulub diivanil vedeledes. 5. Oled valel tööl Vahel on jõuetus tingitud muust kui enda valikutest. Kui töökohas valitseb ebakindel, saavutuskeskne või muul moel negatiivne õhkkond, siis see kandub paratamatult ka vabale ajale. Kas saad aru, mis sind töö juures koormab? Kas need on möödaminevad raskused nagu näiteks organisatsioonimuutused või tipphooaeg? Või on teie ettevõttes püsivalt rõhuv juhtimiskultuur, ebaõiglased töötingimused või töökiusamine? Kas probleemidele on tulemas lahendus? Kui sa ei usu, et vajalikke muutusi kavatsetakse teha, võib olla uue töökoha otsimine ja töölt lahkumine sinu heaolu seisukohalt parim lahendus. Allikas: duunitori.fi Tagasisidet võib anda mitmel põhjusel ja viisil. Tagasiside on väärtuslik, sest saajale on see märk, et tema tegevus on oluline. Samas võimaldab tagasiside ka väljendada olukorras tekkinud tundeid. Kritiseerimine võib tuua kergendust ja kiitmine hea tuju selle jagajale.
Tagasiside on oluline ka inimeste ja organisatsioonide tegevuse suunamisel. Õnnestumiste eest kiidetakse, kuna usutakse, et see innustab ka tulevikus heade saavutuste pürgimisele. Ebaõnnestumiste puhul püütakse kindlustada, et asjaosalised teevad oma tegevuses korrektiive. Vahel kasutatakse negatiivset klienditagasisidet ka väljapressimise viisina. Tagasiside kasulikkusesse on üldine usk, aga leidub ka kriitikuid. Näiteks Marcus Buckingham ja Ashley Goodall seadsid Harvard Business Review’s (3–4/2019) küsimuse alla mitmeid tagasiside andmise kasulikkust toetavaid eeldusi. Esiteks, me ei ole inimestena kuigi usaldusväärsed üksteise tegevuse hindamises. Objektiivse tõe otsimise asemel hakkame kergesti hindama teiste tegevust vastavalt oma tõekspidamistele. Sealt tuleneb, et kipume kiitma tegevusi, mis sobivad meie maailmapildiga ja kritiseerima neid, mis on sellega vastuolus. Mõistmist väljendavat tagasisidet on seda keerulisem anda, mida enam erineb hinnatava inimese tegevus sellest, mida ise õigeks peame. Kliendil võib olla alati õigus, aga see ei tähenda, et klienditeenindaja alati eksiks. Teiseks, tagasiside ja õppimise vaheline suhe ei ole sugugi lihtne. Kuigi meie aju kohaneb erinevate olukordadega, näitavad uuringud, et kõige paremini õpime uut nendest asjadest, mida juba eelnevalt teame. Inimene ei ole tühi leht ja ka õppimine ei ole millegi täiesti uue lisamine, vaid olemasoleva süvendamine ja laiendamine ning uute seoste mõistmine. Ka negatiivne tagasiside on mõistetavam, mida tugevamini ühildub see saaja sotsiaalse tegelikkusega. Kolmandaks probleemiks on eeldus, et tagasiside objektiks olevale tegevusele on võimalik määrata ideaalne tase, millest erinemine on märk ebaõnnestumisest. Selline eeldus on problemaatiline, sest ideaali ei saa eraldada kontekstist ning ei ole ka võimalik määratleda täpseid mõõdikuid. Ideaalse taseme puhul on alati küsimus tegevusest teatud ajalistes ja kultuurilistes tingimustes. Neid ei saa ette määratleda, vaid see muutub konkreetseks alles tegevuse käigus. Ebaõnnestumist väljendava kriitika tõhusus jääb küsitavaks, sest ideaalset tegevust ei saa mõista ebaõnnestumiste kaudu. Suurepäraseks müüjaks ei saada ainult vigasid likvideerides, vaid arendades neid oskusi, mis aitavad mõista kliendi vajadusi, soove ja hirme. Nii innustava kui ka kritiseeriva tagasiside puhul on oluline, et sellel on tõeline seos saaja tegemiste või tegemata jätmistega. Tagasiside sisu sõltub alati olukorrast, aga heas tagasisides ühilduvad faktid ja tunded tagasiside saaja jaoks tähendusrikkal moel. Kui fakt on seotud kontekstiga, siis tunded näitavad tagasiside andja võimet asetuda tagasiside saaja rolli. Tagasiside väärtus on suurim siis, kui tagasiside näitab ja tugevdab tegevuse käigus selginevat ideaali. Tagasiside usutavusele on hea, kui selle andja näitab võimekust reageerida tagasiside saaja tegelikule tegevusele, selle asemel, et hinnata seda oletatava ideaali põhjal. Õppimist edendav ja tegevust mõjutav tagasiside räägib tõenäolisemalt õnnestumistest kui ebaõnnestumistest. Samas tasub meeles pidada, et sotsiaalmeedia on teinud tagasiside andmise ja saamise varasemast avalikumaks ning elulised juhtumid võivad saada meemideks, mis levivad kulutulena. Allikas: Telma Berkley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine on avaldanud intervjuu USA endise peakirurgi Vivek Murthy’ga, kes on välja andnud raamatu, kus ta analüüsib üksildust tänapäeva ühiskonnas, selle kahjulikke mõjusid ning annab nõu, kuidas kujundada paremaid suhteid. Siin on üksjagu mõtlemisainet, eriti arvestades seda, kui vähe paljud meist on viimaste kuude jooksul saanud kohtuda näiteks sugulaste, naabrite või töökaaslastega.
Uuringud näitavad, et me kipume alahindama teiste üksildust võrreldes enda omaga. Miks see nii on ja kuidas see mõjutab üksildust? Ma arvan, et alahindamise põhjus on selles, et inimeste üksildus on sageli varjatud. Kahjuks kannab üksildus endaga stigmat. Inimesed, kes tunnevad üksildust, häbenevad seda sageli tunnistada. Neile tundub, et see võrdub tunnistamisega, et nad ei ole meeldivad inimesed või on mingil moel sotsiaalselt ebapiisavad. Võib olla raske tunnistada üksildust isegi oma partnerile. Me võime olla peol, ümbritsetud inimestest ja ikkagi tunda ennast üksi. Vaatame inimesi enda ümber, kes pealtnäha elavad õnnelikku elu - eriti nende sotsiaalmeedia konto põhjal – ja eeldame, et me oleme ainsad, kes kannatavad. Samuti võib üksildust olla raske märgata, sest see ei vasta alati stereotüübile inimesest, kes üksi nurgas istub. Üksildus võib avalduda erinevatel inimestel erinevalt. See võib väljenduda ärrituvuse, viha, väsimuse, erakluse, depressiooni või ärevusena. Me võime neid lahterdada teiste probleemide alla, aga nende seisundite juured võivad vähemalt osaliselt olla üksilduses. Kirjutate, et kolmandik üle 45 aastastest ameeriklastest arvavad, et nad on üksildased. Kas see muster on tavapärane terves maailmas või on see ainuomane USA-le? Paljud moodsa kultuuriga ühiskonnad on leidnud, et nende vanemaealised elanikud tunnevad palju üksildust. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks, kui inimesed vananevad, võib nende tervis halveneda, mis piirab nende võimalusi minna välja ning kohtuda teistega. Teiseks võivad vanematel inimestel tekkida probleemid nägemise ja kuulmisega ning kui inimene ei kuule hästi, siis see on oluline takistus teistega kontakti saavutamisel. Osa praktilistest probleemidest on seotud vanusega, aga on ka kultuurilisi probleeme. USA-s ja teistes moodsates ühiskondades on erilisel kohal nooruse väärtustamine ning kui inimesed vananevad, tunnevad nad, et on vähem kasulikud ja olulised ainuüksi seetõttu, et nad ei ole enam noored. Kui me tunneme, et oleme teistele ainult koormaks, siis see võib mõjutada seda, kuidas me teiste inimestega suhtleme ja kui rahuldust pakkuvad meie suhted on. Toote välja, et on kolm ühenduse tasandit üksilduse vältimiseks: intiimne (partner või abikaasa), sõpruskond ja kollektiiv (kogukond). Miks on kogukond oluline? Inimestena oleme arenenud nii, et vajame üksteist ning kogukonda kuulumist. Meile on sügavale juurdunud soov olla osa jagatud identiteedist. Nii me püüamegi kuuluda gruppidesse kas usu, rassi, rahvuse või huvide põhjal ning me saame palju tähendusrikkust ja väärtust teistega jagatud identiteedist. Üks asi, mida Covid-19 on välja toonud paljude inimeste jaoks füüsilise distantseerumise ajal on see, kui olulised ei ole suhted mitte ainult pere ja sõpradega, aga kui tähtsad on kontaktid ka naabrite, sugulaste ja võõrastega. Kui tore on lihtsalt kohvikus istuda ja töötada, olles ümbritsetud teistest inimestest või minna spordivõistlusele teiste fännide seas kaasa elama. Selles on ühenduse tunne, mis on väga oluline ja mis paneb meid tundma, et oleme osa millestki suuremast. Kui mõistad, et me vajame nii intiimset ühendust, sõpru kui ka kogukonda, siis hakkame aru saama, kuidas keegi võib tunda ennast sügavalt rahuldust pakkuvas abielus ikkagi üksildasena. Ja see ei tähenda, et sinu kaasa ei paku sulle, mida vajad. See tähendab, et me vajame erinevat tüüpi ühendusi oma elus. Ütlete, et üksildus on inimesele halb, aga üksindus võib olla hea. Mis erinevus neil on? On oluline mõista, et üksildus on subjektiivne seisund. See ei sõltu sellest, kui palju inimesi sinu ümber on. See näitab, mida sa tunned nende ühenduste puhul, mis su elus on. Üksildus tekib, kui ootused ühendustele, mida me vajame, on suuremad kui need, mis meie elus tegelikult on. Üksindus on kogemus üksi olemisest, aga see on meeldiv, keskendumist võimaldav ja tasakaalustav ning see on väga oluline meie emotsionaalse heaolu hoidmiseks. Kui me lubame endale üksinduse hetki ja vähendame müra enda ümber, saame me mõtiskleda, mis meie elus toimub ning lihtsalt olla ja mitte tormata. Kui me suhtleme inimestega selles seisundis, siis meie suhted on sageli paremad, sest me saame olla autentselt meie ise. Ma usun, et selle virr-varri keskel, kui maailm tundub pöörlevat üha kiiremini, on üksinduse hetked veelgi olulisemad kui varem. Need minutid, mida võtame, et lihtsalt olla, tunda tuult näo vastu puhumas, tunda tänulikkust meenutades kolme tähtsat inimest või asja elus, võivad olla tasakaalustavad ja energiat andvad. Pandeemia on toonud kaasa täiesti teistsuguseid raskusi üksilduse vältimisel. Mida me saame teha? Üksildus oli probleem ammu enne Covid-19. Aga ma muretsen, et füüsiline eraldatus, mida me kõik pidime järgima ja hirm nakatumise ees, mida paljud tunnevad, süvendab riski üksteisest veelgi eralduda ja sotsiaalseid sidemeid kaotada. See on sama oluline probleem kui majanduslangus, mis meil ees seisab. Nii aga ei pea olema. Me võime kasutada seda aega, et analüüsida oma suhteid ja endalt küsida: milline roll minu elus võiks inimestel olla? Me võime teha lihtsaid tegevusi, et tugevdada sidemeid nüüd, kui pandeemia hakkab lõppema. Näiteks pühendada iga päev 15 minutit inimestele, kes on meile olulised – kas video- või telefonikõnega. See võib tõsta meie tuju ja panna ka teisi ennast paremini tundma. Teiseks, võime pöörata tähelepanu aja, mida teistega veedame, kvaliteedile - kuulata tähelepanelikult ning jagada oma tundeid avatumalt. Üks kõige lihtsamaid viise selleks on häirijate vähendamine. Nagu paljud, olen ka mina sõbraga rääkides samal ajal e-posti lugenud või pähetulevaid mõtteid kirja pannud. Isegi, kui veedad kellegagi vähe aega, siis selle aja väärtuslikuks muutmine on väga oluline. Viis minutit vestlust olles avatud, kuulates tähelepanelikult ja täielikult kohal olles, on sageli rahuldustpakkuvam kui pool tundi häiritud keskustelu. Kolmandaks võib otsida viise, kuidas teistele kasulik olla, sest see on tõhus vastumürk üksildusele. Kui oleme pidevalt üksildased, siis meie tähelepanu pöördub sissepoole ja ohutunne kasvab. Aja jooksul hakkab meie enesetunnetus hägustuma ja hakkame uskuma, et oleme üksildased, sest me ei meeldi inimestele. Heateod on tõhusad, sest need murravad kahjulikud mustrid ja pööravad meie tähelepanu iseendalt teistele positiivsete kontaktide kaudu. Teiste aitamine kinnitab meile, et suudame luua väärtust maailmas ja see võib olla päästerõngas ühenduse tundmiseks teiste inimestega. Kas usute, et vastastikune hoolimine ja koostöö, mis pandeemia ajal tekkis, kestab ka tulevikus? Oleme inimestena loodud teistega seotud olema ning üksteist aitama ja toetama ning nägime, et need instinktid kasvasid kriisi ajal. Kui orkaan või tornaado hävitab piirkonna, siis inimesed tulevad kokku ja astuvad õnnetuse tagajärgedele vastu. Probleem on, et sageli minnakse tagasi eelnevate kommete juurde ning kogukondlikkuse õppetunnid ununevad. Arvan, et praegu näeme pandeemiat, mida mäletame kogu elu. Selle intensiivsus, kestvus ja keerulisus on sellised, mida tõenäoliselt pole me varem näinud. Ma loodan, et see kasvatab võimalust, et me peame õppetunde meeles ja saame targemaks kogukonna jõust, suhete olulisusest ja vastastikkusest sõltuvusest. Ma arvan, et üks kõige olulisemaid küsimusi praegu on otsustamine, kas jätkata oma üksilduse süvendamisega või kasutada võimalust, valida edaspidiseks teine tee ja kujundada inimestekeskne elu ja ühiskond. Tõelises inimestekeskses maailmas me väärtustame oma suhteid ja seda, kuhu kulutame oma aega, tähelepanu ja energiat. Me kujundame ka töökohti nii, et need tugevdaksid inimestevahelisi sidemeid ning haridusasutusi, et need rajaksid tugeva põhja tervetele suhetele alates varasest noorusest. Me mõistame, et inimestevaheline suhe põhineb mõistlikul dialoogil, samuti et ilma dialoogi ja kogukonnata ei saa inimesed rääkida oma keerulistest probleemidest ning leida lahendusi, kuidas minna edasi. Kui meid tabavad tõsised katsumused, nagu kliimamuutus, pandeemiad, tervishoiu ja majanduse probleemid, siis me peame olema suutelised koostööks ning see põhineb meie võimel rääkida ja päriselt üksteist kuulata. Dialoogi ei saavuta lihtsalt inimesi ühte ruumi kutsudes ja lootes, et midagi hakkab juhtuma, selleks on vaja inimestevahelisi suhteid. Meie arstid ja õed peavad olema võimelised mõistma, kui oluline roll on üksildusel paranemises. Nad peavad ka oskama ära tunda üksildust, kui see eksisteerib ja vestelda sellest patsientidega, ilma et võtaksid enda kanda kogu vastutuse patsiendi üksilduse leevendamisest. Meil on vaja suuremat partnerlust tervishoiusüsteemi ja kogukondlike organisatsioonide vahel, kes saavad aidata inimesi, kes vajavad seltsi. Seda teeb ka „sotsiaalse retsepti“ liikumine Suurbritannias ja teistes riikides, kus tervishoiusüsteemi partneriteks on kogukondlikud organisatsioonid, et märgata inimesi, kellel on üksilduse probleem ning leida neile tuge, ressursse ja kogukonda, keda nad vajavad. Kui me esitame küsimuse: „Kuidas seada inimesed esikohale?“, saame me erineva vastuse, kui siis, kui meie esmane eesmärk on maksimeerida tulu või võimu või on mõni muu eesmärk, mis ei tähtsusta inimest. Kui mu raamatul oleks üks kreedo, siis see oleks lihtne: „Sea inimesed esikohale“. Selle kreedo järgi me peaksime juhtima iseennast ja oma elu ning kujundama institutsioone ning poliitikat. Koroonaviirusest tingitud kriis kestab. Enamus meist on selle aja jooksul keskendunud toime tulemisele enneolematu ohuga meie füüsilisele tervisele: vähendada nakkuse ja haigestumise riski, mille tagajärjeks võib olla isegi surm.
Kuid on ka teine, pikaajalisem risk, mis meid kõiki ohustab, mida võib olla keerulisem märgata, aga mis ei ole sugugi väiksem oht meie heaolule. See on risk vaimsele tervisele – oht, et vaimsed ja emotsionaalsed haavad globaalsest kriisist jäävad meiega kuudeks või isegi aastateks. Paljud inimesed on juba hakanud kogema vaimseid probleeme. Osade puhul võib see ilmneda ärevuse, depressiooni, muretsemisena või toidu, alkoholi, narkootiliste ainete kasutamisena, et tuimestada igapäevaste halbade uudiste mõju. Teiste jaoks pole veel mõju vaimsele ja emotsionaalsele enesetundele avaldunud. Ilma ennetavate tegevusteta võime me aga kõik kogeda probleeme eesootavate raskustega toime tulemisel. Kuidas kujundada paremat vaimset ja emotsionaalset vastupanuvõimet keset kriisi? Siin on viis tehnikat, mis aitavad meil meeles pidada vaimse tervise tugevdamise tähtsust. 1. Sõnasta ümber enese eest hoolitsemise olulisus Esimesena peaksime muutma viisi, kuidas mõtleme enese eest hoolitsemisest. Töökultuuris, mis väärtustab tulemusi ja tootlikkust, harjume mõtlema enese eest hoolitsemisest kui luksusest. Praegusel erakorralisel ajal aga ei tähenda enese eest hoolitsemine pelgalt seda, mida teha, et suurepärane välja näha ja ennast hästi tunda, vaid see on hädavajalik tegevus, et psühholoogiliselt hästi toime tulla eeloleval ajal. 2. Võta iga päev aega enda vaimse tervise hoidmiseks Vanad rutiinid on murtud kontorite ja koolide sulgemisega ning kodus püsimisega. On väga oluline luua uued rutiinid, isegi rituaalid, et struktureerida päeva kulgu ja jätta aega enda jaoks meeldivatele tegevustele nagu näiteks treening, meditatsioon, tervislik toitumine ning suhtlemine pereliikmete ja sõpradega. Need tegevused tuleks panna kirja kalendrisse, et teised tegevused neid tahaplaanile ei jätaks. 3. Maga korralikult See tundub iseenesestmõistetav, aga unel on keskne roll raskustega toime tulemisel. Uuringud näitavad, et une ajal töötab aju läbi keerulisi emotsioone ning puhastub kahjulikest ainetest. Ilma selleta muutuvad emotsioonid nagu ärevus, hirm ja ärritus veelgi intensiivsemaks. Hea unega on meil parem suutlikkus raske ajaga toime tulla. Taastumiseks on vajalik seitse kuni üheksa tundi und igal öösel. 4. Juhi oma digitaalset tarbimist Paljud muretsesid „ekraani aja“ pärast. Nüüd, töötades virtuaalselt, on kogu meie aeg „ekraani aeg“. Niisiis tuleb olla veelgi teadlikum oma digitaalse info tarbimisest. Kui planeerid tunnise kohtumise Zoomis, siis tasub küsida, mis on selle mõte? Kas see võimaldab saada paremat kontakti? Kui istud teleka ette või hakkad telefonist uudiseid vaatama, tasub endalt küsida, mis mind selleks sunnib? Kui palju uudiseid pean ma tarbima, et oleksin informeeritud, aga mitte traumeeritud? 5. Harjuta lahkust Kui kriisi ajal on midagi head, siis võib see seisneda selles, et erakordsed headuse väljendused toimuvad just siis, kui ajad on rasked. Me võime aga olla stressis, üleväsinud ja ärevil ning siis ei tule lahkus meelde. Et seda vältida, võiks lahkuse muuta oma igapäevaseks harjumuseks. Vaata mis juhtub, kui teed väikseid lahkeid tegusid oma pereliikmetele, naabritele või kogukonnale iga päev. Uuringud näitavad selgelt, et lahkusest pole kasu mitte ainult maailmale, vaid see tekitab kõrgendatud enesetunde ka abistajale. Need lihtsad sammud aitavad sind olla parema vastupidavusega nüüd ning kujundada hakkama saamise harjumusi tulevikuks. Pikema aja jooksul on suurema tõenäosusega meie raskused mitte niivõrd füüsilise tervise kaitsmisega seotud, kuivõrd emotsionaalsete tagajärgedega tegelemine peale globaalset kriisi. Seetõttu tasub kindlasti tähelepanu pöörata ennetavatele tegevustele. Allikas: Thrive Global Tasapisi saab hakata valmistuma tagasitulekuks normaalsusesse. On kümneid väiksemaid ja suuremaid teemasid, mida organisatsioonid peavad läbi mõtlema: Kuidas tagada töötajate ohutus nii töökohal kui ka näiteks kliendi juures, kuidas tagada klientide ohutus ning luua neis suuremat usaldust, kuidas korraldada tööd, tööaega, juhtida tarneahelat jne.
Aga lisaks kõikidele praktilistele küsimustele on veel üks asi, mille peale peaks mõtlema – meeskonna ind ja motivatsioon. Eriolukord ja sellega kaasnevad negatiivsed uudised on inimesed vaimselt ära väsitanud, plaanitud perepuhkused on ära jäänud, tulevik on ebakindel nii isiklike plaanide kui ka tööandja majandusliku olukorra osas. Teil on eelis, kui teie juhid on kompetentsed selles osas, millistele tööheaolu teguritele tuleks tähelepanu pöörata, et inimestel oleks tööl vähem stressi ja kõrgem tööheaolu. Veel paremini on teil läinud, kui teil on korraldatud tugi töötajate vaimse tervise probleemide korral, juhid oskavad töötajatega teemat käsitleda ning teavad, mida probleemide korral soovitada. Nii olete loonud oma organisatsioonis tugeva aluse, kus töötajad saavad paremini keskenduda töö tulemuslikkusele ning ei tegele pelgalt hakkamasaamisega. 2020 aasta uut normaalset tööhooaega – on see siis suvest või sügisest alates – võiks aga meeskonnana koos uue energiaga alustada. Kui teil on varasemalt läbi viidud ühiseid ajurünnakuid ja mõttetalguid ning nendele on järgnenud ka konkreetsed tegevused, siis kindlasti olete kogenud, kui olulised on sellised ettevõtmised meeskonna energia ja innu jaoks. Mitte miski ei elavda meeskonda rohkem kui sisukas positiivse tulevikuperspektiivi arutelu. See toetab meeskonnavaimu, aitab mõista, mis on meie meeskonna jaoks oluline ning tunda suuremat isiklikku seotust meeskonna eesmärkidega – sest inimesed ise on ju nende kujundamisel osalenud. Meeskonnaga võib ja peabki olema aus. Kui majanduskriis ohustab ettevõtte majandustulemusi või lausa ellu jäämist, siis tuleb nendest riskidest töötajatega ka avatult rääkida. Ühisel ajurünnakul võivad inimesed teid üllatada ideedega, mille peale pole võimalik tulla ühel või paaril inimesel kabinetivaikuses või kodukontoris. Nii kaua, kui meil kehtivad piirangud ja on olemas reaalne oht inimeste tervisele, tuleb vältida ühiseid üritusi ja kogunemisi, hoida distantsi ja võimalusel võimaldada töötada kodukontorites. Kui aga tavapärane elu taastub, siis on meeskonnana vajalik panna mõtteline punkt eraklusele, tunda taas meeskonda enda ümber ning kujundada ühised uuendatud sihid. Kui on vaja tuge meeskonnale või juhtidele, siis vaata edasi: Meeskonna restart Tööheaolu juhtimise koolitused erinevate tasandite juhtidele Eriolukorra pakett juhile Nakkushaigused nagu Covid-19 tunduvad eemaletõukavad ja tekitavad hirmu. Nende tunnete kombinatsioon võib valla päästa ebaratsionaalse süüdlaste otsimise. Nii arvab Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise ja personalijuhtimise professor Hayagreeva Rao. Tema arvamus põhineb kahel uuringul, mille kaasautoriks ta viimastel aastatel on olnud.
Aastal 2018 avaldatud uuringus uuriti nakkushaigusele järgnevaid tagajärgi – kuulujuttude kasvu nakkuse kohta ning etnilisel päritolul põhineva vägivalla kasvu. Teadlased leidsid, et arutelud nakkushaigusest aktiveerivad inimestes kalduvusi võõravihaks. Selliste teemadega kokku puutudes usume tõenäolisemalt kuulujutte. Rao hiljutine uuring uuris nakkushaiguste tõttu tekkivaid emotsioone. Üldine arvamus on, et nakkushaigus tekitab ebameeldivaid tundeid, aga teadlased arvasid, et see pole kõik. Oma uuringus järeldasid nad, et nakkus tekitab kahte emotsiooni: hirmu ja eemaletõukavust. Need on täiesti erinevad emotsioonid. Rao selgitab, et eemaletõukavust tekitab see, et te teate, mis on põhjuseks ning soovite sellest eemale tõmbuda. Aga hirmu osas on ebaselge, mis saab. Te ei tea täpselt, mis juhtub ja see tekitab hirmu. Eelneva põhjal võib uskuda, et kui tegemist on nakkushaigusega, siis võib inimestes tekkida võõraviha ning nad võivad kõiki teisi pidada enda jaoks ohuks. Kui nakkushaigus võib viia võõravihani ja usalduse kaotuseni inimeste vahel, siis on just siis kõige enam vaja liidreid. Esiteks me ootame, et liidrid suudavad ootamatusi ette näha. See ei tähenda, et nad peaksid olema imeinimesed, aga me eeldame, et nende meeskond koosneb headest professionaalidest ja nad võtavad neid inimesi kuulda. Teiseks peavad liidrid meeles pidama, et inimesi valdab hirm ja me soovime suuremat turvatunnet. Psühholoogilise turvatunde loomine on epideemia ajal väga oluline. Inimestele tuleb anda kindlustunne, et kogukond on pühendunud probleemi lahendamisele ja et kõik annavad endast parima. Üks varasematest uuringutest välja tulnud teadmine on, et nakkusoht teeb inimesed irratsionaalseks, nagu juhtus AIDSi epideemia ajal 1980-l aastal San Fransiscos, kus selle asemel, et vähendada riske inimeste tervisele hakati arutama homoseksuaalsuse moraalsuse üle. Kuidas mitte langeda irratsionaalse mõtlemise lõksu tervisekriisi ajal? Tuleb võtta seda kui meeskonnatööd: mis on meie ülesanne praegu ja kuidas seda saavutada? Praeguses kriisis on see olla kodus, et mitte nakatada rohkem inimesi. Meeskonnas peab iga liige pühenduma. Epideemia ajal muutub meie surelikkus nähtavaks ning sellele lisandub hirm teadmatuse ees. Sa tead, et võid surra, aga sa ei tea millal ja kuidas. Ebakindlus võib olla halvav. Üks võimalus hirmuga toime tulemiseks – eriti kui juhid selleks võimaluse annavad – on süüdistada mõnda teist gruppi. Näiteks praeguse viiruse ajal on süüdistatud Aasia päritolu inimesi. Õnnetuste ajal mõtleme sageli, et õnnetus on probleem. Aga me peame mõistma, et õnnetus muutub katastroofiks ainult siis, kui meie ühiskonna kultuurinormid – üksteisest lugupidamine ja ühtsus - murenevad või kokku kukkuvad. See on suurim probleem. Võõraviha on alati varjatud, sellel on vaja võimalusi, et valla päästa. Covid-19 on üks paljudest võimalustest, mis aitab seda esile kerkida. Viirus võimendab seda, mis on juba olemas. Lootust aga annab see, et alati on olemas ka hea tahe ja ühtsus, mis toob inimestes esile parima. 2018-l aastal avaldatud uuringus järeldati, et on kaks kriitilist tegurit, millest sõltub ühiskonna vastupidavus: Kuidas õnnetus on sõnastatud ühiskonna ja selle liidrite poolt ning kui hea on ühiskonnas koostöö raskustega toimetulemisel. Me mõtleme sageli valmisolekust kriisile kui võimekusest, aga kui küsida psühholoogidelt, siis nad ütlevad, et valmisolek sõltub ka motivatsioonist. See on meeleseisund, et oleme valmis kohanema. Kokkuvõtteks soovitus meile kõigile kriisi ajaks: ole kaasatundlik, lahke ja suuremeelne. Allikas: lühendatult Stanford News Kui uus Covid-19 viirus hakkab Euroopas taanduma ning riigid hakkavad tegema esimesi katseid töömaailma naasmiseks, vaatab ülejäänud maailm seda suure tähelepanuga pealt. Itaalias – ühes enim kannatada saanud riigis – hakatakse tasapisi avama kauplusi, Saksamaa avab osaliselt koolid ja väiksed kauplused, Hispaanias on alustanud tööd tootmistöölised ja ehitajad.
Väljaanne People Management toob esile, et alles jääb grupp inimesi, kes on viiruse suhtes haavatavas positsioonis ning kes peaksid jääma koju kuni on olemas vaktsiin. Ettevalmistustöö piirangute kaotamise ajaks peaks keskenduma töötajate tagasisidele ja arvamustele. Töötajate kaasamine tööle naasmise aruteludesse on väga tähtis, et protsess oleks toimiv pikema perioodi jooksul. Tööandjad peaksid olema valmis muutuma vastavalt inimeste tööharjumustele ja võib-olla ka alatiseks, et võimaldada neid hoida töö ja eraelu tasakaalu, mis eriolukorra ajal välja kujunes. Vaatamata jätkuvale ebakindlusele eriolukorra lõppemise osas on praegu väga hea võimalus planeerimiseks. Kuigi on mitmeid ebaselgeid asjaolusid, on võimalik meeskonnaga määratleda erinevaid stsenaariume tulevikuks ja teha plaane, mis neile proaktiivselt vastaksid. Need plaanid võivad sisaldada tööle naasmise etappe, osalise kaugtöö juhtimist ja erinevaid tervise, turvalisuse ja heaolu küsimusi. Nii saab vajadusel kiiresti reageerida. Ka pealtnäha vähemtähtsaid küsimusi peaks käsitlema, näiteks kuidas saavad töötajad puhkusi välja võtta, millised on hügieenistandardid, reeglid sise- ja välisnõupidamisteks ning sotsiaalse distantseerumise mõju koolitustele, töö hindamisele ja ettevõtte üritustele. Tööandjad peaksid olema mõistvad ning välja töötama protsessid, kuidas toetada töötajate vaimset tervist, sest paljudel on see eriolukorra ajal halvenenud. Samuti peaksid olema toetatud meeskondade juhid ja nad peaksid oskama vestelda tööle naasmise tundlikematel teemadel töötajate vaimsest tervisest. Tööandjad peaksid olema valmis tegema muutusi, et toetada inimeste tervist kas ajutiselt või kestvalt. Nad peaksid olema nii paindlikud kui võimalik, et töötajad saaksid sujuvalt töökohtadesse naasta. Hea soovitus on läheneda olukorrale nii nagu nad teeksid siis, kui töötajad tuleksid tagasi vanemapuhkuselt või pikaajaliselt haiguspuhkuselt. Infovahetus võimalikust tööle tulemise ajast peaks algama nii pea kui võimalik, et anda töötajatele aega mentaalseks kohanemiseks ja planeerimiseks. Tuleb arvesse võtta, et töötajate tööharjumused on muutunud ja üleminekuperiood peaks olema lubatud. Selleks võib olla võimalus osaliselt kodus töötada. Allikas: lühendatult People Management |
RSS Feed