|
Pead ootama arsti ukse taga ja esimese asjana haarad telefoni. Kuulad koolitust või kellegi juttu ning vaatad aeg-ajalt teavitusi, kuigi kiireid probleeme ei ole. Ootad kohvikus kuni su sõber lauda jõuab ja kasutad seda aega, et sotsiaalmeedia üle vaadata.
Üha raskem on inimestel taluda mittemidagitegemist ja jõudehetki. Rongi aknast välja vaadata ning möödakulgevat maastikku vaadata. Istuda aiatoolis ja lihtsalt olla. Vanemad inimesed veel suudavad niisama olla ja ei vaja pidevaid stiimuleid, sest nad pole tehnoloogiaga koos kasvanud. Noortel on aga silmad pidevalt ekraanidel. Evolutsiooni jooksul on aga tühjad hetked olnud ajule palju tuttavam seisund kui pidev meelelahutus. Aju vajab rahu, sest sel ajal settivad uued teadmised, tekivad ideed ja areneb mälu. See, mis meile tundub igavusena, on ajule väga viljakas aeg. Nii ei olegi imestada, et lahendus mingile probleemile tuleb iseenesest pähe just siis, kui oled niisama jõude istunud või jalutamas käinud. Paljud meist „puhkavad“ tööst pausidega, mil loevad infoportaale või sotsiaalmeedia uudiseid. Tundub, et saab korrakski ennast tööasjadest välja lülitada. Tegelikult asendame aju jaoks ühed stiimulid teistega ning taastumist ei toimu. Tulemuseks võib olla pideva ajapuuduse ja kiirustamise tunne, sest meie aju on ülekoormatud kõikvõimalikust infost. Pöörates tähelepanu välisele – uudistele, videotele, postitustele – kaotame ühenduse iseenda tunnetega. Ning imestame, kui mõni väike asi meid tõsiselt ärritab või tunneme ennast kärsitu ja rahulolematutena. Pole mingit mõtet tehnoloogia arengule vastu seista. Kogu maailma tarkused, teadmised ja looming on kliki või paari kaugusel ning oleks rumal seda mitte kasutada. Kuulata podcaste või audioraamatuid, lugeda artikleid ja miks mitte vaadata hea tuju tekitamiseks kassivideoid. Oluline on märgata ja eristada sundkäitumist mõtestatud valikutest. Kui käsi haarab telefoni järele, siis võiks võtta hetke ning mõelda, et miks ma praegu telefoni vaatan, kas see rikastab mu päeva või lihtsalt täidab tühjuse tunnet. Soovitused pea puhkamiseks ja jõudehetkede võtmiseks:
0 Comments
Käesolev erakordne aasta on jäädavalt muutnud meie tööharjumusi. Üheks tööelu tavapäraseks osaks on saanud virtuaalsed koosolekud. Ka varasemalt viidi läbi virtuaalseid koosolekuid kolleegidega teistest riikidest või asukohtadest, aga enamus tavapäraseid nõupidamisi toimus siiski silmast silma oma lähimeeskonnaga. Paigas olid rutiinid, sotsiaalsed rollid ja omavahelised suhted.
Kui kodustöötamine sai põhiliseks tööviisiks, siis kurtsid paljud suuremat tööpäeva järgset väsimust, ärritust virtuaalsete koosolekute vastu ning motivatsiooni puudust. Psühholoogid on määratlenud mitmeid asjaolusid, miks virtuaalne suhtlus tundub olevat palju väsitavam kui silmast silma kohtumised. Väsitav on tükk aeg järjest kedagi jälgida. Kui me isiklikult kohtume, siis me ei vaata teist inimest üksisilmi näiteks terve pooleteisttunnise kohtumise aja. Psühholoogide sõnul teeb videovestluse keerulisemaks ka see, et me ei näe nii hästi kehakeelt ja näoilmeid, millega samuti oleme harjunud sõnumeid vastu võtma. Uuring on näidanud, et juba 1,2 sekundiline viivitus vastaja poolt online suhtluses paneb kõneleja arvama, et kuulaja on vähem sõbralik või keskendunud. Ka iseenda näo jälgimine ja teadlik või alateadlik hindamine väsitab. Lisaks näeme veel teiste inimeste taustu ning kui osalejaid on palju, siis vaatab meie ekraanilt vastu tapeetide, riiulite ja lampide virrvarr. Kuid mis peamine, silmast silma suheldes toimub inimeste vahel energiavahetus. Ühiselt asju arutades, ideid või lahendusi välja mõeldes võib inimeste vahel tekkida hea positiivne energia, mis annab indu ja uut motivatsiooni tükiks ajaks. Videokõned on kindlasti parem suhtlusviis kui sõnumid ja e-kirjad, aga sellist energiavahetust virtuaalselt siiski enamasti ei teki. Ilmselt me kõik oleme kogenud ka olukorda, kus arusaamatused ja ebakõlad lahenevad koheselt, kui inimesed silmast silma kohtuvad ning küsimused saab läbi räägitud. Päris kohtumistel on mingi eriline mõju ja inimesed leiavad kergemini ühise keele. Kui kodus töötamine kevadel alguse sai, siis paljud meeskonnad jätkasid enam-vähem samamoodi kui eelnevalt kontoris töötades. Kaugtöö puhul on aga oma eripära ning meeskonnatöö tuleb vastavalt uuele tööviisile ümber korraldada. Tuleb luua uued rutiinid ja rituaalid, juht peab tõenäoliselt iga meeskonnaliikmega suhtlema rohkem kui varasemalt kontoris vaja oli. Kontakti hoidmine nõuab tähelepanu ja tööd. Ning seda mitte ainult juhtide, vaid kogu meeskonna poolt. Videokoosolekud tasub planeerida lühemad või pidada rohkem pause. Juba poole tunniga võib videokoosoleku puhul tunda väsimust ja keskendumisraskusi. Kindlasti võiks virtuaalseid kohtumisi korraldada ka niisama, näiteks ühiste hommikukohvide või reedel pealõunaste nädalalõpetamiste läbiviimiseks. Siis saab virtuaalset suhtlust positiivselt kasutada ka meeskonnatunde üleval hoidmiseks. Videokoosolekutega võib kaasas käia ka positiivseid arenguid. Kui tavatöös olid välja kujunenud teatud rollid, keegi oli sõnakam, keegi domineerivam, siis nüüd võivad paremad võimalused eneseväljenduseks saada need, kes varasemalt varju jäid. Tavapärasel koosolekul võivad mõju avaldada inimeste füüsilised omadused - näiteks pikkus – ja anda eelise kolleegide ees. Videokoosolekute puhul selliseid mõjusid ei ole. Kui varasemalt oli meeskonnas kujunenud komme pidada pikki väsitavaid koosolekuid, siis online koosolek võib aidata meeskonda olla keskendunum ja vähendada ajakulu tühjale jutule. Töö võib niiviisi isegi efektiivsemaks muutuda. Kuna tööheaolu seisukohalt on oluline, et inimesel oleks teatud vabadus oma töö osas, siis võimalus pidada videokoosolekuid, selle asemel et kindlal ajal kindlas kohas olla, annab inimesele võimaluse paremini oma tööd ja eraelu sobitada ning võib seega kasvatada ka tööheaolu. Kuidas vähendada Zoomi-väsimust?
Inimestel, kelle töö nõuab vähem füüsilist aktiivsust – reeglina kontori- ja istuva töö tegijad – on vanemas eas väiksem risk kognitiivsete võimete halvenemisele kui neil, kes teevad füüsilist tööd, näitab uus Cambridge ülikoolis tehtud uuring.
Vähene füüsiline aktiivsus on tuntud kui oluline riskitegur paljude tervisehädade, sealhulgas ka mälu- ja keskendumishäirete puhul. Uuringute tulemused selles osas, kas füüsiline aktiivsus ka tegelikult kaitseb kognitiivsete võimete halvenemise osas, pole aga üheselt veenvad. Cambridge ülikooli teadlased uurisid füüsilise aktiivsust mustreid 8500-l mehel ja naisel, kes olid uuringu alguses vanuses 40-79 eluaastat ja kes olid väga erineva sotsiaalmajandusliku ja haridusliku taustaga. Uuringus eristati füüsilist tegevust tööl ja vabal ajal, et näha, kas neil on erinevad mõjud kognitiivsetele võimetele vanemas eas. Sageli öeldakse, et mis on hea südamele, on hea ka ajule ning see kindlasti on ka tõsi. Aga nõuanded, mida me peame indiviididena tegema, võivad olla segadusse ajavad. Tänu Cambridge ülikooli uuringule on võimalik analüüsida füüsilise tegevuse mõju erinevates kohtades ja viisidel. Uuringud osalejad täitsid tervist ja eluviisi puudutava küsimustiku, milles uuriti ka füüsilise aktiivsuse taset nii töö- kui vabal ajal. Samuti viidi osalejatele läbi terviseuuringud. Keskmiselt 12 aastat hiljem kutsuti osalejad testima erinevaid kognitiivsete võimete aspekte nagu näiteks mälu, tähelepanu, visuaalse info töötlemise kiirust ja lugemisvõimet. Tänu uuringu kestvusele, said teadlased andmeid analüüsida pikas perspektiivis. Uuringust selgus:
Uuring näitab, et füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete suhe ei ole ühene. Kui regulaarsel füüsilisel aktiivsusel on märkimisväärne positiivne mõju paljude krooniliste haiguste vastu, siis teised tegurid võivad mõjutada kognitiivseid võimeid negatiivselt. Inimesed, kellel on väheaktiivne töö, reeglina istuva töö tegijad kontorites, saavutasid kognitiivsetes testides paremaid tulemusi hoolimata nende haridustasemest. Siit võib järeldada, et istuv töö on enamasti vaimselt aktiivsem kui füüsiline töö ja see võib pakkuda kaitset kognitiivsete võimete halvenemise eest. Teadlased ütlevad ka, et vaja on teostada edasisi uuringuid, et teha kindlaid järeldusi füüsilise aktiivsuse ja kognitiivsete võimete omavaheliste mõjude kohta. Allikas: University of Cambridge See, millele me keskendume, kujundab meie sisemist narratiivi ning see omakorda mõjutab, millised on meie tunded oma töö suhtes. Kas tööpäeva lõpus olen oma saavutustega rahul või keerlevad peas mõtted asjadest, mis veel tegemist vajavad või mis ei ole piisavalt hästi?
Liigne tähelepanu sellele, mis veel tegemata, paneb meid tundma, et me ei ole töödega järje peal. Uuringu kohaselt on aga seda narratiivi võimalik muuta, märgates seda, mida oleme päeva jooksul saavutanud ning rõõmustades väikeste võitude üle. Hiljutises uuringus paluti 238 töötajal erinevatest ettevõtetest pidada päevikut oma tööpäevade kohta ning vastata küsimustele motivatsiooni ja tuju kohta. Nelja kuu jooksul kogusid teadlased ligi 12 000 jäädvustust. Nad leidsid, et kui inimesed panid kirja, mis nad päeva jooksul tehtud said, tundsid nad ennast õnnelikumana, sisemiselt motiveeritumana ning suhtusid takistustesse kui võimalustesse, mitte kui ohtu. Nii seadsid nad ennast mentaalselt valmis tulevaseks eduks. Teadlased uurisid ka teisi tegureid, nagu näiteks kolleegilt abi ja oma tööle tunnustuse saamist, aga õnnestunud tööpäeva kõige tähtsam eeldus oli just tähendusrikas progress töös. Mis aga on progress? Suured saavutused, nagu pikaajalise projekti lõpetamine või boonuse saamine tekitab suurepärast tunnet. Aga teadlaste kohaselt isegi tavaline sammsammuline edasiminek töös kasvatab inimeste pühendumust ja rahulolu tööpäevaga. See võib olla midagi nii lihtsat nagu oma inboxi korrastamine või arutelu kolleegiga. Teises uuringus paluti osalejatel ehitada tasu eest Lego kujutisi, mille eest maksmine algas 2 dollarist ning tasu määr hakkas iga kujutisega langema. Osalejad said ise otsustada, millal nad ülesande katkestavad. Ühes grupis lisati iga valminud kujutis kollektsiooni, nii et osalejad said näha oma saavutusi. Teises grupis kujutised lammutati. Olgugi et mõlemale grupile maksti samasugust tasu, oli esimene grupp enam motiveeritud ja nad ehitasid märgatavalt rohkem kujutisi kui teine grupp. Oma edusammude nägemine annab eesmärgi tunde. Eesmärgiks võib olla miski, millest oleme isiklikult huvitatud või konkreetne siht, mida püüame töös saavutada. Mõlemal juhul on inimesed motiveeritumad, kui on näha töö progressi. Väikeste võitude märkamine Oluline on, kuidas juhid töötajaid toetavad ja innustavad. Juhid peaksid töötajatele ütlema, kui tähtis on nende töö, märkama progressi ning vältima projektide pooleli jätmist nii palju kui võimalik. Me saame ka iseenda motivatsiooni hoida kui me keskendume väikestele saavutustele igas päevas. Nende kirjapanek, nagu eelpooltoodud uuringus, on üks võimalustest, kuidas enda edasiminekut paremini märgata. Iga tööpäeva lõpus mõtle asjadele, mida ära tegid ning kuidas see sind ennast tundma pani. Kui midagi saab tehtud, siis kipume me kohe järgmise asja kallale asuma. Aga aja võtmine ja oma töö märkamine teeb saavutuse meie jaoks tähendusrikkamaks. See on eriti tähtis, kui sul on kalduvus keskenduda oma vigadele ja puudustele. Tööelus on palju takistusi, eriti käesoleval aastal. Selle märkamine, millega oleme hakkama saanud, aitab kujundada visiooni ja hoida motivatsiooni. Allikas: Greater Good Magazine Juba aastaid on paljud tööandjad panustanud inspireerivate töökeskkondade kujundamisse. Ühelt poolt on see aidanud kujundada ettevõtte kuvandit nii töötajate, tulevaste töötajate kui ka klientide silmis. Teisalt on paljusid mõjutanud ka usk, et inspireerivates kontorites ongi inimesed loovamad ja pühendunumad.
Suvel teadusväljaandes Journal of Personality and Social Psychology avaldatud uuring kinnitab, et paljuski on sellel tõepõhi all. Inimeste olemus ja koht, kus nad viibivad, avaldavad vastastikkust mõju. Kui tunned ennast kodukontoris kaootiliselt ja pahuralt, siis uuringu kohaselt nii võibki juhtuda, kui veedad kodus rohkem aega kui avalikes kohtades, kus on teisi inimesi. Stanfordi ülikooli abiprofessor Gabriella Harari, kes oli uuringu kaasautor, märgib, et kui inimesed veedavad rohkem aega sotsiaalsetes keskkondades, siis on nad avatumad, ekstravertsemad, vastutulelikumad, vastutustundlikumad ja vähem ärevad võrreldes ajaga, mille veedavad kodus. Uuringu tulemused võimaldavad järeldada, et kohad, kus sagedamini aega veedame, ei mõjuta mitte ainult meie mõtteid, tundeid ja käitumist antud ajahetkel, vaid pikema perioodi jooksul võivad mõjutada ka meie isiksuseomadusi. Kodu on reeglina tagala ja taastumise paik, kuhu tulla peale töid ja tegemisi. Nüüd oleme pidevalt ühes paigas ning see võib mõjutada meie minapilti. Näiteks kui tunned ennast vähem loovana, siis võib see olla selle tagajärg, et sul pole olnud võimalust keskkonda vahetada. Uuring näitas ka seda, et erinevad isiksusetüübid eelistavad erinevaid kohti. Ekstravertsemad inimesed eelistavad viibida avalikes kohtades ja käivad ka enamates kohtades kui introverdid. Uuring viidi läbi 2350 USA ülikoolis ning kokku vastas küsitlustele 63 000 inimest. Osalejad täitsid „Suur viisik“ (Big Five) isiksusetüübi testi ning seejärel vastasid kahe nädala jooksul mitmele küsimustikule, kus uuriti nende ajaveetmise kohtade ja emotsioonide kohta. Nii analüüsiti osalejate emotsioone teatud kohas ja ajahetkel ning samuti uuriti isiksusetüüpide erinevusi kohtade eelistamisel. Harari toob välja, et inimestel on võimalik muuta psühholoogilist seisundit vahetades füüsilist keskkonda. Näiteks tundes ärevust on parem eelistada sotsiaalseid paiku, nagu kohvik või spordiklubi või kohtuda sõpradega. Kui nakatumisohu tõttu ei saa kõike eelpooltoodut teha, siis aitab ka jalutamine värskes õhus kohtades, kus on ka teisi inimesi. Uuringust info: Stanford News Käesolev aasta toob paljudele ettevõtetele kaasa koondamised. Ei ole vahet, on see väike meeskond, kus koondatakse paar-kolm liiget või suur organisatsioon, kust lahkub 1000 töötajat, tegu on ikkagi emotsionaalselt keerulise ajaga nii lahkujatele, jääjatele kui ka juhtidele.
Kui organisatsioonis tööheaolu peale mõtlema hakata alles siis, kui koondamised on ära tehtud, on rong tõenäoliselt juba läinud. Uuringud on näidanud, et koondamistega kaasnev ebakindlus võib töötajate tervisele avaldada negatiivset mõju. Inimesed muretsevad, kuidas läheb neil, kuidas kolleegidel, valitseb ebakindlus ja teadmatus. Tekib ka vastureaktsioone tehtud otsustele. Et allesjäänud töötajaskonda ja töö tulemuslikkust võimalikult hästi hoida, vajavad tuge nii töötajad kui ka erinevate tasandite juhid. Muutuste tingimustes ei ole reeglina kunagi liiga palju infot. Vastupidi, uuringutest on välja tulnud, et just infopuuduse ja -ebaselgusega on seotud kõige suuremad pinged. Samas tuleb olla ettevaatlik – kui kogu infomaht ühekorraga edastada, siis võib see osutuda töötajate jaoks liiga suureks koormaks. Parem on infot jagada teemade ja osade kaupa. Infojagamise puhul eeldatakse sageli, et see on kommunikatsioon ülevalt alla ning töötajad peavad teadmised lihtsalt omaks võtma. Tööheaolu seisukohalt on aga oluline luua võimalused ka meeskondlikuks aruteluks, küsimuste ja vastuste vahetamiseks ning ka neljasilma vestlusteks otsese juhiga, sest igal inimesel on õigus teada, mida muutused toovad kaasa personaalselt tema jaoks. Tuleb olla valmis ka selleks, et teatud infot tuleb edastada korduvalt, sest inimesed ei suuda kõike korraga vastu võtta. Enamus juhte tunneb ennast koondamiste olukorras halvasti ning nende ettevalmistus ja tugi on äärmiselt olulised. Juhid võivad vajada koolitusi negatiivsete sõnumite edastamisest, emotsioonidega toimetulemisest ja töötajate tööheaolu toetamisest. Nii töötajatele kui ka juhtidele võib olla vajalik psühholoogiline nõustamine. Kui töötajad saavad otseselt juhilt tuge, töötajate omavahelised suhted on head ja enne muutuste algust on olnud positiivset energiat andvaid tegureid töös, siis on tõenäoline, et koondamistega seotud muutused ei tekita ületamatuid probleeme ja töötajad on hea töövõimega ka edaspidi. Kui aga juba enne koondamisi olid koostöös pinged, juhi toetus alluvatele nõrk ning eelnes ka stressirohke periood, siis võivad majanduslikest raskustest tulenevad muutused organisatsioonile halvimal juhul ka saatuslikuks saada. Muutus ei lõpe sellega, kui koondamised on läbi viidud. Töö ei suju automaatselt ja iseenesest, vaid vaja on analüüsi, juhtimist ja prognoose. Tuleb olla valmis paindlikult koostöös töötajatega ümber kujundama protsesse, tegutsemisviise ja meeskondi. Eelis on organisatsioonidel, kus töötajatel on kujunenud usaldus tööandja vastu. Sellisel juhul aktsepteerivad inimesed muutused kiiremini ning panustavad ka omalt poolt, et rasked ajad üle elada. Kasulik on ka töötajate koolitamine, kuidas oma tööheaolu ning vaimset tervist hoida. Kui protsess on hoolikalt juhitud, siis jõutakse ühiselt ka vanast loobumise ja uue õppimise etappi. Sealt edasi on emotsionaalselt juba märksa kergem minna. Kevadel pakkis suur osa kontoritöötajatest oma asjad ning kolis koju töötama. Isegi väga konservatiivsetes organisatsioonides, kus senini polnud kaugtöö peale hea pilguga vaadatud, tuli muutused ette võtta. Sel ajal oli aga õhus lootus, et tegemist on kõigest mõne nädala pikkuse erandiga. Aeg läks ja sügise alguseks on selged kaks asja:
Nii ei olegi imestada, et koostööpartnerile helistades kuuleb tööjuttude sekka ka koduseid olmehääli või koera haukumist. Tasapisi võib ligi hiilida tunne, et me justkui ei olekski päriselt tööl, vaid et muude toimetuste seas ajame ka tööasju. Selline tunne omakorda teeb tööeesmärgid ebaselgemaks ning võib vähendada motivatsiooni. Lisaks on paljude töötajate jaoks tööandja poolt nüüdseks korraldatud koju kõik vajalikud töövahendid ja arvutid, nii et valikut, kas täna soovin minna kontorisse või töötada kodus, enam ei olegi. Lihtsam on selliste tööde tegijatel, kus on konkreetne töömaht ja võimalik mõõta töötulemusi (tõlked, analüüsid, disain jm). Sellisel juhul aitavad konkreetsed ülesanded hoida silme ees eesmärki ning kui need on valmis, tekib ka rahulolu tehtud tööst. Keerulisem on neil, kelle töö sisaldab raskemini mõõdetavaid ülesandeid: ideede väljamõtlemist, kliendivajaduste mõistmist, strateegiate ja protsesside kavandamist vms. Kodus võib kergesti tekkida keskendumisraskusi, mis omakorda tekitavad ebamäärast süütunnet, et tööd peaks tegema rohkem või paremini. Toasussides kodus ringi käies taustaks töötava pesumasina hääl ei pruugi sugugi tunda sellist keskendumist ja indu kui kontoris. Kindlasti on kodus töötamine „päris“ töö, aga selleks, et tunda ennast kodus tööle pühendununa, on vaja natuke kaasa aidata:
Inimesed on erinevad, mõnele sobib kodus töötamine rohkem, teisele vähem. Küll aga on kaugtöös omad komistuskivid, millega tuleb tegeleda ja püüda neid ennetada, seda nii juhi kui ka töötaja enda poolt. Tutvu ka koolitusega Tööheaolu virtuaalses tiimis Puhkuste aeg on alanud ning on kuulda olnud arvamusi, et töötajad ei vajagi puhkust, kuna on nii pikalt saanud olla kodus ja tööd on olnud vähe. Nii see kindlasti ei ole, vastupidi - segadus, teadmatus, hirm enda ja lähedaste tervise ning majandusliku turvatunde pärast on tekitanud märkimisväärset stressi ning puhkuseks sunnitud kodusolemist kindlasti pidada ei saa.
Puhkuse eesmärgiks on võimaldada ennast tööst välja lülitada ning kehal, meelel ja peal puhata ning taastuda. On vähe neid, kellel see koroonakevadel õnnestus. Samuti võiks puhkuse veeta argipäevast mõneti erinevalt: minna reisile, spaasse, külastada kaugemaid sõpru-sugulasi jne. Ka see ei tulnud eriolukorra ajal kõne allagi. Selleks, et raske aeg seljatada ning väljapuhanud töötajatega uuele hooajale vastu minna, soovitame järgmist: Tööandjatele
Töötajatele
Meeskond võib küll ühiselt otsustada, et sellel suvel puhatakse lühemalt kui tavaliselt, et osaliselt järgi teha eriolukorras tegemata jäänud töö. Kindlasti aga ei saa soovitada puhkuse ära jätmist, sest peale rasket kevadet ilma suvepuhkuseta jäädes võib sügis-talvisel ajal töötajate väsimus kajastuda halvemas tervises, madalamas tootlikkuses, vigades ja kehvas klienditeeninduses. See ei ole aga kellegi huvides. Kas sinu töökohas ja –ülesannetes on midagi sellist, mis rikub töö sujuvust ja turvalisust? Mis sinu töös tekitab füüsilist koormust? Milliseid võimalusi on sul ja meeskonnal töökoormuse vähendamiseks?
Luu- ja lihaskonnavaevused on aasta-aastalt oluline rahvatervise ja –majanduse probleem. Lisaks töölt eemalolekule põhjustavad need inimlikku kannatust ning tööefektiivsuse ja tootlikkuse langust. Luu- ja lihaskonna vaevuste ning nendega kaasnevate töö- ja tegevusvõime probleeme võib vähendada mitmel moel. Oluline on kujundada tööd ja töökohta ning jälgida muutuste mõju heaolule ja vaevustele. Tööpingeid vabastav liikumine peale tööd aitab hoida jaksu ning tööst välja puhata. Hoia koormus mõistlikus piires On hea meeles pidada, et koormus on töö vältimatu kaasnähtus. Koormus ei tähenda pelgalt kahjulikku ülekoormust ega seda, et töö oleks ohtlik. Iga tööd tehes on meil mõnevõrra koormust ning see on normaalne. Oluline on, et töökoormus on mõistlik ja sellest jõuaks piisavalt enne järgmist tööpäeva taastuda. Ühekülgne ja liiga suur töökoormus, ebamugavad tööasendid ja liiga vähene taastumine tööpingetest võivad tekitada valuaistinguid või lihasväsimust juba tööpäeva ajal. Väsimuse ennetamiseks ja valust vabanemiseks on tähtis, et õpime märkama oma keha ning reageerima selle tunnetele. Kui mingi piirkond kehas hakkab väsima või surema või töö ei taha sujuda, siis võib see olla märk raskest liigutusest, halvast tööasendist, pikaajalisest paigalolekust või probleemidest töö korralduses. Ettevõtja töövõime on ettevõtte tugitala Vahel võib pühendumine ettevõtlusele ja tööle olla nii tugev, et oma tervise ja töövõime eest hoolitsemine jääb tahaplaanile. Oma tööd ja töökohta võib kujundada ja parendada, kui märgata neid tööülesandeid või põhjuseid, mis tekitavad väsimust või probleeme töö sujuvuses. Töövõime ja heaolu kujunevad mitme teguri koostoimes. Reeglina tulevad parimad lahendused oma tööheaolu arendamiseks tegijalt endalt. Need küsimused aitavad sul hinnata oma töö füüsilist koormust:
Väike muutus võib tööd lihtsustada Paljud märkavad töös ebamugavusi või raskusi, aga mõtlevad, et küll saan hakkama. Hoia künnis töö kujundamiseks ja töökoha muutmiseks küllalt madalana ning tegutse kohe, kui märkad probleeme. Ka väikeste töö ja töökoha muutustega võib saada positiivseid tagajärgi. Parima tööasendi võib näiteks leida katsetades. Vahel on endalt hea küsida ka miks-küsimusi: Miks ma teen selle tööetapi alati sama külje pealt? Miks ma kannan raskeid töövahendeid süles, kui võiksin kasutada ratastega töövahendit? Iga kord ei aita ainult ühe tööülesande või –asendi muutmisest, vaid vaja on laialdasemat töö ja töökeskkonna ümberkujundamist. Vajadusel saab tasuta töökeskkonna konsultatsiooni tellida Tööinspektsioonist. Oma töövõimet aitab hinnata küsimustik meie kodulehelt. Osaliselt allikas: ttl.fi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ärikooli (MIT Sloan) uuring näitab, millised on kõrge tulemuslikkusega juhtide harjumused ja oskused. Kui soovime saada oma töös paremaid tulemusi, siis tasub neid praktikaid rakendada. Lisaks on uuringu autori, MIT Sloani’i vanemlektori Robert Pozeni küsitlust võimalik hetkel ka teostada ning saada soovitusi, mida enda tähele panna.
Pozeni sõnul on tulemuslikkus igale professionaalile, olenemata asukohast, tegevusharust või ametist, tõsine väljakutse. Ta küsitles ligi 20 000 juhti kuuelt kontinendilt, et välja selgitada, miks mõned inimesed on tulemuslikumad kui teised. Küsitluses oli hõlmatud seitse kategooriat: ajakava planeerimine, igapäevaste rutiinide kujundamine, sõnumitega toimetulek, palju ära tegemine, kommunikatsioonioskuste parandamine, efektiivsete nõupidamiste läbiviimine ning delegeerimine. Ligi pooled vastajatest olid Põhja-Ameerikast, 21% Euroopast, 19% Aasiast ning ülejäänud 10% sisaldasid Austraalia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika vastajaid. Peale kõige tulemuslikuma grupi määratlemist leiti, et nendele inimestele on omased kõrged näitajad ka järgnevates harjumustes:
Tulemused olid huvitavad ka demograafilistel näitajatel põhineval analüüsil. Kuigi ameeriklased kipuvad töötama rohkem tunde, siis Põhja-Ameerika vastajate tulemuslikkuse näitajad olid madalamad kui vastanutel Euroopast, Aasiast ja Austraaliast. Kõrgem vanus on tugevas korrelatsioonis isikliku tulemuslikkusega, vanemad ja kogenumad professionaalid edestasid selles noori kolleege. Vanemad juhid kujundasid paremini rutiine väheväärtuslike tegevuste haldamiseks, juhtisid paremini sõnumite voogu, pidasid tõhusamalt koosolekuid ja delegeerisid ülesandeid. Kuigi meeste ja naiste üldine tulemuslikkuse skoor oli praktiliselt sama, olid sisuliselt mõned erinevused. Näiteks olid naiste tulemused eriti kõrged tõhusate koosolekute pidamises – nende koosolekud ei kestnud enamasti üle 90 minuti ja lõppesid järgnevate sammude kokku leppimisega. Mehed aga olid eriti tugevad sõnumite mahuga toime tulemises, nad ei lugenud e-posti liiga sageli ning jätsid vahele madala olulisusega teated. Sõnumite mahuga toimetulemine Kuigi on selge, et hakkama saamine sissetulevate e-kirjade mahuga on üks võti tulemuslikumaks tööks, siis paljudele meist ei ole seda siiski kerge saavutada. Pozen ütleb, et enamus meist vaatab oma e-posti iga kolme kuni viie minuti tagant. Seda aga ei tasuks teha tihedamini kui kord tunni aja jooksul ning lugeda ainult neid kirju, mille saatja või saaja on olulised. 60-80% e-kirjadest võiks vahele jätta, sest enamus neist ei ole olulised. Pozen soovitab ka kiiretele e-kirjadele vastata koheselt, selle asemel, et neid tähistada ning hiljem üles otsida (või unustada), samuti oluliste kontaktide märkimist ning e-posti filtrite kasutamist. Samas märgib Pozen, et sõnumite haldamispraktikate kujundamine peaks olema seoses olulisemate prioriteetide määratlemise ja muude nö suure pildi kujundamise harjumustega. Paljud ambitsioonikad inimesed pühendavad liiga vähe aega tegevustele, mis nende peamiste eesmärkide saavutamist toetaksid. Veel nippe oma tulemuslikkuse kasvatamiseks Kui soovid saavutada paremaid tulemusi mistahes eluvaldkonnas, siis oleks kasulik arendada neid harjumusi, mida uuringu kohaselt teevad kõige tulemuslikumad professionaalid. Need on:
Allikas: MIT News |
RSS Feed