|
Tagasisidet võib anda mitmel põhjusel ja viisil. Tagasiside on väärtuslik, sest saajale on see märk, et tema tegevus on oluline. Samas võimaldab tagasiside ka väljendada olukorras tekkinud tundeid. Kritiseerimine võib tuua kergendust ja kiitmine hea tuju selle jagajale.
Tagasiside on oluline ka inimeste ja organisatsioonide tegevuse suunamisel. Õnnestumiste eest kiidetakse, kuna usutakse, et see innustab ka tulevikus heade saavutuste pürgimisele. Ebaõnnestumiste puhul püütakse kindlustada, et asjaosalised teevad oma tegevuses korrektiive. Vahel kasutatakse negatiivset klienditagasisidet ka väljapressimise viisina. Tagasiside kasulikkusesse on üldine usk, aga leidub ka kriitikuid. Näiteks Marcus Buckingham ja Ashley Goodall seadsid Harvard Business Review’s (3–4/2019) küsimuse alla mitmeid tagasiside andmise kasulikkust toetavaid eeldusi. Esiteks, me ei ole inimestena kuigi usaldusväärsed üksteise tegevuse hindamises. Objektiivse tõe otsimise asemel hakkame kergesti hindama teiste tegevust vastavalt oma tõekspidamistele. Sealt tuleneb, et kipume kiitma tegevusi, mis sobivad meie maailmapildiga ja kritiseerima neid, mis on sellega vastuolus. Mõistmist väljendavat tagasisidet on seda keerulisem anda, mida enam erineb hinnatava inimese tegevus sellest, mida ise õigeks peame. Kliendil võib olla alati õigus, aga see ei tähenda, et klienditeenindaja alati eksiks. Teiseks, tagasiside ja õppimise vaheline suhe ei ole sugugi lihtne. Kuigi meie aju kohaneb erinevate olukordadega, näitavad uuringud, et kõige paremini õpime uut nendest asjadest, mida juba eelnevalt teame. Inimene ei ole tühi leht ja ka õppimine ei ole millegi täiesti uue lisamine, vaid olemasoleva süvendamine ja laiendamine ning uute seoste mõistmine. Ka negatiivne tagasiside on mõistetavam, mida tugevamini ühildub see saaja sotsiaalse tegelikkusega. Kolmandaks probleemiks on eeldus, et tagasiside objektiks olevale tegevusele on võimalik määrata ideaalne tase, millest erinemine on märk ebaõnnestumisest. Selline eeldus on problemaatiline, sest ideaali ei saa eraldada kontekstist ning ei ole ka võimalik määratleda täpseid mõõdikuid. Ideaalse taseme puhul on alati küsimus tegevusest teatud ajalistes ja kultuurilistes tingimustes. Neid ei saa ette määratleda, vaid see muutub konkreetseks alles tegevuse käigus. Ebaõnnestumist väljendava kriitika tõhusus jääb küsitavaks, sest ideaalset tegevust ei saa mõista ebaõnnestumiste kaudu. Suurepäraseks müüjaks ei saada ainult vigasid likvideerides, vaid arendades neid oskusi, mis aitavad mõista kliendi vajadusi, soove ja hirme. Nii innustava kui ka kritiseeriva tagasiside puhul on oluline, et sellel on tõeline seos saaja tegemiste või tegemata jätmistega. Tagasiside sisu sõltub alati olukorrast, aga heas tagasisides ühilduvad faktid ja tunded tagasiside saaja jaoks tähendusrikkal moel. Kui fakt on seotud kontekstiga, siis tunded näitavad tagasiside andja võimet asetuda tagasiside saaja rolli. Tagasiside väärtus on suurim siis, kui tagasiside näitab ja tugevdab tegevuse käigus selginevat ideaali. Tagasiside usutavusele on hea, kui selle andja näitab võimekust reageerida tagasiside saaja tegelikule tegevusele, selle asemel, et hinnata seda oletatava ideaali põhjal. Õppimist edendav ja tegevust mõjutav tagasiside räägib tõenäolisemalt õnnestumistest kui ebaõnnestumistest. Samas tasub meeles pidada, et sotsiaalmeedia on teinud tagasiside andmise ja saamise varasemast avalikumaks ning elulised juhtumid võivad saada meemideks, mis levivad kulutulena. Allikas: Telma
0 Comments
Berkley ülikooli väljaanne Greater Good Magazine on avaldanud intervjuu USA endise peakirurgi Vivek Murthy’ga, kes on välja andnud raamatu, kus ta analüüsib üksildust tänapäeva ühiskonnas, selle kahjulikke mõjusid ning annab nõu, kuidas kujundada paremaid suhteid. Siin on üksjagu mõtlemisainet, eriti arvestades seda, kui vähe paljud meist on viimaste kuude jooksul saanud kohtuda näiteks sugulaste, naabrite või töökaaslastega.
Uuringud näitavad, et me kipume alahindama teiste üksildust võrreldes enda omaga. Miks see nii on ja kuidas see mõjutab üksildust? Ma arvan, et alahindamise põhjus on selles, et inimeste üksildus on sageli varjatud. Kahjuks kannab üksildus endaga stigmat. Inimesed, kes tunnevad üksildust, häbenevad seda sageli tunnistada. Neile tundub, et see võrdub tunnistamisega, et nad ei ole meeldivad inimesed või on mingil moel sotsiaalselt ebapiisavad. Võib olla raske tunnistada üksildust isegi oma partnerile. Me võime olla peol, ümbritsetud inimestest ja ikkagi tunda ennast üksi. Vaatame inimesi enda ümber, kes pealtnäha elavad õnnelikku elu - eriti nende sotsiaalmeedia konto põhjal – ja eeldame, et me oleme ainsad, kes kannatavad. Samuti võib üksildust olla raske märgata, sest see ei vasta alati stereotüübile inimesest, kes üksi nurgas istub. Üksildus võib avalduda erinevatel inimestel erinevalt. See võib väljenduda ärrituvuse, viha, väsimuse, erakluse, depressiooni või ärevusena. Me võime neid lahterdada teiste probleemide alla, aga nende seisundite juured võivad vähemalt osaliselt olla üksilduses. Kirjutate, et kolmandik üle 45 aastastest ameeriklastest arvavad, et nad on üksildased. Kas see muster on tavapärane terves maailmas või on see ainuomane USA-le? Paljud moodsa kultuuriga ühiskonnad on leidnud, et nende vanemaealised elanikud tunnevad palju üksildust. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks, kui inimesed vananevad, võib nende tervis halveneda, mis piirab nende võimalusi minna välja ning kohtuda teistega. Teiseks võivad vanematel inimestel tekkida probleemid nägemise ja kuulmisega ning kui inimene ei kuule hästi, siis see on oluline takistus teistega kontakti saavutamisel. Osa praktilistest probleemidest on seotud vanusega, aga on ka kultuurilisi probleeme. USA-s ja teistes moodsates ühiskondades on erilisel kohal nooruse väärtustamine ning kui inimesed vananevad, tunnevad nad, et on vähem kasulikud ja olulised ainuüksi seetõttu, et nad ei ole enam noored. Kui me tunneme, et oleme teistele ainult koormaks, siis see võib mõjutada seda, kuidas me teiste inimestega suhtleme ja kui rahuldust pakkuvad meie suhted on. Toote välja, et on kolm ühenduse tasandit üksilduse vältimiseks: intiimne (partner või abikaasa), sõpruskond ja kollektiiv (kogukond). Miks on kogukond oluline? Inimestena oleme arenenud nii, et vajame üksteist ning kogukonda kuulumist. Meile on sügavale juurdunud soov olla osa jagatud identiteedist. Nii me püüamegi kuuluda gruppidesse kas usu, rassi, rahvuse või huvide põhjal ning me saame palju tähendusrikkust ja väärtust teistega jagatud identiteedist. Üks asi, mida Covid-19 on välja toonud paljude inimeste jaoks füüsilise distantseerumise ajal on see, kui olulised ei ole suhted mitte ainult pere ja sõpradega, aga kui tähtsad on kontaktid ka naabrite, sugulaste ja võõrastega. Kui tore on lihtsalt kohvikus istuda ja töötada, olles ümbritsetud teistest inimestest või minna spordivõistlusele teiste fännide seas kaasa elama. Selles on ühenduse tunne, mis on väga oluline ja mis paneb meid tundma, et oleme osa millestki suuremast. Kui mõistad, et me vajame nii intiimset ühendust, sõpru kui ka kogukonda, siis hakkame aru saama, kuidas keegi võib tunda ennast sügavalt rahuldust pakkuvas abielus ikkagi üksildasena. Ja see ei tähenda, et sinu kaasa ei paku sulle, mida vajad. See tähendab, et me vajame erinevat tüüpi ühendusi oma elus. Ütlete, et üksildus on inimesele halb, aga üksindus võib olla hea. Mis erinevus neil on? On oluline mõista, et üksildus on subjektiivne seisund. See ei sõltu sellest, kui palju inimesi sinu ümber on. See näitab, mida sa tunned nende ühenduste puhul, mis su elus on. Üksildus tekib, kui ootused ühendustele, mida me vajame, on suuremad kui need, mis meie elus tegelikult on. Üksindus on kogemus üksi olemisest, aga see on meeldiv, keskendumist võimaldav ja tasakaalustav ning see on väga oluline meie emotsionaalse heaolu hoidmiseks. Kui me lubame endale üksinduse hetki ja vähendame müra enda ümber, saame me mõtiskleda, mis meie elus toimub ning lihtsalt olla ja mitte tormata. Kui me suhtleme inimestega selles seisundis, siis meie suhted on sageli paremad, sest me saame olla autentselt meie ise. Ma usun, et selle virr-varri keskel, kui maailm tundub pöörlevat üha kiiremini, on üksinduse hetked veelgi olulisemad kui varem. Need minutid, mida võtame, et lihtsalt olla, tunda tuult näo vastu puhumas, tunda tänulikkust meenutades kolme tähtsat inimest või asja elus, võivad olla tasakaalustavad ja energiat andvad. Pandeemia on toonud kaasa täiesti teistsuguseid raskusi üksilduse vältimisel. Mida me saame teha? Üksildus oli probleem ammu enne Covid-19. Aga ma muretsen, et füüsiline eraldatus, mida me kõik pidime järgima ja hirm nakatumise ees, mida paljud tunnevad, süvendab riski üksteisest veelgi eralduda ja sotsiaalseid sidemeid kaotada. See on sama oluline probleem kui majanduslangus, mis meil ees seisab. Nii aga ei pea olema. Me võime kasutada seda aega, et analüüsida oma suhteid ja endalt küsida: milline roll minu elus võiks inimestel olla? Me võime teha lihtsaid tegevusi, et tugevdada sidemeid nüüd, kui pandeemia hakkab lõppema. Näiteks pühendada iga päev 15 minutit inimestele, kes on meile olulised – kas video- või telefonikõnega. See võib tõsta meie tuju ja panna ka teisi ennast paremini tundma. Teiseks, võime pöörata tähelepanu aja, mida teistega veedame, kvaliteedile - kuulata tähelepanelikult ning jagada oma tundeid avatumalt. Üks kõige lihtsamaid viise selleks on häirijate vähendamine. Nagu paljud, olen ka mina sõbraga rääkides samal ajal e-posti lugenud või pähetulevaid mõtteid kirja pannud. Isegi, kui veedad kellegagi vähe aega, siis selle aja väärtuslikuks muutmine on väga oluline. Viis minutit vestlust olles avatud, kuulates tähelepanelikult ja täielikult kohal olles, on sageli rahuldustpakkuvam kui pool tundi häiritud keskustelu. Kolmandaks võib otsida viise, kuidas teistele kasulik olla, sest see on tõhus vastumürk üksildusele. Kui oleme pidevalt üksildased, siis meie tähelepanu pöördub sissepoole ja ohutunne kasvab. Aja jooksul hakkab meie enesetunnetus hägustuma ja hakkame uskuma, et oleme üksildased, sest me ei meeldi inimestele. Heateod on tõhusad, sest need murravad kahjulikud mustrid ja pööravad meie tähelepanu iseendalt teistele positiivsete kontaktide kaudu. Teiste aitamine kinnitab meile, et suudame luua väärtust maailmas ja see võib olla päästerõngas ühenduse tundmiseks teiste inimestega. Kas usute, et vastastikune hoolimine ja koostöö, mis pandeemia ajal tekkis, kestab ka tulevikus? Oleme inimestena loodud teistega seotud olema ning üksteist aitama ja toetama ning nägime, et need instinktid kasvasid kriisi ajal. Kui orkaan või tornaado hävitab piirkonna, siis inimesed tulevad kokku ja astuvad õnnetuse tagajärgedele vastu. Probleem on, et sageli minnakse tagasi eelnevate kommete juurde ning kogukondlikkuse õppetunnid ununevad. Arvan, et praegu näeme pandeemiat, mida mäletame kogu elu. Selle intensiivsus, kestvus ja keerulisus on sellised, mida tõenäoliselt pole me varem näinud. Ma loodan, et see kasvatab võimalust, et me peame õppetunde meeles ja saame targemaks kogukonna jõust, suhete olulisusest ja vastastikkusest sõltuvusest. Ma arvan, et üks kõige olulisemaid küsimusi praegu on otsustamine, kas jätkata oma üksilduse süvendamisega või kasutada võimalust, valida edaspidiseks teine tee ja kujundada inimestekeskne elu ja ühiskond. Tõelises inimestekeskses maailmas me väärtustame oma suhteid ja seda, kuhu kulutame oma aega, tähelepanu ja energiat. Me kujundame ka töökohti nii, et need tugevdaksid inimestevahelisi sidemeid ning haridusasutusi, et need rajaksid tugeva põhja tervetele suhetele alates varasest noorusest. Me mõistame, et inimestevaheline suhe põhineb mõistlikul dialoogil, samuti et ilma dialoogi ja kogukonnata ei saa inimesed rääkida oma keerulistest probleemidest ning leida lahendusi, kuidas minna edasi. Kui meid tabavad tõsised katsumused, nagu kliimamuutus, pandeemiad, tervishoiu ja majanduse probleemid, siis me peame olema suutelised koostööks ning see põhineb meie võimel rääkida ja päriselt üksteist kuulata. Dialoogi ei saavuta lihtsalt inimesi ühte ruumi kutsudes ja lootes, et midagi hakkab juhtuma, selleks on vaja inimestevahelisi suhteid. Meie arstid ja õed peavad olema võimelised mõistma, kui oluline roll on üksildusel paranemises. Nad peavad ka oskama ära tunda üksildust, kui see eksisteerib ja vestelda sellest patsientidega, ilma et võtaksid enda kanda kogu vastutuse patsiendi üksilduse leevendamisest. Meil on vaja suuremat partnerlust tervishoiusüsteemi ja kogukondlike organisatsioonide vahel, kes saavad aidata inimesi, kes vajavad seltsi. Seda teeb ka „sotsiaalse retsepti“ liikumine Suurbritannias ja teistes riikides, kus tervishoiusüsteemi partneriteks on kogukondlikud organisatsioonid, et märgata inimesi, kellel on üksilduse probleem ning leida neile tuge, ressursse ja kogukonda, keda nad vajavad. Kui me esitame küsimuse: „Kuidas seada inimesed esikohale?“, saame me erineva vastuse, kui siis, kui meie esmane eesmärk on maksimeerida tulu või võimu või on mõni muu eesmärk, mis ei tähtsusta inimest. Kui mu raamatul oleks üks kreedo, siis see oleks lihtne: „Sea inimesed esikohale“. Selle kreedo järgi me peaksime juhtima iseennast ja oma elu ning kujundama institutsioone ning poliitikat. Koroonaviirusest tingitud kriis kestab. Enamus meist on selle aja jooksul keskendunud toime tulemisele enneolematu ohuga meie füüsilisele tervisele: vähendada nakkuse ja haigestumise riski, mille tagajärjeks võib olla isegi surm.
Kuid on ka teine, pikaajalisem risk, mis meid kõiki ohustab, mida võib olla keerulisem märgata, aga mis ei ole sugugi väiksem oht meie heaolule. See on risk vaimsele tervisele – oht, et vaimsed ja emotsionaalsed haavad globaalsest kriisist jäävad meiega kuudeks või isegi aastateks. Paljud inimesed on juba hakanud kogema vaimseid probleeme. Osade puhul võib see ilmneda ärevuse, depressiooni, muretsemisena või toidu, alkoholi, narkootiliste ainete kasutamisena, et tuimestada igapäevaste halbade uudiste mõju. Teiste jaoks pole veel mõju vaimsele ja emotsionaalsele enesetundele avaldunud. Ilma ennetavate tegevusteta võime me aga kõik kogeda probleeme eesootavate raskustega toime tulemisel. Kuidas kujundada paremat vaimset ja emotsionaalset vastupanuvõimet keset kriisi? Siin on viis tehnikat, mis aitavad meil meeles pidada vaimse tervise tugevdamise tähtsust. 1. Sõnasta ümber enese eest hoolitsemise olulisus Esimesena peaksime muutma viisi, kuidas mõtleme enese eest hoolitsemisest. Töökultuuris, mis väärtustab tulemusi ja tootlikkust, harjume mõtlema enese eest hoolitsemisest kui luksusest. Praegusel erakorralisel ajal aga ei tähenda enese eest hoolitsemine pelgalt seda, mida teha, et suurepärane välja näha ja ennast hästi tunda, vaid see on hädavajalik tegevus, et psühholoogiliselt hästi toime tulla eeloleval ajal. 2. Võta iga päev aega enda vaimse tervise hoidmiseks Vanad rutiinid on murtud kontorite ja koolide sulgemisega ning kodus püsimisega. On väga oluline luua uued rutiinid, isegi rituaalid, et struktureerida päeva kulgu ja jätta aega enda jaoks meeldivatele tegevustele nagu näiteks treening, meditatsioon, tervislik toitumine ning suhtlemine pereliikmete ja sõpradega. Need tegevused tuleks panna kirja kalendrisse, et teised tegevused neid tahaplaanile ei jätaks. 3. Maga korralikult See tundub iseenesestmõistetav, aga unel on keskne roll raskustega toime tulemisel. Uuringud näitavad, et une ajal töötab aju läbi keerulisi emotsioone ning puhastub kahjulikest ainetest. Ilma selleta muutuvad emotsioonid nagu ärevus, hirm ja ärritus veelgi intensiivsemaks. Hea unega on meil parem suutlikkus raske ajaga toime tulla. Taastumiseks on vajalik seitse kuni üheksa tundi und igal öösel. 4. Juhi oma digitaalset tarbimist Paljud muretsesid „ekraani aja“ pärast. Nüüd, töötades virtuaalselt, on kogu meie aeg „ekraani aeg“. Niisiis tuleb olla veelgi teadlikum oma digitaalse info tarbimisest. Kui planeerid tunnise kohtumise Zoomis, siis tasub küsida, mis on selle mõte? Kas see võimaldab saada paremat kontakti? Kui istud teleka ette või hakkad telefonist uudiseid vaatama, tasub endalt küsida, mis mind selleks sunnib? Kui palju uudiseid pean ma tarbima, et oleksin informeeritud, aga mitte traumeeritud? 5. Harjuta lahkust Kui kriisi ajal on midagi head, siis võib see seisneda selles, et erakordsed headuse väljendused toimuvad just siis, kui ajad on rasked. Me võime aga olla stressis, üleväsinud ja ärevil ning siis ei tule lahkus meelde. Et seda vältida, võiks lahkuse muuta oma igapäevaseks harjumuseks. Vaata mis juhtub, kui teed väikseid lahkeid tegusid oma pereliikmetele, naabritele või kogukonnale iga päev. Uuringud näitavad selgelt, et lahkusest pole kasu mitte ainult maailmale, vaid see tekitab kõrgendatud enesetunde ka abistajale. Need lihtsad sammud aitavad sind olla parema vastupidavusega nüüd ning kujundada hakkama saamise harjumusi tulevikuks. Pikema aja jooksul on suurema tõenäosusega meie raskused mitte niivõrd füüsilise tervise kaitsmisega seotud, kuivõrd emotsionaalsete tagajärgedega tegelemine peale globaalset kriisi. Seetõttu tasub kindlasti tähelepanu pöörata ennetavatele tegevustele. Allikas: Thrive Global Tasapisi saab hakata valmistuma tagasitulekuks normaalsusesse. On kümneid väiksemaid ja suuremaid teemasid, mida organisatsioonid peavad läbi mõtlema: Kuidas tagada töötajate ohutus nii töökohal kui ka näiteks kliendi juures, kuidas tagada klientide ohutus ning luua neis suuremat usaldust, kuidas korraldada tööd, tööaega, juhtida tarneahelat jne.
Aga lisaks kõikidele praktilistele küsimustele on veel üks asi, mille peale peaks mõtlema – meeskonna ind ja motivatsioon. Eriolukord ja sellega kaasnevad negatiivsed uudised on inimesed vaimselt ära väsitanud, plaanitud perepuhkused on ära jäänud, tulevik on ebakindel nii isiklike plaanide kui ka tööandja majandusliku olukorra osas. Teil on eelis, kui teie juhid on kompetentsed selles osas, millistele tööheaolu teguritele tuleks tähelepanu pöörata, et inimestel oleks tööl vähem stressi ja kõrgem tööheaolu. Veel paremini on teil läinud, kui teil on korraldatud tugi töötajate vaimse tervise probleemide korral, juhid oskavad töötajatega teemat käsitleda ning teavad, mida probleemide korral soovitada. Nii olete loonud oma organisatsioonis tugeva aluse, kus töötajad saavad paremini keskenduda töö tulemuslikkusele ning ei tegele pelgalt hakkamasaamisega. 2020 aasta uut normaalset tööhooaega – on see siis suvest või sügisest alates – võiks aga meeskonnana koos uue energiaga alustada. Kui teil on varasemalt läbi viidud ühiseid ajurünnakuid ja mõttetalguid ning nendele on järgnenud ka konkreetsed tegevused, siis kindlasti olete kogenud, kui olulised on sellised ettevõtmised meeskonna energia ja innu jaoks. Mitte miski ei elavda meeskonda rohkem kui sisukas positiivse tulevikuperspektiivi arutelu. See toetab meeskonnavaimu, aitab mõista, mis on meie meeskonna jaoks oluline ning tunda suuremat isiklikku seotust meeskonna eesmärkidega – sest inimesed ise on ju nende kujundamisel osalenud. Meeskonnaga võib ja peabki olema aus. Kui majanduskriis ohustab ettevõtte majandustulemusi või lausa ellu jäämist, siis tuleb nendest riskidest töötajatega ka avatult rääkida. Ühisel ajurünnakul võivad inimesed teid üllatada ideedega, mille peale pole võimalik tulla ühel või paaril inimesel kabinetivaikuses või kodukontoris. Nii kaua, kui meil kehtivad piirangud ja on olemas reaalne oht inimeste tervisele, tuleb vältida ühiseid üritusi ja kogunemisi, hoida distantsi ja võimalusel võimaldada töötada kodukontorites. Kui aga tavapärane elu taastub, siis on meeskonnana vajalik panna mõtteline punkt eraklusele, tunda taas meeskonda enda ümber ning kujundada ühised uuendatud sihid. Kui on vaja tuge meeskonnale või juhtidele, siis vaata edasi: Meeskonna restart Tööheaolu juhtimise koolitused erinevate tasandite juhtidele Eriolukorra pakett juhile Nakkushaigused nagu Covid-19 tunduvad eemaletõukavad ja tekitavad hirmu. Nende tunnete kombinatsioon võib valla päästa ebaratsionaalse süüdlaste otsimise. Nii arvab Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise ja personalijuhtimise professor Hayagreeva Rao. Tema arvamus põhineb kahel uuringul, mille kaasautoriks ta viimastel aastatel on olnud.
Aastal 2018 avaldatud uuringus uuriti nakkushaigusele järgnevaid tagajärgi – kuulujuttude kasvu nakkuse kohta ning etnilisel päritolul põhineva vägivalla kasvu. Teadlased leidsid, et arutelud nakkushaigusest aktiveerivad inimestes kalduvusi võõravihaks. Selliste teemadega kokku puutudes usume tõenäolisemalt kuulujutte. Rao hiljutine uuring uuris nakkushaiguste tõttu tekkivaid emotsioone. Üldine arvamus on, et nakkushaigus tekitab ebameeldivaid tundeid, aga teadlased arvasid, et see pole kõik. Oma uuringus järeldasid nad, et nakkus tekitab kahte emotsiooni: hirmu ja eemaletõukavust. Need on täiesti erinevad emotsioonid. Rao selgitab, et eemaletõukavust tekitab see, et te teate, mis on põhjuseks ning soovite sellest eemale tõmbuda. Aga hirmu osas on ebaselge, mis saab. Te ei tea täpselt, mis juhtub ja see tekitab hirmu. Eelneva põhjal võib uskuda, et kui tegemist on nakkushaigusega, siis võib inimestes tekkida võõraviha ning nad võivad kõiki teisi pidada enda jaoks ohuks. Kui nakkushaigus võib viia võõravihani ja usalduse kaotuseni inimeste vahel, siis on just siis kõige enam vaja liidreid. Esiteks me ootame, et liidrid suudavad ootamatusi ette näha. See ei tähenda, et nad peaksid olema imeinimesed, aga me eeldame, et nende meeskond koosneb headest professionaalidest ja nad võtavad neid inimesi kuulda. Teiseks peavad liidrid meeles pidama, et inimesi valdab hirm ja me soovime suuremat turvatunnet. Psühholoogilise turvatunde loomine on epideemia ajal väga oluline. Inimestele tuleb anda kindlustunne, et kogukond on pühendunud probleemi lahendamisele ja et kõik annavad endast parima. Üks varasematest uuringutest välja tulnud teadmine on, et nakkusoht teeb inimesed irratsionaalseks, nagu juhtus AIDSi epideemia ajal 1980-l aastal San Fransiscos, kus selle asemel, et vähendada riske inimeste tervisele hakati arutama homoseksuaalsuse moraalsuse üle. Kuidas mitte langeda irratsionaalse mõtlemise lõksu tervisekriisi ajal? Tuleb võtta seda kui meeskonnatööd: mis on meie ülesanne praegu ja kuidas seda saavutada? Praeguses kriisis on see olla kodus, et mitte nakatada rohkem inimesi. Meeskonnas peab iga liige pühenduma. Epideemia ajal muutub meie surelikkus nähtavaks ning sellele lisandub hirm teadmatuse ees. Sa tead, et võid surra, aga sa ei tea millal ja kuidas. Ebakindlus võib olla halvav. Üks võimalus hirmuga toime tulemiseks – eriti kui juhid selleks võimaluse annavad – on süüdistada mõnda teist gruppi. Näiteks praeguse viiruse ajal on süüdistatud Aasia päritolu inimesi. Õnnetuste ajal mõtleme sageli, et õnnetus on probleem. Aga me peame mõistma, et õnnetus muutub katastroofiks ainult siis, kui meie ühiskonna kultuurinormid – üksteisest lugupidamine ja ühtsus - murenevad või kokku kukkuvad. See on suurim probleem. Võõraviha on alati varjatud, sellel on vaja võimalusi, et valla päästa. Covid-19 on üks paljudest võimalustest, mis aitab seda esile kerkida. Viirus võimendab seda, mis on juba olemas. Lootust aga annab see, et alati on olemas ka hea tahe ja ühtsus, mis toob inimestes esile parima. 2018-l aastal avaldatud uuringus järeldati, et on kaks kriitilist tegurit, millest sõltub ühiskonna vastupidavus: Kuidas õnnetus on sõnastatud ühiskonna ja selle liidrite poolt ning kui hea on ühiskonnas koostöö raskustega toimetulemisel. Me mõtleme sageli valmisolekust kriisile kui võimekusest, aga kui küsida psühholoogidelt, siis nad ütlevad, et valmisolek sõltub ka motivatsioonist. See on meeleseisund, et oleme valmis kohanema. Kokkuvõtteks soovitus meile kõigile kriisi ajaks: ole kaasatundlik, lahke ja suuremeelne. Allikas: lühendatult Stanford News Kui uus Covid-19 viirus hakkab Euroopas taanduma ning riigid hakkavad tegema esimesi katseid töömaailma naasmiseks, vaatab ülejäänud maailm seda suure tähelepanuga pealt. Itaalias – ühes enim kannatada saanud riigis – hakatakse tasapisi avama kauplusi, Saksamaa avab osaliselt koolid ja väiksed kauplused, Hispaanias on alustanud tööd tootmistöölised ja ehitajad.
Väljaanne People Management toob esile, et alles jääb grupp inimesi, kes on viiruse suhtes haavatavas positsioonis ning kes peaksid jääma koju kuni on olemas vaktsiin. Ettevalmistustöö piirangute kaotamise ajaks peaks keskenduma töötajate tagasisidele ja arvamustele. Töötajate kaasamine tööle naasmise aruteludesse on väga tähtis, et protsess oleks toimiv pikema perioodi jooksul. Tööandjad peaksid olema valmis muutuma vastavalt inimeste tööharjumustele ja võib-olla ka alatiseks, et võimaldada neid hoida töö ja eraelu tasakaalu, mis eriolukorra ajal välja kujunes. Vaatamata jätkuvale ebakindlusele eriolukorra lõppemise osas on praegu väga hea võimalus planeerimiseks. Kuigi on mitmeid ebaselgeid asjaolusid, on võimalik meeskonnaga määratleda erinevaid stsenaariume tulevikuks ja teha plaane, mis neile proaktiivselt vastaksid. Need plaanid võivad sisaldada tööle naasmise etappe, osalise kaugtöö juhtimist ja erinevaid tervise, turvalisuse ja heaolu küsimusi. Nii saab vajadusel kiiresti reageerida. Ka pealtnäha vähemtähtsaid küsimusi peaks käsitlema, näiteks kuidas saavad töötajad puhkusi välja võtta, millised on hügieenistandardid, reeglid sise- ja välisnõupidamisteks ning sotsiaalse distantseerumise mõju koolitustele, töö hindamisele ja ettevõtte üritustele. Tööandjad peaksid olema mõistvad ning välja töötama protsessid, kuidas toetada töötajate vaimset tervist, sest paljudel on see eriolukorra ajal halvenenud. Samuti peaksid olema toetatud meeskondade juhid ja nad peaksid oskama vestelda tööle naasmise tundlikematel teemadel töötajate vaimsest tervisest. Tööandjad peaksid olema valmis tegema muutusi, et toetada inimeste tervist kas ajutiselt või kestvalt. Nad peaksid olema nii paindlikud kui võimalik, et töötajad saaksid sujuvalt töökohtadesse naasta. Hea soovitus on läheneda olukorrale nii nagu nad teeksid siis, kui töötajad tuleksid tagasi vanemapuhkuselt või pikaajaliselt haiguspuhkuselt. Infovahetus võimalikust tööle tulemise ajast peaks algama nii pea kui võimalik, et anda töötajatele aega mentaalseks kohanemiseks ja planeerimiseks. Tuleb arvesse võtta, et töötajate tööharjumused on muutunud ja üleminekuperiood peaks olema lubatud. Selleks võib olla võimalus osaliselt kodus töötada. Allikas: lühendatult People Management Millal viimati lugesid raamatu kaanest kaaneni läbi? Paljud varasemalt innukad lugejad on tasapisi oma harrastusest loobunud. Tänapäeva maailm ei soosi raamatutesse süvenemist. Tähelepanu nimel konkureerivad pidevalt märku andvad sõnumid, e-kirjad ja kogu maailma kassivideod. Keskendumine on raske täiskasvanulegi.
Neuroteadlase Minna Huotilaineni sõnul areneb võime infot teksti vormis vastu võtta aeglaselt. “Lugemine nõuab päris palju harjutamist. Harva mõtlevad täiskasvanud selle peale, et on elu jooksul kulutanud tuhandeid tunde lugemise peale.” Keskendumisvõimet ei ole hilja arendada ka täiskasvanuna. Kui aju on õpetatud hüplema ühelt asjalt teisele, siis võib seda õpetada ka rahunema. Jälgi, kui sageli su tegevus katkeb ja mis selle katkestab. Näiteks kui reageerid telefoni iga märguande peale, siis tasub need vaigistada. Praegu on moes likvideerida kodust kõik ebavajalikud asjad, nii tasub ka teha ka segajatega. Paksu romaani lugemine treenib pikaajalist mälu Soovid kauem elada? Loe raamatuid. Päriselt, lugemine pikendab eluiga ja juba poolest tunnist päevas piisab. Yale’i ülikoolis 2016 aastal avaldatud uuringus jälgiti 12 aasta jooksul 3635 täiskasvanu lugemisharjumuste mõju elueale. Valim oli esinduslik kogu elanikkonna suhtes. Selgus, et raamatute lugemine pikendab eluiga ligi kaks aastat võrreldes nende inimestega, kes ei loe üldse. Selle põhjuseks on, et lugemine parandab kognitiivset võimekust. Minna Huotilaineni sõnul on lugemine suurepärane ajutreening. Esiteks aktiveerub tähti tundev nägemissüsteem. Seejärel hakkab aju otsima sõnade tähendusi. Kogu loo läbi töötamine toimub peegelneuronite võrgustikus, mille abil mõistame teiste inimeste tegevust. Samastume inimesega, kellest loeme. Kui raamatu tegelane jookseb või lööb palli, siis meie ajus aktiveeruvad jalgade liigutamisega seotud ajupiirkonnad, kuigi füüsiliselt jalad ei liigu. Ka mälu on parem neil, kes loevad ning just pikki tekste. “Inimeste mälu on kujunenud pikkade lugude kaudu. Me teeme ennast rumalamaks, kui rahuldume ainult säutsude stiilis lühikeste lugudega. Meie kognitiivne võimekus taandareneb,” tõdeb Huotilainen. Pikaajaline mälu vajab rohkem treenimist ja selleks on paks romaan suurepäraseks vahendiks. Lugeja peab meeles pidama tegelaste nimed, sündmuste käigu ja varasemad juhtumised. Uute asjade meelespidamine loob uusi sünapseid ehk närvirakkude vahelisi ühendusi ning tugevdab juba olemasolevaid. Raamatute lugemine võib aidata vältida isegi Alzheimeri tõbe. Proovi nii lugeda kui kuulata sama raamatut Kardeti, et nutitelefonid tapavad raamatud, aga kirjandus kolis nutiseadmetesse. Traditsiooniliste ja elektrooniliste raamatute kasutegurite uuringutes on Huotilaineni sõnul saadud erinevaid tulemusi. Seadme sinakas valgus häirib vaieldamatult und neil, kellel magamajäämisega niigi probleeme. Samas algkooliealised lapsed jaksavad lugeda digivahendit kauem kui raamatut. Ka vanemaealistel võib olla lihtsam lugeda e-raamatut, mille tekste saab suurendada ja tausta kirgastada. Audioraamatute kuulamine aga meenutab filmi vaatamist: tekst kulgeb kõrvaklappidest rahulikus tempos, mida kuulaja ei saa ise juhtida. Vähesed peatuvad ja kerivad tagasi, kui midagi jäi ebaselgeks. Audioraamatu eelis on kindlasti see, et kuulates on võimalik kasvõi küpsetada või tervisejooksu teha. “Uuringutest on tõendeid selle kohta, et füüsiline tegevus kuulamise ajal aitab õpiraskuste all kannatavaid inimesi,” ütleb Minna Huotilainen. Üks lugemise kasuteguritest on stressi maandamine. Pulss hakkab langema ja lihaspinge väheneb juba kuue minutiga. Kas audioraamat rahustab samal viisil, eriti kui kuulamise ajal veel millegagi tegeleda? “Kui lugemine on ajaveetmiseks ja füüsiline tegevus on meeldiv, siis nende kombinatsioon võib hästi stressi leevendada. Kui aga tegemist on eksamiraamatuga ja samal ajal on vaja nõusid pesta, siis vaevalt on see väga lõõgastav.” Huotilainen soovitab kooskasutust: hangi sama raamat nii audio- kui ka tavalise raamatuna. Siis võib ühe peatüki kuulata näiteks koera jalutades ning teise lugeda enne magamaminekut ja niimoodi uneks lõõgastuda. Allikas: lühendatult anna.fi Neli aastat tagasi prognoosis Suurbritannia Riiklik Statistikaamet, et peatselt võib kuni 50% töötajatest vähemalt osaliselt teha kaugtööd. Veel paar aastat tagasi ei kujutanud seda hästi ette, aga 2020-st on kiiresti ja kindlalt saanud kaugtöötamise aasta. Ka enne Covid-19 pandeemiat tõusis kaugtöötajate osakaal pidevalt. Aga haiguspuhangu tõttu on paljud inimesed kiirelt ja ootamatult jäänud täielikule kaugtööle ning paljud ettevõtted ja töötajad ei olnud psühholoogiliselt, emotsionaalselt ega ka materiaalselt selleks muutuseks ette valmistunud. On palju töövahendeid, mis aitavad inimesi kodus töötada. On ka arusaam, et tegemist ei ole normaalse ajaga. Ideaalses maailmas saaksid töötajad järk-järgulise sisseelamiskogemuse, mille jooksul neil on tugi kohanemiseks teistsuguses töökeskkonnas. Enamuse jaoks ei ole see hetkel võimalik. Seetõttu on meil tarvis mõistmist, kuidas erinevad inimesed reageerivad ja kohanevad kaugtöö keskkonnas. Isiksusetüüp on püsiv ja kindel töötulemuste ennustaja, seega on see hea viis mõistmaks ja juhtimaks ka kaugtöötajaid. Eelnevad uuringud näitavad, et erinevad isiksusetüübid vajavad erinevaid juhtimisviise. Kolm olulist isiksuse omadust kaugtöö puhul on: 1. Kohusetundlikkus Kohusetundlikkus kirjeldab inimese motivatsiooni, distsipliini ja pikaajaliste plaanide tegemise võimekust. Väga kohusetundlikud inimesed motiveerivad ennast reeglina ise ja suudavad juhtida oma ajakava ning tähtaegu iseseisvalt. Kohusetundlikkus on oluline väärtus kaugtöö puhul ja sellised inimesed suudavad enamasti paremini juhtida ja organiseerida oma tööd, tähtaegu, plaane ja kohustusi. Madalama kohusetundlikkusega inimesed vajavad aga enam järelvalvet ja tuge. Kõrge kohusetundega töötajad vajavad töös enam iseseisvust ja autonoomiat. Nad suudavad hästi oma ajakava juhtida, aga neil võib olla raske tööst välja lülituda, seda eriti kodus. Madala kohusetundega töötajad vajavad sagedamini välist tuge, asjade ülevaatamist ja raporteerimist, et tööd korrektselt kulgeksid. Neid mõjutab enam füüsiline ja sotsiaalne keskkond, nii et neil on vaja ajajuhtimisel abi. 2. Kohanemisvõime Kohanemisvõimest sõltub, kuidas inimesed reageerivad stressoritele ja kuidas nad suudavad oma emotsioone juhtida. Parema kohanemisvõimega inimesed harjuvad kiiremini ka kaugtöö uute nõudmiste ja pingeallikatega. Halvema kohanemisvõimega inimeste jaoks on uued töökeskkonnad stressitekitavad. Nende jaoks võib aga kaugtöö vähendada kontoris esinevaid stressoreid. Kõrge kohanemisvõimega inimesed harjuvad kiiremini ja tunnevad teistest vähem ärevust, aga see tähendab, et nad võivad tunduda eemalehoidvatena. Väga pingelisel ajal on neil ebamugav oma muredest rääkida, seega vastavate küsimuste esitamine võib olla nende puhul vajalik. Madala kohanemisvõimega inimeste puhul on abiks kindlus ja selgus. Muidu võivad nad langeda halvima stsenaariumi ettekujutamise ja mõtete hekseldamise küüsi. On oluline, et juhid jagavad informatsiooni avatult ja ausalt ning rõhutavad töötajate panuse olulisust. 3. Uudishimu Uudishimulikud töötajad naudivad uue õppimist ja neile reeglina meeldivad ka uued töökeskkonnad. Nad kohanevad tõenäoliselt kiiremini uute olukordadega ja naudivad õppimise protsessi. Nad võtavad omaks uue tehnoloogia ja töövahendid ning nende eelistuseks ongi kaugtöö või paindlik töökorraldus. Kõrge uudishimuga töötajad naudivad uusi asju ja uue õppimist ning kohanevad kiiremini. Nende tähelepanu võib kergemini hajuda, seega juht võib olla abiks fookuse hoidmisel. Vahel vajavad nad tuge ka eesmärkide prioriseerimisel. Vähem uudishimulikud töötajad vajavad palju enam järjepidevust ja regulaarsust plaanides, ülesannetes ja töös. Nad eelistavad kindlaid ajakavu ja kokkuleppeid ning neid võib aidata, kui nende kodukontor meenutab tavalist kontorit. Allikas: People Management  Nüüd on erakordne võimalus analüüsida oma tööviise ja proovida uusi asju.
Kaugtööle siirdunud inimeste olukorrad on erinevad: osadel on tööpäevad nii tihedad, et koosolekute vahel ei jõua hingegi tõmmata, teistel on tööülesandeid oluliselt vähem, sest neid ei saa distantsilt teha. Kui kodus on lapsi, siis tööpäev võib jaguneda osadeks või venida pikemaks. „Kõikide jaoks on kitsaskohad erinevad. Igaüks võib mõelda, kuidas teha oma töö paremaks nendes oludes, kus praegu töötame. See ongi töö kujundamise peamine idee ka tavalistel aegadel,“ ütleb professor Jari Hakanen Soome Tööterviseametist. Hakanen on uurinud tööga seotust ja läbipõlemist üle 20 aasta. Töö kujundamine tähendab, et me püüame teha oma tööd enda jaoks meeldivamaks. Eesmärgiks ei ole töö olemust muuta, vaid kujundada tööülesandeid või vaatenurka töö tegemise kohta. Õppereis uute tööviiside avastamiseks Hakaneni meelest muutub töö kujundamine praegusel ajal veelgi olulisemaks. Paljud teevad kaugtööd esimest korda elus. Kui töö on piiratud arvuti ja telefoni äärde, võivad pausid jääda pidamata ja kui eriolukord kestab, on ohuks tüdinemine ja kaugtöö apaatia. „Tööst võib kaduda elu ja tähendus, kui silmast silma kohtumised puuduvad ja tööst ei saa vahetut tagasisidet.“ Hea on see, et paljudel on nüüd erakordne võimalus analüüsida oma tööviise ning katsetada erinevaid asju: „Iseennast võib tundma õppida uuest vaatenurgast – juht ei ole kukla taga silma peal hoidmas. Võtame seda kui eneseleidmise aega ja õppereisi uute tööviiside kujundamiseks,“ soovitab Hakanen. Miks on sinu töö olemas? Töö kujundamise lähtekohaks on inimese individuaalsed vajadused. Pikemalt kestvas kaugtöös tunneb mõni puudust kolleegidest, teine on kaotanud motivatsiooni ning kolmas otsib tasakaalu töö ja muu elu vahel. Hakanen annab ideid, kuidas oma tööd kujundada:
Enese hoidmine ja usk tulevikku Mida võiks teha, kui eriolukord lõpeb? Kuidas hoida sisemist motivatsiooni, kui tundub, et asjad ei liigu paremuse suunas? „Kõik, mis meie ümber toimub, võtab energiat. Seetõttu tasub olla enda suhtes hooliv ja aktsepteerida, et ma ei saa lahendada kõike. Saan olla nüüd ja praegu ning keskenduda oma elule ja tööle,“ ütleb Hakanen. „Paljudel võib olla tunne, et ei suuda nii hästi tööd teha kui peaks. Selle aktsepteerimine enesest hoolival viisil ning ka töökaaslaste ja juhi mõistmisel on suur roll.“ Hakanen toob välja, et üks viis töö kujundamiseks on väiksed heateod teistele. Me kõik võime tugevdada ühtekuuluvust ja usku tulevikku. Uuringute põhjal tasub töö positiivseid tegureid kasvatada eriti siis, kui töös on palju pingeid tekitavaid muutusi. Siis on sellistest positiivsetest teguritest, nagu lugupidavast õhkkonnast, kollektiivi toest ja heast juhtimisest kõige enam kasu inimeste heaolule. Allikas: Työpiste Tänases maailmas on virtuaalne koostöö möödapääsmatu ja sellel on mitmeid eeliseid. Organisatsioonid saavad kokku viia eksperte sõltumata nende asukohast, töötajatel on suurem paindlikkus töökoha osas ning tehnoloogia võib vähendada hierarhia negatiivseid mõjusid, võimaldades võrdsemat koostööd kolleegide vahel. Kuid kui asjad lähevad viltu virtuaalses meeskonnas, siis see võib ruttu väga inetuks minna.
Kolleegide vahelisi vaidlusi on alati raske lahendada. Aga need on veelgi keerulisemad ja intensiivsemad selliste kolleegide vahel, kes kunagi näost näkku ei kohtu, ütleb Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise professor Lindred Greer. „Konfliktid virtuaalsetes meeskondades on suurema tõenäosusega kahjulikud töö tulemustele ja eskaleeruvad,“ ütleb ta. Meeskonnakaaslasega suhtlemine videokõne või veelgi hullem, ainult e-kirja või tavalise telefonikõnega, võib olla heaks pinnaseks konfliktidele ja need võivad kiirelt eskaleeruda. Põhjus on selles, et inimesed võivad eriarvamusi võtta isiklikumalt, kui vastuargumendid saabuvad nende postkasti kolleegidelt kusagilt kaugustest, mitte naabertööboksist. „Inimesed ei näe teise inimese konteksti, nüansse või ka näoilmet,“ ütleb Greer, kelle tööks on uurida konflikte ja võimu. See põhjustab teisele inimesele negatiivsete omaduste omistamist. „Kui inimestel ei ole piisavalt infot, kui nad täpselt ei tea, miks keegi nendega nõus ei olnud, siis võtavad nad seda isiklikumalt. See tähendab, et nad on emotsionaalsemad ja nende vastus saab olema agressiivsem ja võimendub suurema tõenäosusega konfliktiks kui koos töötavates meeskondades.“ Kuna virtuaalne suhtlus on sageli ebaisiklik, siis põrgatatakse palli kiiremini edasi-tagasi kui näost näkku suhtlemises. „Seega et inimesed ei hoia ennast nii palju tagasi, nad on tõenäolisemalt agressiivsed ja ütlevad arvamusi, mis võivad teistes esile kutsuda väga negatiivseid reaktsioone.“ Peatselt muutub ülesande konflikt – mis võib aidata meeskonda eesmärke saavutada – selliseks, mis ohustab meeskonna tulemuslikkust, sest see kaldub teemadele, mis ei ole antud ülesandega üldse seotud. Greeri uuringud konfliktide levimisest näitavad, et isiklikud ja emotsionaalselt laetud konfliktid levivad kiiremini kui teised konfliktid ning need mõjutavad tulemuslikkust halvasti. Sageli ei ole virtuaalsel meeskonnal omavahelist ajalugu, mis aitaks kujundada usaldust. „Koostöötavates meeskondades võib teist vaadata ning mõista tema tausta. On märksa lihtsam konteksti mõista.“ Kuidas siis juhid saaksid vältida destruktiivsete konfliktide eskaleerumist virtuaalsetes meeskondades? Üks peamine lahendus on, et koostöö algab päriselt üksteisega kohtudes. On väga oluline võimaldada meeskonnaliikmetel paar päeva koosolemist ja üksteise tundmaõppimist, nii et tekiks kontekst ja üksteise mõistmine. Kui inimestel tekib vastuolu e-kirjades või telefonikõnes, siis nad teaksid, kuidas sellest aru saada ja mitte isiklikult võtta. Nende viiside leidmine, kuidas vähendada virtuaalse meeskonna isikliku suhtlemise tühimikku, on väga oluline, sest lahendamata konflikt võib rikkuda kogu organisatsiooni tegevuse. Greer ütleb, et kui vastuolu ei lahendata, siis see muutub negatiivseks konfliktiks. Uuringud näitavad, et sellel on palju halbu tagajärgi. Inimesed võivad läbi põleda või depressiooni haigestuda, nad võivad organisatsioonist lahkuda ning meeskonnad võivad laguneda. Mõned soovitused kuidas juhtida konflikte virtuaalsetes meeskondades: Jaga meeskonnaliikmetele sobivad ülesanded. Määrake ülesanded nii, et nende täitmine nõuab omavahelist koostööd. Siis peavad meeskonnaliikmed üksteist usaldama, et õnnestuda. Sea selged eesmärgid. Meeskonna visiooni, rolli, normide, protsesside ja strateegiata sõnastamine aitab meeskonda õigel teel hoida. Loo tiimipõhised preemiad. Meeskonnatöö premeerimine on ülioluline virtuaalse tiimi puhul, et tõhustada koostööd ja vältida seda, et mõni meeskonnaliige ühist eesmärki eiraks ja/või isiklikke saavutusi ületähtsustaks. Ole kannatlik. Meeskonnad saavad aja jooksul virtuaalse suhtlemise probleemidest üle. Juhtidel on soovitatav tähele panna vastuolusid, millel on potentsiaal levida. See võib olla keeruline, aga mittelahendatud konfliktide tagajärjed on väga halvad. Allikas: Stanford News |
RSS Feed