Kas sina oled selline, kes ikka vahetab paar sõna bussijuhi, kassapidaja ja vastutuleva koerajalutajaga? Võib-olla peetakse sind seetõttu lobisejaks või jutupaunikuks? Aga just nii peakski tegema. Vestlema võib jääda nii lõunajärjekorras tööl kui ka naabriga prügikasti juures trehvates. USA-s on uuritud, et igapäevastel silmast-silma kohtumistel on suur tähtsus. Isegi nii suur, et need on esikohal nimekirjas, kus on välja toodud põhjused, miks mõni elab saja aastaseks. Teisel kohal on lähedased inimsuhted ja alles seejärel suitsetamisest loobumine, liikumine, kehakaal ja muud sellised tegurid. Miks nii? Kui keegi viipab meile rõõmsasti ja meie tervitame vastu, siis see vähendab organismis stressihormoone ja toodab heaoluhormoone. Kui see kordub, siis see mõjutab meie üldist enesetunnet ja tervist. Meil kõigil on kogemusi sellest, kuidas paar sõbralikku sõna võhivõõralt teeb tuju heaks. Iga naabruskond, töökoht ja linn vajab selliseid viipajaid ja lobisejaid. Neid, kes vaatavad silma, ütlevad midagi täiesti tavalist – kasvõi ilmast – ja küsivad, kuidas läheb. Need inimesed võivad olla just need, kellest oleneb, kuidas töökohtades, ühistutes ja naabruskondades inimesed ennast tunnevad. Paar sõna näitavad, et teist inimest on märgatud, ta ei ole õhk, vaid ta on oluline. Paljud inimesed tunnevad ennast aeg-ajalt üksildasena. Üks viis selle vastu on korraldada nn madala lävepakuga olukordi, kus näiteks noortel on lihtne minna seltskonda. Kui noorena õpitakse kultuuri, kus teisi inimesi märgatakse, mitte neist ei minda mööda, siis on ka hiljem üksildusega probleeme vähem. Allikas: ess.fi Veel artikleid: Tark ja tundlik inimene kogeb teistest enam üksildust Empaatia on oluline, kuidas seda arendada?
0 Comments
Leave a Reply. |